Milline on kunstniku kodu ja mida pead kodu juures kõige olulisemaks?
Minu kui kunstniku kodu on see tavaline koht, kuhu ma tulen puhkama ja tegelema kunstiväliste asjadega. Minu kodu seintel ei ole minu teoseid. Seal on teiste kunstnike loomingut. Seal ma distantseerun iseenda loomingust. Loen, vaatan telekat, küpsetan ja koon.
Milliste kunstnike teosed on sul kodus ja kelle teoseid sooviksid veel omandada?
Olen teiste kunstnikega teoseid vahetanud, olen saanud ka kingituseks. Hetkel on kodus seinal Leo Lapini assamblaaž, Meiu Mündi ja Siiri Jürise maalid, Maria-Kristiina Ulase vineerilõige ja joonistus, Merle Jäägeri maalitud ikoon ning minu tütre Regina-Mareta Soonseina graafika.
Mall Nukke kodu seinal on Maria-Kristiina Ulase joonistatud kunstniku portree aastast 1989.
Eestis on kujunenud, et on mitmed kunstnike dünastiad, sinugi tütar on tunnustatud kunstnik. Kuidas see kujunes ja olid sa selle üle rõõmus või mures?
Eks Regina oli juba titena näituste avamisel kaasas, nägi palju kunstimaailma. See oli tema valik. Mina olen rääkinud talle, et kunstnikuks olemine on sobiv siis, kui sul on motivatsioon, anne ja energia. Nende puudumisel on lihtsam tegeleda millegi muuga.
Ju tal siis leidusid need vajalikud omadused ja mul on sellest hea meel, sest tal läheb hästi.
Milline oled sa emana ja naisena? Väga palju on esile tõstetud, et naiskunstnikul on pere kõrvalt loomingut teha palju keerulisem, kuidas sa seda kommenteeriksid?
Ei oska öelda, kuidas laps saab loomingulisust takistada. Ilmselt jäävad paljud naiskunstnikud oma aja planeerimisel hätta. Laps oli mul ateljees kaasas, vaid vahel ka ema hoida. Kogu aeg ei tegelenud tema “nunnutamisega”, vaid andsin pliiatsid, värvid kätte. Ise tegi oma elu huvitavaks. Mina ainult vaatasin, et oleks ohutu. Et midagi mürgist käeulatuses ei oleks ja trükipressi ligi ei tuleks.
Mall Nukke tütrega Tartus Regina-Mareta Soonsein teose ees. Foto: kunstniku erakogu
Milline on sinu suhe tütrega, olete te pigem kolleegid ja mõttekaaslased või ema ja tütre suhe on esiplaanil?
Me oleme nii seda kui teist. Võib-olla on huvitavamad jutuajamised kui tavalise ema-tütre suhte puhul. Räägime palju üldistel filosoofilistel teemadel, lahkame kaasaja kunstiprobleeme, analüüsime nii tema kui ka minu ideid. Jagan aeg-ajalt talle ka soovitusi, kuidas Eesti kunstiskeenel orienteeruda, nii öelda tagatubade informatsiooni. Seda seetõttu, et olen selles maailmas juba üle 30 aasta tegutsenud. Abiks ikka.
Millised kunstnikud ja kunstivoolud on sind enim mõjutanud?
Juugend, pop-kunst, neo-popp, camp
Nimeta mõned Eesti kunstnikud, kelle loomingut sa esile tõstaksid ja miks
Tõstaksin esile motiveeritud kunstnikke, kelle näitused on mulle muljet avaldanud: vanemast põlvkonnast Tiit Pääsuke, Mari Kurismaa, Mare Mikof, Jüri Kask; oma põlvkonnast Marko Mäetamm, Maria-Kristiina Ulas, Hannes Starkopf. Noorematest Maarit Murka, Robin Nõgisto, Kristi Kongi, Eike Eplik.
Mis oli viimane näitus, millest sa said tõelise elamuse?
Tiit Pääsukese “Nostalgiata” ja Eike Epliku “Jagatud territoorium”, Tartu Kunstimuuseumis.
Mis on kõige olulisem kunsti juures tähele panna? Oled minu meelest tabanud hästi Eesti Naise intervjuus: „Diletant nokitseb üks ühele ära, joonistab välja iga karva, ei julge midagi ütlemata jätta, aga tegelikult tuleb öelda TÄHTSAIM – asi, mis on kõige olulisem.”
Jah, nii ma mõtlen endiselt. Näituse idee peab olema suurem kui näitus ise. Ka kunstiteose idee peab olema mentaalses mõttes suurem kui teos ise.
Ja kui see idee on teostatud maksimaalselt hästi, sest visuaalset kunsti luues oleme paratamatult mateerias kinni, siis tekib kunst, mis kõnetab ka aastakümneid hiljem.
Anna juhtnöörid oma loomingu tõlgendamiseks juhul, kui soovitakse minna sügavuti ja esialgsest visuaalist leida midagi enamat?
Minu loomingu visuaalne külg on eklektiline, ei ole “mallnukke”-stiili. Minu loomingus idee määrab nii meediumi kui ka teose suuruse.
Ma tegelen ühe mõttega, mis sageli on lihtne, nii 5-6 aastat, väljendades seda kümnetes kunstiteostes. Kui see ammendub, teen midagi uut. Võib juhtuda, et aastakümnete pärast naasen uuesti selle idee ja vormi juurde tagasi. Kuid siis juba pisut teistsugusena. Vanemana, targemana. Nii on juhtunud minu kollaažiloominguga. Tegin 90ndate alguses sadu kollaaže. Nüüd on tunne, et “vana arm ei roosteta”. Olen jälle sotsiaalset kollaaži tegemas, seekord intuitiivsemalt, osavamalt.
Minu loomingus on alati irooniline “iva” sees, surmtõsiselt ei tasu midagi võtta. Olla surmtõsine ja paatoslik kunstis – vat see on minu jaoks õõnsalt naljakas.
Just lõppenud Draakoni galerii näituselt “Ilmapiir” on kõik sinu maalid müüdud, kas see on iga kunstniku unistus? Mida see sinu jaoks tähendab?
Mul olid tõtt-öelda plaanid nende teostega, näidata neid järgmisel aastal mitmetel näitustel, nii kodu- kui ka välismaal. Oma 35-aastase kunstnikukarjääri jooksul ei ole minuga kunagi nii juhtunud. Ilmselt toimus see ootamatu sündmus igasuguste asjaolude kokkulangemisel.
Kui kunagi alustasin, 90ndatel, siis esimene 10 aastat minu teoseid eriti ei ostetud, ja ega ma neid raha pärast ei teinudki. Pigem oma vihaste ideede väljendamiseks.
Minu arvamine on, et kunsti tegemisel ei saa olla nii pisikest eesmärki kui raha, oluline on hea idee ja distantseerumine vaatajatest-tarbijatest. Luua vabalt ja rõõmsal meelel.
Seoses selle ostuga tuleb hakata uusi maale-kollaaže tegema, kuid see mulle meeldib.
Kuidas sa iseloomustaksid, mis hetkel kunstiturul toimub?
Kunstiturg on suht kuum praegu. Ostatakse palju. Toimub palju kunstioksjone.
See meeletu ost meenutab mulle aegu 1988-1990 Eestis, enne rubla kukkumist. Kõik tahtsid oma kasutu raha asemel saada midagi väärtuslikku. Ja need, kes kunsti targalt ostsid, saidki.
Mida sulle meeldib teha vabal ajal? Kuidas sa ennast laed kui kunstiga ei tegele?
Jalutan, loen, teen joogat. Suhtlen sõpradega.
Reisimine? Miks ja kuidas eelistad reisida?
Vanasti eelistasin reisida lennukiga. Kuid seoses koroona-ajastuga on reise väheseks jäänud. Nüüd sõidan Eestis külla mõnele vanale tuttavale, õele, tütrele oma autoga.
“Rattaga meeldib suviti sõita. Olen teel Aegviidust Ambla lähistele õele külla”. Foto: kunstniku erakogu
Milline on sinu viimane tõeline raamatu/muusika/teatrielamus
Viimane raamat, mille läbi lugesin, oli Mika Valtari “Sinuhe”. Praegu loen Frank Herberti “Düüni”.
Käisin hiljuti Draamateatris Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi “Kuritööd ja karistust” vaatamas. Nautisin täiega lavakujundust ja näitlejate meisterlikkust.
Oled öelnud, et motivatsioon on isegi olulisem kui andekus? Kas seda mõtet võib laiendada ka teistele valdkondadele
Ja ikka. Motivatsioon on liikumapanev jõud arengule ja saavutustahtele.
Mida pead üleüldse kõige olulisemaks elus, mis on õnn sinu jaoks?
Rahu iseendaga.
Millised on sinu pahed?
No neid ikka jagub. Liigne magusa armastus. Mina nimetan seda apluseks. Ja ei osta endale magusat koju. Mõnest pahest olen ka lahti saanud, suitsetamisest näiteks.
Kunstnik on üldiselt individualist, aga kuidas näed sa ühiskonda ja mida pead sealjuures oluliseks. Mis on inimese roll sealjuures?
Ühiskond on inimeste kooseksisteerimiseks välja mõeldud. Sest inimene on oma olemuselt agressiivne, domineerimistahteline. Tema eesmärk on oma eksistents teha võimalikult külluslikuks ja murevabaks. Inimesel pole kunagi kõike küllalt.
Hea ühiskond suudab ohjeldada oma liikmeid olema rohkem arvestatavad, rahulolevamad iseendaga. See, kes on rahulolevam iseendaga, suudab olla empaatilisem ka teistega.
Kuidas hoiad ennast kursis maailmas toimuvaga ja millised uudised sinu jaoks eelkõige olulised ? Millised kanaleid järgid?
Hommik algab mul uudistega, loen erinevaid digiajalehti. Viimasel ajal vaatan õhtuti Aktuaalset Kaamerat, et teada Eesti, maailma ja ilma uudiseid.
Viirused, vabadus, kliima, migratsioonikriis – kas ja kuidas see kõik mõjutab sind? Kuidas suhestud ja millisena näed üksikisiku rolli sealjuures?
Siin on inimese kui ühiskonna liikme roll suur. Et muutused toimuksid, peavad algust kõik ikka ise tegema.
Tavalised igapäevatarkused kuluvad mullegi ära: ma ei viska toitu ära, ostan seda nii palju, kui jõuan ära süüa; sorteerin prügi, kilekotte pole vaja koguda; ostan riideid ja jalatseid, mida kavatsen mitu aastat kanda; autot kasutan ainult siis, kui on vaja kaugele sõita ja suuri asju tassida, muidu käin linnas jala; kannan maski ning olen vaktsineeritud, vaktsineerimine ei ole mõjutanud ei minu tervist ega loomisvõimet.
Kunstnik ateljees oma “Iidolite” tööde keskel, nende tööde näitused toimusid 1993-1995. Retrospektiiv oli 2017. aastal Vaalas – sama galerii, kus “Iidolid I” toimus 24 aastat tagasi.
