fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Uno Roosvalti tähtteosed 1970ndatest, figuratiivsed maalid “Äärelinnas” ja ”Pastoraalne” ning südamlik “Aias” koos koeraportreega leidsid endale väärika kodu endises vabariigiaegses koolimajas. Pika ajalooga palkmaja on tunda saanud sõda ning lisaks õppehoonele täitnud teisigi funktsioone, enne kui aastateks tühjalt seisma jäi. Alljärgnevalt avame nii nimetatud teoste kui nende uue elupaiga ümbersünni tagamaid.

Hinnatud kunstniku Roosvalti loomingu ammendamatuks ja kõige hingelähedasemaks loomeallikaks on Eesti rannamaastik ja rannaolme, mille kõrval tema figuratiivsed portreed ja vaikelud on pigem erandlikud ning seega ainulaadsed ja kultuuriajalooliselt väärtuslikud. Roosvalti teostes on esikohal elu – inimeste, hetkede, looduse – tunnetamine.

Roosvalt jagab loomingu kaudu publikuga enda elu teeloleku kogemust. Koguduse õpetaja peres erudeeritud inimeste ja looduskauni ümbruse keskel üles kasvanuna peegeldub tema loomingus sügavalt eetiline hoiak ja eriliselt tajutav rahu. Kunstnik on maalinud Märjamaa Maarja kiriku altarimaali „Mina olen eluleib“ ning on illustreerinud nii vaimulikku kui ilmalikku kirjandust.

Uno Roosvalt maal “Äärelinnas”. 1976. Õli, lõuend. 165 x 130 cm

Kolmainsuse kujund ilmneb ka tema tähtteoses „Äärelinnas“, kus tegelaskujudeks on malbed naisfiguurid, taustal töölislinna varjud ning äärelinna idüll. Samas ei puudu sellelt teoselt esiplaanile puistatud elemendid talu- ja rannaelust. Tegu oleks nagu Uno eluteega, kus lapsepõlve maastikud ei lahku kunstniku meeltest ning pakuvad maailma eest pelgupaika. Autor sõnastab ja mõistab meie argielu, kuid näitab, et läbi loodusläheduse leiame rahu.

Mitmete 70ndate aastate figuraalkompositsioonide, sealhulgas „Pastoraalse“ keskmes on kunstniku abikaasa, kursusekaaslane Mari Okas, kellega ta abiellus 1969. aastal.

Uno Roosvalt maal “Pastoraalne”. 1977. Õli, lõuend. 130 x 130 cm.

Siinkohal tasub meeles pidada teoste loomise ajastut ning mõista, et need sisaldavad allegooriaid hoopis teisel tasandil, kui kaasaegses kontekstis mõista suudame. See ajastu lisas teostele tõlgendusvõimaluste paljususe ja tekitas nende võimaluste vahele pinge, mida tänapäeva töödes on raske leida. Kunstnikud pidid leidma eneseväljendamiseks vihjelisi kujundeid, et nende looming läbiks ideoloogilise kontrolli. Kuigi tublid töökad nõukogude inimesed – sealhulgas kalurid ja külanaised Uno teostel – olid võimude poolt soositud, ei olnud need teosed monumentaalsed oma tavapärases mõttes, vaid pigem tugeva rahvusromantilise alatooniga, mis alati jättis ruumile teisele tõlgendusplaanile.

Kui inimese elu on rajatud õigetele alustele, siis saab ta tunda ennast loomulikuna, kõiksuse osana. – Uno Roosvalt

See idee väljendub ka kunstniku loomingus, mille oluliseks osaks on nii tema Maarjamäel asuv kodu inspiratsiooniallikana kui lemmikloomad sealsete stseenide modellidena.

Figuratiivsus Roosvalti loomingus hakkas järk järgult taanduma 80ndate aastate keskpaigas,  kui valitsevaks sai rahvusromantilise värvinguga maastikumaal. Tema edaspidist loomingut läbib lapsepõlvest tuttava laterna motiiv, mis omab erinevaid tähendusi – valguseandja, teenäitaja, sõnumitooja –, aga ka paadikujund ja teised lemmikesemed nagu kohviveski ja võrgupoid, mida juba eespool nägime.

Roosvalti koduselt rahulikud, meditatiivsed teosed toovad maailma ja meeltesse kindlustunnet, nendes on tajutav imetlev suhe loodusesse.

Inimene võiks saada teadlikumaks oma jumalikkusest, sest siis jõuab maailma enam valgust, soojust, armastust. – Uno Roosvalt

Elamu omaniku soovitusel selgitab sisearhitekt Hillar Mänd, kuidas sai väärika hoone hiilgus taastatud ning kõik need teosed sinna keskele sätitud.

Millest alustasite projekti loomisel?

Kogu ruumilise idee lähtekohaks sai sümbioos selle maja elanike kosmopoliitsest olemusest ja hoonest endast. Kui siseruumides oli säilinud algupärast koolimaja hõngu, siis fassaadidel olid korduvate ümberehituste käigus aknad suletud ja väiksemaks ehitatud ning proportsioonid tundmatuseni paigast läinud. Koostöös arhitekt Kadri Soega sai esmalt originaalavade suurused ajalooliste fotode järgi ja vanade kinniehitatud kihistuste alt üles otsitud ning taastatud. Tänu sellele muutus kohe ka siseruum. Tekkis juurde valgust ja karakterit ning taastus ka ajalooline fassaadirütm. Maja hakkas uuesti elama. 

Millest lähtusite hoone sisekujundusel?

Hoone ajastust lähtuvat tervikut sai hoitud sisearhitektuurses osas ruumide plaanilahenduses ja hoone küljes olevate detailidega. Sisustamisel, möbleerimisel ja dekoreerimisel sai põhiideeks vaheldusrikkuse loomine. Risti vastupidiselt kaasaegse voolava ruumi printsiipidele lähenesin hoopis teisest vanamoelisest perspektiivist. Kuna maja on piisavalt suur, siis on erinevate ruumide lõikes erinev ka koloriit, materjalid, meeleolud. Et tekiks huvi avastada ja kasutada kogu maja. Samaaegselt soovisime, et interjööri ei muutuks erinevate ajastute eklektiliseks virrvarriks, vaid mõjuks ajatult. Sestap ultramoodsate uut ja vana vastandavate kontrastide põhimõttel töötavaid lahendusi sisekujundusest ei leia. 

Hoone interjööriga tegeledes jõudsite ühel hetkel ka kunstini ruumides. Kui palju saite selle valiku juures kaasa rääkida?

Oli üsna meelitav ja tähelepanuväärne, et klient palus abi ja arvamust ka niivõrd isiklikus teemas nagu kunstivalik. Siinkohal lähtusin selgelt mind ennast kõnetavatest töödest. Paralleelselt sobitasin subjektiivselt valitud kunstiteosed oma mõtteis ka hoone endaga. Kliendile andsin aga mõista, et kindlasti on lõppotsus tema enda teha. Vähimgi kahtlus või kõhklus minu poolt pakutud teoste osas viitas sellele, et need tööd tuleb välistada.

Kunst peaks minu arusaama mööda olema sügavalt enda meeleoludest ja äratundmisest lähtuv valik. Siin ei ole oluline harmoonia leidmine tapeedivärvi või kardinatega, loeb vaid isiklik tunnetus.

Klient tegi pakutust omad valikud ja korrektuurid ning üllatavalt suur osa töödest leidis heakskiidu ja oma koha koduseintel.

Uno Roosvalt maal “Pastoraalne”. 1977. Õli, lõuend. 130 x 130 cm.

Kuidas jäid silma just Uno Roosvalti teosed?

Varased Roosvalti tööd, nii maastikud kui aiavaated, on oma värvirõõmus ja -külluses mind alati paelunud. Isegi kui teostel kujutatu on veidi melanhoolses võtmes ei mõju see kokkuvõttes kurvalt või masendavalt. Kuna antud objektil oli ruumidel kõrgust ja õhku ning kogu atmosfäär sai tekitatud veidi boheemlaslikum vabam ja kodusem, siis tundus Noarist saadaval olnud Uno Roosvalti suurem teos “Aias” hästi sobituvat. Tubli galerist Andra aga sellega ei piirdunud ja pakkus välja oma mälusopist ka kaks Uno Roosvalti veidi hilisemat teost “Pastoraalne” ja ”Äärelinnas”. Need olid juba fotodel täiesti üllatavad oma mõjujõu ja koloriidi poolest ning tundusid suurepäraselt sobituvat antud hoone konteksti. Kui neid maale lõpuks raamimistöökojas oma silmaga nägin, siis tuli tunnistada, et tööd olid füüsiliselt perfektses seisus, võiks isegi öelda, et muuseumikvaliteediga. Koos meistriga raame üle vaadates ja maaliservast kinni võttes tekkis tunne, et kas ma ikka tohiks seda teha.

 

Kasutatud kirjandus: Uno Roosvalt kataloog, tekst Maire Toom

Vaata Uno Roosvalti loomingut NOARist