fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Mõne nädala eest avati Kunstihoone galeriis maalikunstnik Eleriin Ello näitus „Nii hele, et pimestab“, mis lähtub inimese sisemaailma avaruse ning olemasolemise mõõtmatuse tajust. Uue väljapaneku avamisest ajendatuna palusime loodusest inspiratsiooni ammutaval kunstnikul vastata 13 küsimusele. Vastustest selguvad Ello eeskujud ja lemmikud, supervõimed, suurimad kunstielamused ja ideaalse hommiku stsenaarium.

 

1. Kunstnik – kas ee on elukutse või elu kutse?

Kunst, maalimine on minu jaoks kindlasti sisemisest vajadusest lähtuv kutse. On olnud taju, et kui ma sellele ei järgneks, siis jääks minu jaoks midagi olulist puudu või tegemata. Ja on ka arusaam, et mul on elus teisigi “kutseid”, ning see on rikastav igatpidi, ka minu loomingu jaoks. 

Muide, käed on minu tugev külg, nii et kohati olen end pigem käsitöölisena tundnud. Käte kaudu voolab see, mida mul on anda.

2. Kunstipisikuga nakatas mind..

Arvan, et olen kogu aeg loomises olnud. Lasteaias, mäletan, minu joonistatud printsessid osutusid hitiks. Väiksena olin pidevalt millegagi ametis, meisterdamise, joonistamise, voolimise, näputööga. 

Otsus kunsti suunas pühenduda tuli kusagil 8. klassis, mäletan. Olin selleks ajaks juba mõnda aega ka lastekunstikoolis käinud.

Tollal huvitas mind kõige enam skulptuur ja just savi, tahtsin skulptoriks saada.

Meelde on jäänud ka isa kingitud raamat Michelangelo loomingust, see oli midagi täiesti pöördelist minu jaoks, inspireeris. Ja ehk tõesti inspireeris ka soovi ise kunsti suunas liikuda. Raamatus oli pilte nii Michelangelo maalidest kui skulptuuridest, ja hoolimata mu savi-armastusest avaldasid mulle enim muljet just Michelangelo seinamaalid, Sixtuse kabeli laemaal.

3. Minu ideaalne hommik algab..

Varase ärkamisega, kella 6 paiku, olen täiesti hommikuinimene. Teen harjutusi, 5 tiibetlast ja mõningaid eriti mõnusaid jooga venitusi, koos väikse hingamis-keskendumise ja parimal juhul ka päeva suhtes tunnetava “sättimisega”, et mida ma vajan, et päeva toimetustes saaksin end hästi tunda. Ja kui siis veel tee joomiseks ja märkmikusse kritseldamiseks ka veel aega jääb..

Viimati juhtus see stsenaarium vist kevadel…

4. Inspiratsiooni kunstiloominguks ammutan ma..

Vajan loodusega kontaktis olemist, päikest, kevaditi näppe mulda, merd ja metsa, isegi hilissügise kaamose aega. See täidab mind igal tasandil. 

Vahel näen mõnda valgushetke või lehtedest heidetud varje. Videvik, aovalgus, hämarus.. ja soov seda jagada, võiks öelda ka vajadus jagada, on olnud alguspunktiks loomingule.

Foto: Ruudu Rahumaru

Impulss mõne teose loomiseks tuleb aga ka isiklikest kogemustest, ja siis on ehk rohkem tegemist sellele vastava visuaalse väljundi leidmisega. Mõni idee on pikka aega meeles mõlkunud, lausa aastaid, aga ikka ootab veel oma aega.

Enamasti on küll aga nii, et tekib sügav vajadus kohe!! teost looma hakata, ei jõua ära oodata, millal alustada saab, kuniks ettevalmistused tehtud.

5. Minu eeskujud

Sügavalt on puudutanud mind Peter Doigi looming, samuti Monet värvitaju, Lola Liivati viimasem looming, eks lemmikuid on palju.

Elus laiemalt.. imetlen inimesi, kes on enesekindlad, sellisel hästi lihtsal moel, milles puudub vajadus end kellelegi tõestada.. kes teavad, kes nad on ja miks nad siin on, ajavad nö oma asja, häirimatult. Ning julgevad seda ka väljendada.

6. Lemmikraamat

Vanasti oleksin öelnud Gabriel García Márquez’i “Sada aastat üksildust”. Mulle on meeldinud ka ulme, nt Ursula K. Le Guin. Ja Kahlil Gibrani looming. Meeldib, kui saan lugeda pool lehekülge ning seejärel raamatu kõrvale panna, tundes, kuidas loetu sügavus mind puudutab.

Lugemine on minu meele-lahutus, aitab mul end välja või ehk ümber lülitada.

Aga viimane raamat, mida lugesin, oli Patti Smithi “Kõigest lapsed”.

7. Minu supervõime

Mulle on antud käelist osavust ning ka tundlikku tajumist.

Foto: Ruudu Rahumaru

8. Minu kõige suurem kunstielamus

Siiani imetlen Peter Doigi maale. Lihtsust ja mitmekihilisust ja sellist lõdva randmega maalimist, kus on roll juhuslikkusel. Lugesin hiljuti tema loomingu kohta terminit maagiline realism, just täpselt see ta on.

Meenub ka Hilma af Klinti näitus Kumus (2015). Samuti meenuvad mõned installatsioonid, kus lisaks teosele endale on olnud oluline teose mõju ruumis, mõjuva, kõiki meeli haarava keskkonna loomine. Näiteks Jass Kaselaane “Aed”, mida nägin (2014. aasta) Köler Prize’i näitusel EKKM-is. Samuti sealsamas nähtud Flo Kasearu videoteos “Me oleme teel” (2012)

9. Unistuste reisisihtkoht

Mind tõmbab helesinise-türkiisikarva ookeani äärde, armastan sooja ja päikselist, lõunamaad. Köidab ka kõrb oma lõputu tühjuse ja avara taevalaotusega. Üks koht, mis viimasel ajal on endast märku andnud, on Machu Picchu.

10. Minu jaoks tähendab ilu..

Võib-olla on see teatud värvide ja kompositsiooni-olukorra kooslus, mis mõjub mulle harmoonilisena. Aga selles on kindlasti midagi haaravat või ülendavat, mis loob minus teistsuguse oleku taju, viib sügavamale, loob kohalolu… 

11. Kui minust ei oleks saanud kunstnik, oleksin ma.. 

Mul pole aimugi. Ma ei kujuta hästi ette, et praegusest palju erinevamat teed käiksin. Kindlasti oleks seal oma osa käelisel tegevusel.

Mulle ei meeldi tegelikult ainult ühte asja teha. Praegugi tunnen vajadust midagi juurde õppida, aga eks näis, mis sellest saab…

Foto: Ruudu Rahumaru

12. Minu loomingut iseloomustab..

Viimasel ajal olen püüdnud endale ruumi anda, vaadata kuhu looming hakkab liikuma kui tähtaegasid pole, olen olnud otsimises. 

Tihti töötan mitme maaliga korraga, maalin neid järgemööda. Mõni maal on valminud päris kaua. Nt viimase näituse jaoks Kunstihoone Galeriis töötasin mõne (kive kujutava) maaliga isegi paar aastat. Vahel on maalid seinud nädalaid ootel, et siis uue hooga edasi teha. Minu jaoks on see olnud veidi liiga lõputu protsess, vahepeal on tundunud, et maal ei saagi valmis.. ometi tekib ühel hetkel see magus koht, kus on selge, et lõpetatus on käega katsuda ja saab justkui uue pilguga tervikut luua. Samas on sel näitusel ka mõni ühe-kahe päevaga loodud teos.

Peamiselt õpin praegu, kuidas lubada maalides nö juhuslikkust ja vabadust, et vahepeal maalid rahule jätta..

Tavaliselt saan aga üsna ruttu aru, kui olen loomas midagi enda jaoks olulist. Maalimine sujub siis kergelt ning on selge teadmine, sellest saab hea maal. 

13. Praegu saab minu loomingut vaadata..

Kunstihoone Galeriis on novembri lõpuni on avatud minu näitus “Nii hele, et pimestab”, koostöös kuraator Tamara Luugiga. Olen selle näituse loomise protsessi panustanud nii 2-3 aastat. On tõesti suur rõõm, et viimaks sain need tööd stuudio seinte vahelt välja tuua ja laiemalt näidata.

 

Vaata Eleriin Ello loomingut NOARist

Loe lisaks näiitusest “Nii hele, et pimestab”