fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festival TASE on kunstiaasta kevadine tippsündmus, erinedes värskuse ja uuenduslikkuse osas Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitusest nagu öö ja päev. Sel aastal, hajutatuse nõudest tingituna, kuid otsekui süllekukkunud hea võimalusena saab teoseid kogeda erinevates keskkondades – väljapanek leiab Tallinnas aset viies kohas korraga! Kõige traditsioonilisem näitusetervik maalitudengite lõputöödest annab võimaluse taaskülastada legendaarset Temnikova & Kasela endist galeriid (Lastekodu 1).

Viimaste aastate jooksul põhjaliku uuenduskuuri läbinud ARSi projektiruumis (Pärnu mnt 154) tunnistame kunstiteoste vormis juba tugevat tänapäevast paradigma muutust. Projektiruumi seintel näeme tavapäraseid lahendusi ehk Anu Lehise ja Denisa Štefanigova maale, mis võtavad enda alla kogu pinna, põrandal laiuvad aga vormiuuenduslikult valmistatud teosed. Kuna kunstiväli suureneb vähemalt universumi laienemise kiirusel, kahmab ta enda alla üha uusi ideid ja vorme. Roman-Sten Tõnissoo „Spekulatiivne Sünteetika” teostamisel on kasutatud armatuurterast, PVC kile, lõuendit raamil, digitrükki, klaasobjekte, poolvääriskive, hõbeketti, loomade sarvi, PVC nööri, kunstsiidi, tülli, valgust. Kümme aastat tagasi võis antud installatsiooni pidada post-interneti koolkonda kuuluvaks – käsil on aga juba sajandi kolmas kümnend ning post-internet on pigem tähendustest tühjaksvilisenud tühi tähistaja. Kunstiteooria rühib visalt teoste kannul ning alles otsib uusi suuri narratiive ja silte, mida uue ajastu teostele kleepida.

Ellen Vene „Silmustes elu õhust ookeanis” oleks algselt pidanud eksponeeruma Patarei Merekindluses (Kalaranna 28). Olles projektiruumis tõstetud valgesse kuupi, sai teos endale planeeritud olustiku meenutuse loomiseks merevaatega foto. Teos ongi üldisemast õhustikust, uurides ambientsust meie ümber. Väga edevalt trendikana välja nägevas uusfeministlikkus teoses tekkib heliruum keraamilistest merekarpidest kostununa. Juhtmeid täiendavad köied ja tekstiil.

Tudengite poolt kureeritavas Kunstihoone taguses keldrigaleriis Vent Space (Vabaduse väljak 6) on teist aastat järjest ülihead tööd, mis väärivad täiesti omaette ruumi. Inês Rodrigues Nevesi „Ühendused, jäljed ja kõik, mis on nende vahel” kinnitab trendi, et tekstiilidisaini eriala lõpetanu võib teha vägagi vabadeks kunstideks peetava töö. Tervet galeriinurka katvat stiilset 3D joonistust saadab põhjalik raamat joone joonistamisest „Drawing the line” ja veel põhjalikum heegeldamisõpik.

Kunstiakadeemia peahoones (Põhja pst 7) toimub TASE juba viiendat korda – 2015 ja 2016 veel rõskes tavoti- ja hallitusehaisuses endises sukatehases, viimasel kolmel aastal aga taassündinud uhkes klaasbetoon-kunstitehases. Kui mullusel, esimese laine pandeemiajärgsel suvel kaitsti lõputööd zoomi vahendusel, said üliõpilased võimaluse suve lõpul oma tööd ka füüsiliselt välja tuua. Kõik ei kasutanud seda võimalust, sest hinded olid juba väljas, ja töid oli vähem. See jättis nende vahele ruumi ja ühtlasi tundus, et hilisemale väljapanekule laekusid vaid paremad tööd. Sel aastal on endises sukavabrikus töid taas palju ning nende hulgas orienteerumine raskendatud. Veel mõned aastad tagasi oli TASE flaieri peal maja plaanid tööde asukohtadega. Nüüd tuleb teoseid otsides ruumi numbritega arvestada või lihtsalt kulgeda läbi terve tehasekompleksi, leides eest üksjagu kinniseid vaheuksi.

Eks omajagu on segadust tekitanud ka zoomil baseeruv õpe ja kõik see, mis sotsiaalse distantseeritusega kaasnes. Ühiskonna alustalade värisedes ei ole ka üliõpilaste kunstiteosed enam nööril käimised, tööd on suvalisemad, vähem ettedikteeritud fookuses, omajagu pudru ja kapsad – kuigi selline kunstikogemus on paljude, kaasaarvatud siinkirjutaja üks lemmikuid. Juba paarkümmend aastat pildil olnud legaalsele ja aktsepteeritud kolemaali kunstisuunale on lisandunud teose kole saatetekst. Viimasel kolmel aastal viidi läbi vabade kunstide õppekavade (maal, graafika, installatsioon ja skulptuur, uusmeedia) ühendamine üheks rahvusvaheliseks kaasaegse kunsti (contemporary art) õppekavaks. Võitis kaasaegne kunst, kaotas uusmeedia õppetool – olles professor Raul Kelleri läbi transformeerunud edukaks helikunsti hub’iks, taandus professorikoha koondamise järel uusmeedia osakonnaks, mida külalisdotsendina juhib täna John Grzinich. Õppesuund kannab vilja endiselt: Katrin Enni oli tudengina eelkõige tuntud vibreerivate harjade poolest, mis olid ühtlasi nii heli- kui põrandapuhastamiskunsti teosed. Tema lõputööks on „Vasepalavik” ruumis A301 – valik üliilusaid filigraanseid peenhäälestatud osalusinstrumente.

Kollektiivse traumakogemuse teraapiana saab kogeda laustaudi teise ja kolmanda laine vaheliste teostena Olesja Semenkova „Võimatuse identiteeti” – hunnik tühje ravimipakendeid, mille ta on kogunud erinevatest haiglatest ja oma perekonnalt. Viktoria Martjanova kogemusest saame osa „Eksperimentaalses isolatsioonis”. Tõusva suuna, med-arti teoseks võime lugeda Pille Alasi „Ajuruumi” meditsiinilisteaduslike ajuskänneeringute ja muude kaasnevate andmete näol. Peaaegu söödavad teosed on Irmeli Terrase „Tõeliselt Ehtne Võlts” Barbie-värvides suhkrust telliskividena ja Sofia Fattahhova „Hlebosolnaja” lahke naissoost soolataignaskulptuurina.

Üldiselt on tänavu üle aastate rekordiliselt palju lõpetajad ja tuleb mitu päeva varuda, et saada osa uue generatsiooni kaasaegse kunsti, muinsuskaitse ja konserveerimise, ehte- ja sepakunsti, arhitektuuri ja linnaplaneerimise, sisearhitektuuri, disaini ja tehnoloogia tuleviku, interaktsioonidisaini, graafilise disaini, stsenograafia ja veel paljude-paljude teiste erialade spetsialistide lõputöödest. Esimest korda on tõsiselt proovile pandud ka kunstiakadeemia uue maja multifunktsionaalsus – teostemüriaad on avanud suletud õppetööruume, muutes need ajutisteks galeriideks. See on ühtlasi ka väljakutse tulevastele kunstnikele – tänapäevased kontoripinna stiilis ruumid evivad teoste ümber mitte üleliia neutraalset keskkonda. Nii mõnigi lõpetaja on kasutanud täiesti pimendatud ruume. Teoste akustiliseks isoleerimiseks on EKA uues majas suhteliselt helikindlad siseaknad.

Osaluperfokas lõputööks tõi Karolin Poskale Noore kunstniku preemia. „Untitled” oli nii populaarne, et 18. maist 1. juunini Alexela Kontserdiamajas 1:1 toimunud etendused müüdi kohe välja. Liisi Kula „Valguse Heli” saab kuulda ja näha kunstiakadeemia peamajas ruumis B304 kolmandal ja neljandal juunil kell 14:00 – 18:00. Tõotab olla järjekordne väga hea helikunstiteos lõputööna.