fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Pühad on aeg, mis toob kaasa kahetisi tundeid – ühtedes tekitab see elevust kuuse tuppa toomisel ja piparkookide valmistamisel, teistes pigem soovi pimedaid ja külmi talveöid valgustava tulesära ja kaubanduskeskusi täitvate jõululaulude eest sooja paksu teki alla peitu pugeda. Rõõmu kingituse saamise üle ei saa aga eitada keegi – sellest suurem rõõm saab olla vaid kingituse tegemine.

Kaks aastat tagasi tekitas elavat arutelu reklaamikampaania, kus lisaks sokkidele ja tassidele toodi tüütute ja tüüpiliste jõulukingitustena välja ka raamatud ning kutsuti üles tutvuma laiema kingiideede valikuga. Kuigi kampaania eesmärk ei olnud raamatulugemist alavääristada, ilmnes selle osaks saanud negatiivsest tagasisidest, justkui oleks raamat midagi nii elitaarset, et selle kulul ei või isegi väikest vimkat visata. Usun, et mitmeidki kingitegijaid ei peletanud raamatutest eemale mitte kampaania ise, vaid kampaania vastaste surmtõsine tulihingelisus. Tekkis uus küsimus, kas nii püha ja puutumatut asja sobib üldse kinkida?

Kujutava kunstiga on vahel samamoodi – sellest raskepäraselt ja kõrgelt positsioonilt rääkides tekitatakse tunne, et nii välismaa kui ka Eesti kunsti koht on muuseumides, galeriides ja hoolikalt kureeritud erakollektsioonides, kindlasti aga mitte kingikotis.

Ometi võib kingituseks saadud kunstiteos – nagu ka raamat – olla selle uuele omanikule uks täiesti uude maailma, avardada tema silmaringi või luua meeleolu sfäärides, kuhu ise ei oskakski minna.

Rääkimata kingituse tegijast, kelle poolt on sellise ukse avamine üks kauneimaid võimalikke žeste.

Hea tahe on parim kink ning seda aluseks võttes on raske mööda panna. Seetõttu on täiesti normaalne ja sugugi mitte isekas kingikotti kunsti valides kasutada esimese filtrina iseenda maitse-eelistusi ning seejärel edasi mõelda, kuidas need langevad kokku saaja omadega – alustades sellest, millised värvid talle meeldivad ning milliseid stiile eelistab kuni selleni, milline on tema meelelaad ja iseloom. Selline harjutus on muuhulgas hea võimalus oma lähedast veelgi enam tundma õppida ning aeg, mis selle tegemiseks võetakse, annab kingitusele emotsionaalse ja energeetilise lisaväärtuse.

Silmas tasub pidada ka mõningaid praktilisi nõuandeid:

Kingi saaja. Kui tegu on kallima, sõbra, sugulase või muul viisil lähedase inimesega, võib kunstiteose motiiv olla isiklikum või intiimsem, sisaldada mingit sõnumit või soovi, olla ekstravagantsem või lõbusam – näitek Kelli Valgu haldjalik graafika või Per William Peterseni vaimukad skulptuurid. Kui aga tehakse kingitus kolleegile, ülemusele või äripartnerile, võib see olla formaalsem ja klassikalisem – näiteks Jaan Elkeni abstraktsed maalid. Kunstiteos kollektiivipoolse ühiskingitusena pole mitte ainult eelarve vaates praktiline lahendus, vaid soliidne austus- ja tänuavaldus mistahes tähtpäeva puhul!

    

Kelli Valk. Kuhu tee viib on saladus  

Kingi tehnika ja koloriit. Olgu tegu maali, graafika, foto või skulptuuriga, igal juhul on need kunstiliselt võrdväärsed ning valiku tegemisel tasub siiski lähtuda ikkagi teose üldisest meeleolust. Värviküllane ja hoogsas rütmis maal on küll klassikalisem ja konkreetsem, kuid ka nõudlikum – näiteks August Künnapu maalid. Samal ajal rahulikumas võtmes graafika ja foto – näiteks Mare Vindilt või Arne Maasikult – mõjub õrnemalt ja sobitub erinevasse interjööri

 

Mare Vint. Mineviku linnad III, 2017
 

Kingi formaat. Jällegi, väiksem teos on turvalisem valik, sest mahutub mitmetesse ruumidesse ega nõua neis erilisi ümberkorraldusi. Kui aga on teada, et saajal on mure, kas täita uues kodus suur tühi valge sein teleriekraani, ronitaimede või raamaturiiuliga (!), võib moodne ja maitsekas maal olla meeldivaks ja üllatavaks alternatiiviks, millest kujuneb interjööri kese. Näiteks Kärt Hammerilt leiab nii pisikesi sulejoonistusi kui hiiglaslikke akrüülmaale.

 

Kärt Hammeri joonistused

Kingi “vanus”. Nii nagu hea vein muutub aastatega paremaks ja antiik on alati hinnas, on tihti lugu ka kunstiga – läbi aastate, aastakümnete, -sadade ja -tuhandete tähelepanu pälvinud teosed ja nende autorid on paratamatult omandanud teatud kvaliteedimärgi. Kunsti kollektsioneerimisel ja sellesse investeerimisel on see oluline, kuid selle kinkimisel mitte niivõrd, kui just kingisaaja jaoks pole teose autor ja ajalugu väärtus omaette. Kui aga saajal selliseid kindlaid kriteeriume kujunenud pole, võib olla hea mõte võtta nii teda kui iseennast puhta lehena ning anda võimalus mõnele noorele autorile, kes ehk alles hakkab standardeid kujundama – noar.eu kunstiotsingu keskkonnas leiab sellised avastamisväärt nimed. 

Igal juhul on kingikotti pistetud kunstist rõõmu ka kolmandal asjaosalisel – selle autoril!