Sari hakkas arenema pärast eelmise aasta kevadnäitust, kus oli väljas mu töö “Tumeaine” – suur ruumiline sügavtrükitud ja volditud installatsioon. Üldiselt kasutatakse taoliste installatsioonide tegemiseks pigem vähem töömahukaid trükiviise – nt siiditrükk või kõrgtrükk. Asjaolude tõttu teostasin “Tumeaine” töömahukamas sügavtrükis ja seega oli iga tõmmis käsitsi pühitud/trükitud. Mind hakkas huvitama, mida selle tööga edasi teha – äraviskamiseks oli see liiga hea materjal. Umbes samal ajal võttis Ainikki minuga ühendust ja pakkus näitusevõimalust.
Näitus Järelelu/Afterlife on loodud taaskasutuse põhimõtetel. Kui oluline on sinu kui kunstniku jaoks roheline mõtteviis?
Minu jaoks on see läbiv. Ma olen alates 2009. aastast ennast harinud vähem mürgiste (non-toxic) graafikatehnikate alal. Ma arvan, et ressursipuudus ja südametunnistus sunnib kunstnike tihti vähemraiskavaid alternatiive otsima ja kasutama.
Kuidas sa seda loomingus kasutad?
Kasutan happe asemel plaatide söövitamiseks elektrivoolu ning fotopolümeerplaate. Vesilahustuvaid õlivärve jne. Varem valmistatud tööd saavad aluseks uutele töödele jne.
Mida sa arvad kunstimaailma ja rohelise mõtlemise kooslusest – kuidas peaks kunstiväli seda loomingus arvesse võtma?
Vältimatult peaks – samas tuleks hoiduda äärmusesse kaldumisest.
Kui ennast alati väga tagasi hoida, hoiduda eksperimenteerimisest raiskamise vältimiseks, ei saa sündida ka midagi uut ja üllatavat. Isiklikult leian, et asjad leiavad oma õige vormi alles füüsilise töö käigus, mitte peas.
Kui kaua Järelelu näituse ettevalmistamine aega võttis?
Jõuludest saadik tegutsesin intensiivsemalt. Üllatusin, kui palju võimalusi ja vaimustust võib põhjustada nii piiratud algmaterjal. Ma ei seadnud endale muid piiranguid kui lihtne geomeetria ja valmistrükitud materjal.
Mis emotsiooni sooviste oma näitusega tekitada vaatajas?
Mu tööd on tõlgendusteks vabad.
Kuivõrd oluline on kunstnikele näituste tegemine ja oma tööde näitamine
Näituste tegemine on kunstniku jaoks parim motivaator edasi töötamiseks ning vajalik, et jõuda uute arenguetappideni kiirendatud korras. Samas, näitusepindade saamine ei ole lihtne. Pean tunnistama, et olen sageli osalenud ühisprojektides, kus keegi teine on taotlusega tegelenud.
Kunstiaken kui ööpäev läbi avatud galerii
Kunstiaknal esineb Helen Tago esmakordselt, Kunstiakna jaoks on see aga 70-s näitus. Näituse kuraator Anniki Eiskopi sõnul on Tago huvitav noorema põlvkonna graafik: “Põhiliselt on tema tööd must-valged, aga ta on teinud ka värvilist graafikat ja paberi voltimist.
Must-valge „Järelelu“ sobitub hämmastavalt hästi ootamatult kujunenud olukorra ja meeleolu illustreerimiseks.
Tegemist on meie galeriile omase piiratud pinnal ehk valgustatud vaateaknal toimuva väljapanekuga, mis on tänava poolt vaadeldav ööpeävaringselt. Tema kursuseõed, kellega ta siiani koos töötab, Marilyn Piirsalu ja Kaia Kesa on Kunstiaknal esinenud edukalt juba mitmeid kordi.”
Galerii Kunstiaken alustas oma tegevust 2010. aastal ja tähistab peagi oma kümnendat sünnipäeva. Algusest peale on olnud galerii eesmärk müüa Eesti tarbekunsti ja sellele lisaks ka Eesti graafikat. “Oleme pakkunud müügiks enamasti väikeseformaadilisi teoseid, mis sobivad kinkimiseks ja meeneteks,” selgitas Irma Raabe Kunstiakna galeriist. “Kuna galeriil on suured aknad, tekkis kohe idee hakata korraldama ühel Vene tänava-poolsel aknal mininäitusi, mida saab vaadata ööpäev läbi. Tahtsime tutvustada just Eesti graafikat. Meil oli aastaid meeldiv koostöö Eesti Vabagraafikute ühenduse ja Loit Jõekaldaga,” tutvustas Raabe. Eragaleriina on Kunstiaknal alati lisasoov, et näitust saadaks ka müügiedu, mistõttu on Kunstiaken viimastel aastatel võtnud näituste korraldamise enda kätte. “Eelistame ikka kunstnikke, kes meie juures oma töid müüvad. Lisaks toredatele graafika näitustele on olnud ka mõned põnevad keraamikute väljapanekud. Näiteks 2019. aasta suvel oli Aknal keraamik Tiina Kaljuste „Inimesed, keda võid tunda“, mis osutus nii menukaks, et sel suvel on järge oodata,” täiendas Raabe.
Fotod: galerii Kunstiaken
