fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Vilmar Toomi seos kunstiga on võrreldes varasemate persoonilugude kangelastega veidi teistsugune – ta ei maali ega vooli, ei kavanda ega kujunda, ei kollektsioneeri ega eksponeeri, vaid veab ettevõtet Libereco, mis viib teoseid ühest punktist teise. Kuidas üks teos oma reisi alustab ja lõpetab ning mida selle juures silmas pidada, sellest räägib ta alljärgnevalt jagades praktilisi nõuandeid ja tuues huvitavaid näiteid.

Mõnes mõttes ma kavandan ja kujundan teoste liikumist punktist A punkti B. Minu ülesandeks on teoste transport nii, et need säilitaksid oma algse kuju, vormi ja väärtuse. Enamasti on kunstiteose või kunstiväärtuse transpordi eesmärgiks teostele lisandväärtuse loomine.

Näiteks maali transportimine galeriist raamitöökotta või kliendile koju on väärtuse loomine nii materiaalses kui ka sentimentaalses  mõttes.

Kui kellelgi oleks vaja oma kunstikollektsioon ümber kolida ja ta teeb seda omal käel, siis mida tuleb silmas pidada? Kuidas teosed turvaliselt pakendada, peale ja maha laadida, transportida?

Kui omal käel ümber kolida või transportida endale kuuluvaid teoseid, siis peab jälle korralikult läbi mõtlema kogu teekonna ning peale- ja mahalaadimise protsessi. Kindlasti tuleb hinnata enda füüsilisi võimeid, kui sõidukiga pole ligipääsu ei lähte- ega sihtkohas, hoonete korruselisust, lifti olemasolu ja seda, kas teosed sinna mahuvad jne. Juhul kui otsustatakse ikkagi omal käel see töö ette võtta, võiksid teosed olla pakitud vähemalt mullikilesse ja sealjuures on oluline, et mullikile oleks teose suhtes õigetpidi ehk ei jätaks „mullide“ jälgi teosele ega raamile. Pakendamise ja käitlemise ajal peavad olema käes ka kindad, et mustus sõrmedelt ei jõuaks teoseni, sest ka vahetult pestud kätel on mikroorganismid, mis ilma kinnasteta jäävad teostele ning mõne aasta pärast on näha mustad laigud, mis on tekkinud sõrmejälgedest, ja see juba vähendab teose väärtust või nõuab lisakulutusi. Kui vähegi võimalik, siis võiks teosed pakkida lisaks mullikilele ka tugevama materjali sisse, nt paksem papp või vineerist kast, et oleksid minimeeritud välised riskid, mis võivad ohustada kunstiteose säilimist ja väärtust transpordi käigus. 

Vatikani muuseum

Kui pakkimise ja pakendamisega on valmis saadud, siis vähemtähtsad pole ka sõiduki tehnilised omadused, millega plaanitakse teoseid transportida. Sõiduki puhul tuleb kindlasti vaadata, et selles olevad teised asjad ei ohustaks teose säilimist, et sõidukis poleks liikuvaid esemeid, mis võivad teoseid kahjustada, kui näiteks on vaja teha hädapidurdus või sõiduk peaks transpordi ajal sattuma liiklusõnnetusse. Kindlasti peavad teosed ise olema ka kinnitatud nii, et need ei liiguks. Alati tuleb elementaarseid liiklusohutuse alaseid õpetusi ja soovitusi jälgida ka sõiduautoga teoseid transportides. Kui tegu pole spetsiaalse, kunsti transpordiks ehitatud sõidukiga, siis Eesti oludes tuleb kindlasti läbi mõelda kõik tänavad ja teelõigud, et sõiduk ei peaks läbi sõitma löökaukudest ega munakiviteel, et vähendada vibratsioonist tulenevaid ohte. Alati tasub konsulteerida asjatundjatega ja siis otsustada, kas võetakse enda peale kõik transpordiga seonduvad riskid või tellitakse professionaalne teenus koos kindlustusega. 

Tuleb ka jälgida ilma. Kui õues on -20 ning toas +22, siis tuleb kindlasti teosed pakendada nii, et järsk temperatuuri muutus neid ei mõjutaks. Sellisel juhul peab ka sõiduk olema stabiilse temperatuuriga, meie veok on näiteks Baltikumis ainuke, mis on mõeldud spetsiaalselt kunsti transpordiks ja vastab kõige kõrgematele tingimustele ja nõuetele. Teose puitraam võib „mängima“ hakata ka siis, kui stardi- ja sihtkoharuumide temperatuur ja niiskustase on väga erinevad.

Ja kui vahepeal tuleks teoseid kuskil hoiustada, millele siis tähelepanu pöörata? Milline peaks olema ruumi õhuniiskus ja -temperatuur, millised on ohud? Kas näiteks närilistele võiksid pööningule või keldrisse pakitud pildid maitseda?

Spetsiaalseid kunsti ladustamise võimalusi on Eestis piiratud koguses. Ruumis peab olema stabiilne temperatuur ja õhuniiskus. Meie laos on temperatuur +20 ja õhuniiskus 55%, mis tähendab seda, et aastaringselt on stabiilne mikrokliima. Ruumil puuduvad aknad, et UV kiirgus ei pääseks teosteni.

Kindlasti ei soovita kunsti ladustada keldris või pööningul, kus on kõrge niiskuse tase, või korteris, kus päike paistab otse teostele. Kui inimene on endale soetanud või loonud kunstikogu, siis selle koht kindlasti pole ruumis, kus välised tegurid võivad hakata rolli mängima. Olen näinud isegi korralikult remonditud ruumides, et maalile võib tekkida hallitus, sest kivimüürist tuleb niipalju niiskust, et see hakkab oma elu elama. Meie ümber on erinevaid mikroorganisme, mis soodsatel tingimustel hakkavad paljunema. Näriliste maitse-eelistustega pole mina isiklikult kokku puutunud, pigem tekivad kahjustused ikka inimlikust hooletusest või teadmatusest. Kunsti ladustamisel peab kindlasti mõtlema ka kõige hullema võimaliku stsenaariumi peale ja riskide maandamisele. Gaaskustutussüsteem ja korralik valvesüsteem pole sellise ruumi puhul liiast.

Libereco põhitegevuseks on nii rahvusvaheline kui kodumaine kunstitransport muuseumidele, galeriidele ja eraisikutele. Milliseid huvitavamaid ja keerukamaid objekte oled oma töös edasi-tagasi liigutanud?

Kindlasti oli eriliseks osalemine näituse „Pilgrimage of Russian Art. From Dionysius to Malevich“ logistikas Moskvast Tretjakovi galeriist Vatikani muuseumisse, kuhu saadetis „sisestati“ tõstukiga sammaste vahelt ja üle rõduäärte. Kogu teekond oligi näituse nimele kohaselt omamoodi palverännak. Sinna läksid nii ikoonid kui ka spetsiaalselt selle näituse tarbeks ehitatud eksponeerimisvitriinid. Väga suure poliitilise ja religioosse mõjuga näituse avamisel poseerisid ühel pildil nii paavst kui Putin.

Seif

Ilmselt alatiseks jääb meelde ühe väga erilise seifi transport erinevatesse Euroopa riikidesse. Eriliseks  teeb selle seifi ajalooline väärtus ning väga keeruline ja põhjalikku ettevalmistust nõudev käitlemine. Seifi on eksponeeritud Brüsselis, Londonis, Pariisis, Moskvas ja kõikides asukohtades olen olnud logistika planeerimise ja teostamise juures. Seif on tehtud Franz Ritter von Wertheimi poolt aastal 1869 ning graveeringute autor on Anton Batsche. Seif ise kaalub 2,3 tonni, on 2,3 m kõrge ning valmistatud rauast. Selliste väga keeruliste ja mitmeid riike hõlmavate projektide puhul on olulised ka meeskond ja väga head isiklikud kontaktid erinevates riikides. (Seifi tutvustavat venekeelset videot saab vaadata siit lingilt – toim.)

Kodumaalt on kenaks näiteks näituse „Ars Academica. Tartu Ülikooli kunstikogu“ transport Kadriorust tagasi Tartusse ning hulgaliselt erinevaid tellimusi galeriidelt ja eraisikutelt.

Ja milliseid seiklusi on sinuga tee peal juhtunud, kas on mõni värvikas lugu rääkida?

Väga värvikaid lugusid kohe ei meenugi. Eks põhjalik planeerimine võtab värvid ära. Pigem on alati mingil määral kolmandate riikide puhul X faktoriks tolliformaalsustega seonduvad asjaolud. Võib juhtuda, et oled juba kümme korda käinud mingis kohas ja kõik paberid on samamoodi täidetud, aga 11ndal korral satud mingi uue tolliinspektori juurde, kes pole kunstiasjadega varem kokku puutunud ja siis hakkab pihta igasugune dokumentide küsimine ja seletamine.

Meie idapoolses naaberriigis on väga tähtis tempel. Eriti hea, kui see on võimalikult suur ja punane, siis ei teki lisaküsimusi.

Tihti loeb dokumentide ja tolliformaalsuste menetlemise juures ka ametialane positsioon või auaste. Kõik ei saagi kõike osata ja teada. Kindlasti ei soovita ühtegi piiriületust jätta nädalavahetusele, sest siis tavaliselt ülemused puhkavad ja alluvatel pole dokumentide vormistamiseks piisavaid volitusi. Teine põhjus on seotud kindlasti inimeste egoga – kui keegi on eksinud või mingis asjas omal arvamusel, siis seda ta ei muuda. Sellegipoolest on igale olukorrale lahendus ja kõik tööd on teostatavad.

Kas ka su enda kodus leidub kunsti? Räägi lähemalt mõnest teosest!

Mõned tööd mul kodus on, osad neist olen naisele kinkinud. Näiteks Efraim Allsalu, Epp-Maria Kokamägi  ja mitmed Jüri Arraku ja Viive Kuksi tööd. Ringi liikudes teeb head meelt näha neist just viimase töid. Mulle tundub, et mida iganes ta proovib paberile saada, on see elav. See pole pilt, vaid seal on elu sees.

Viive Kuks. 1986

Suured kunstnikud on ka minu enda lapsed. Paljude nende joonistuste puhul olen vaadanud, et küll on kenasti välja kukkunud sikerdus, ja seda heas mõttes. Minu arvates ei saa ükski pilt või teos olla valesti kujutatud ja koolis kunstiõpetuse tundides ei tohiks hindeid panna. See on lapse nägemus, kuidas tema puud või koera näeb ning milliseid värve kasutab. Tähtis on protsess, kuidas laps areneb ja kas aastatega tema puu või koera kujutamine kuidagi muutub või ei.

Millised on olnud üldse su esimesed ja viimased kunsti- ja kultuurielamused lisaks sellele, et kunst kaasreisijana on kindlasti juba omaette elamus? Kas käid näitustel, muuseumites vms?

Kuna tööalaselt näen iga päev väga erinevat kunsti ja kunstnikke, siis oma kultuuri- või kunstielamuse saan niimoodi kätte. Proovin alati käia nendel näitustel, kuhu olen oma panuse andnud. Tore on näha, et oled protsessi osa ja töö tulemus läheb inimestele korda, näitust käiakse vaatamas ja see jätab paljudele häid mälestusi ja emotsioone. Olen ka Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade seltsi liige ja selle raames on pidevalt võimalus käia erinevatel näitustel ja koosviibimistel, mis on alati lõbusad, harivad ja silmaringi avardavad.

Fotod: Vilmar Toom