Andres Koorti näitus „Minu T“ elustab mind ning oma kogemuse lahtivoltimise, eksplitseerimisega tahan omakorda katalüüsile kaasa aidata.
Näitus mõjub esmalt juba oma kompositsiooniga. Maalid on tehtud nende ruumide jaoks: keskmises suures saalis on kuus suureformaadilist maali (320 × 190 cm), kahes väiksemas külgsaalis on kummaski neli keskmise mõõduga maali (220 × 130 cm) ning kõigis kolmes saalis on veel kokku kuus väiksemõõdulist maali (75 × 75 ja 60 × 80 cm); ühtekokku 20 taiest. Suured ja keskmised maalid laotuvad üle seinapinna, kasutades ruumi maksimaalselt ära (tähendab, niipalju kui on mõistlik lõuendiga piirduva maali puhul). Nõnda loovad maalid juba oma ruumisuhtega hea atmosfääri, tunde, et „siin on ruumi arvestatud“ ja et „siit on võetud maksimum“. Kuna aknast paistev ere päevavalgus ei laseks maale hästi vaadata ja tühistaks nüansse, siis on saalides kõrgete akende ees valged katted, mis mõjuvad komplementaarsete maalidena.
Maalid on üldiselt tehtud mitmes kihis: värvitud lõuendile on kinnitatud lisakihte, olgu loore või krohvivõrke, mis on omakorda üle värvitud. See loob erilisi efekte, teeb maalid õhuliseks ja kumavaks (nt „Valendus“). Mitmed lõuendid on veetnud mitu kuud mulla sisse kaevatuna maapõues. Loodusjõud töötlesid neid, jätsid neile jälgi ja kunstnik on arendanud neid jälgi ja mõjusid edasi. Osal maalidest on tekkinud raamile pingutamise järel kuivamise käigus kortsud ja lained: siin jällegi on kunstnik suhestunud nende iseeneslike protsessidega, tõstes need esile, pannes need kõlama. Väikese formaadiga maalidele on Koort kinnitanud mitu kihti krohvivõrku, millel on u neljaruutmillimeetrised silmad. Need annavad kohakuti asetatuna samuti lainelisi efekte ning krohvivõrk muudab värvimulla tooni väga intensiivseks, nii et see meenutab õlivärvi, ehkki kasutatud värvid on samad mis ülejäänud, pastelselt mõjuvatel maalidel. Nii oma struktuuri kui ka tooniga toob kunstnik siin välja ja esile materjali omadused – või teisipidi, materjal oma eripäradega aitab kunstnikul end väljendada. Või veelgi täpsemini üteldes: kunstniku ja materjalide ning protsesside (mullas ja hiljem) koosmõjul leiab aset väljendus.
Kõige üldisemalt võib mõtelda niimoodi, et igal asjal on teatav iseloomulik liigendus ehk „soonestik“ (nagu inimese kehas on veresooned, närvikiud jne, maakoores on vee- ja maagisooned), ning teiseks neid kanaleid pidi liigendatud liikumine, energia, „hingus“.2 Igal olendil ja olukorral on teatav artikulatsioon ning mingi vunk: ühtpidi öeldes on see hoog alati mingil moel liigendatud ning teistpidi öeldes läbib (ehtsaid, päris) liigendusi alati mingi hoog. Iga olend ja olukord on protsess ning protsessidel on eri etapid või faasid: hakatus, väljaarendamine, küpsus ning lagunemine ja hajumine. Hakatusefaasis hakkab teatava individuatsioonikeskme ümber koonduma mingisugune olend või olukord; siin on esialgsed eristused, suunad ja kalduvused, mida hakatakse seejärel laiali laotama. Selle käigus arendatakse välja teatavad suunad, struktuurid, sooned (ja siin toimub korrastumine nii sisemiste tegurite mõjul – erinevad suunad ja sooned peavad suutma koos toimida – kui ka välistegurite tagajärjel – tagasiside ümbrusest teisendab süsteemi). Kui süsteem on väga keerukas, nagu näiteks inimkeha, siis ei saa ta püsida lõputult, vaid hakkab degradeeruma, kuni laguneb koost. Arengu käigus tuuakse kätte selgepiirilisemaid struktuure, soonestik joonistub selgemini välja oma kõrvutuvates elementides (süsteemi ühed osad teiste kõrval ning ühed sündmused teiste järel). Lisaks käesolevale tasandile iseloomustab olendit ja olukorda alati mingisugune „väesolev“ tasand, mille varal kõik need kõrvutuvad elemendid on kokku lõimitud ehk kus nad üksteist läbistavad. See hoiab olendit ja olukorda ajas koos ning võimaldab püsimise ja arengu. Läbistuva ja kõrvutuva ehk väes- ja käesoleva tasandi süsteem määratleb olukorra väe. Ning väe kättejõudmine vormideks ning lagunemine vormituks määratleb kulgemise.3 Vägi ja kulgemine käivad läbi soonestike, kantuna mingist hingusest.
Koorti maalid justkui kehastavad asjade hakatuslikku faasi, kus kõik on veel tugevasti läbistunud, läbi põimunud. Suure ja keskmise mõõduga maalidel on valdavalt puhtalt intensiivsuserinevused (neist osa pealkiri ongi „Puhas väli“) värvide ja tekstuuride kaudu (loorid, kortsud, maa seest pärit lõuendi külge jäänud mullakrobedused). On aimatav pinge, „õhusolevus“, midagi on hakkamas – aga mis, see jääb esialgu veel tabamatuks, ebaselgeks. Sellel on tugev vabastav ja elustav toime, sest see, mis meid iga päev ahistab, on tahenenud vormid (nii füüsilised kui ka psüühilised), mis on omandanud selge kuju ja mida me üha teenindame. Kui need vormid õigel moel üles sulatada (sest ilmselt on ka halbu, väheproduktiivseid vormisulandusi), siis me saame paremini kontakti sellega, mis annab elu, s.o läbistuva ja väesoleva tasandiga, millest tulevad kätte kõrvutuvad käesolevad vormid. Teisisõnu, see puhastab me käesolevat soonestikku ja intensiivistab hingust, nii et nende läbi käiv vägi saab vabamalt liikuda, avalduda (või ka heal moel varjuda). Väikese formaadiga maale, kus on mitu kihti sirgete joontega krohvivõrku, mis tekitab värvi ja liikumise efekte (lainetused, kuma), võiks selles kontekstis mõista ka täiesti kõrvutuva käesolu (sirgjoonelised ja täisnurksed võrgud) aktiveerimist, nii et selle läbi kõmab ja kumab läbistuv, väesolev. Ka kõige selgepiirilisemas struktuuris toimib läbistuv soonestik, mille eristused pole selged ning mis sellele elu annab.
Üks korduv motiiv enamiku suure ja keskmise mõõduga maalidel on jalajäljed. Neid on juba mõne aasta tagustel maalidel, mille pealkiri on „Kulg“ või „Kõnd“. Ka sel näitusel on kaks maali, mille pealkirjas on „kõnd“, kuid huvitaval kombel on varasemaga võrreldes nende ingliskeelne nimetus muutunud: enne „Random steppings“ ehk sõna-sõnalt „juhuslikud jalaasted“, aga nüüd „Stepping sideways“ ehk „kõrvaleastumised“. Mitmel maalil on jalajäljed korrastatud suunaga liikumiseks (alt üles), kuid jalajäljed on ebaselgete piiridega (mõnel maalil vaevumärgatavad ning teiseks moodustavad jäljed ka puntraid; mõnel maalil ei koondu need ajutiseltki üheks jäljerajaks). Seda näitlikustab maal „Mone T“, kus on natuke jäljerada ja natuke pundart. Ühest küljest on see (humoorikas) viide Monet’le, kuid ütleb liiga vähe, et selle tulemiga rahule jääda (ehkki seos roheliste pehmete pastelsete toonide näol on olemas). Nõnda liigub mõte edasi ja seosed tekivad pigem soomekeelse sõnaga monet ’mitmed’, ’paljud’. Jäljed on paljused. Jälg osutab indiviidile, aga indiviid on alati juba paljune, sisaldades endas mitmekesist liikumis- ja arenguvõimet (kui see mitmekesisus kaob, indiviid hävib; ehkki täielikult, absoluutselt ei saagi see määramatus kunagi hävida).
Nõnda kujutavad Koorti maalid protsesside hakatuslikku faasi ning selle esialgset tahenemist, suunatud liikumisega individuatsiooni (jäljed), mis teoses „Linnutee“ omandab kosmilise mõõtme. Veelgi varasemat faasi kujutavad ilma jälgedeta taiesed, kus on lainete, kortsude, vooluteede võrgustik, mis pole veel üht suunda omandanud („Puhas väli“, „Eeter“, „T III“ ja „T IV“) – intensiivsusväli enne individuatsiooni.
Viimasena jõudsin näituse nimiteoseni „Minu T“ (sellel kujutatud jäljed on ühed energilisemad). Koorti varasemas loomingus on teos „Minu tee“, mis erineb teistest aga üksjagu, ning kuigi need pealkirjad kõlavad väljaöelduna ühtmoodi (kõnealuse näituse nimetatud teose ingliskeelne pealkiri ongi „My Way“4), siis näitusel eksponeeritud uuema teose pealkirja kirjapilt annab ajalise lisatähenduse – minut. Minutite suurusjärk võikski olla sobiv ajaline suurus Koorti taiesele lähenemiseks, rahulik, ent mitte uimane (sekund on liiga hektiline ja tõmblev ning tund liiga pikk ja lohisev). Ning üldisemas mõttes viitab see asjaolule, et kättejõudmine – too väe kulg – on ajaline,5 aeg ongi kättejõudmine hakatustes, arengutes, hajumistes.
Niimoodi Koorti näitus elusamaks teebki: lahustades vorme ja justkui esitades vormitut või õigemini eelvormilist, justkui kujutades eelindividuaalset, mis on iga individuatsiooni jätkuv lähtekoht, ning fookustades aja minutiskaalale, aeglasemaks sekundilisest kübertõmblusest ning kiiremaks tunnilistest kübermolutustest. See on rõõmustav, ühtaegu elustav ja eluline.*
Näituseteoseid saab näha ning osta ka NOARi keskkonnas.
Näitus jääb avatuks 23. augustini.
*Autor: Margus Ott, Sirp.
1 Astrid Kurismaa tõlkes, vt Platon, Teosed I. Ilmamaa, lk 218.
2 Soonestik (li 理) ja hingus (qi氣) on Hiina kulgemisõpetlaste (eriti Zhu Xi, 11301200) ühed põhimõisted.
3 Vägi (de德) ja kulg (dao 道) on veel ühed olulised hiina filosoofia mõisted, vt näiteks Laozi „Kulgemise väe raamatut“ („Daodejing“, 道德經). Andres Koortil on ka varasemast ajast pärit maale, mille pealkiri on „Kulg“.
4 Sellega seostub muidugi kohe Frank Sinatra sellenimeline laul ja paljud selle töötlused (nt Sex Pistols), kuid nende konnotatsioone ei oska ma selle näitusega seostada. Nendes on pigem tegemist individuaalsuse (üle) rõhutamisega, samas kui Andres Koorti maalid näivad pürgivat pigem eelindividuaalse poole. Seda erinevust võikski muidugi ka kontrastina võtta.
5 Ajaline aspekt on Andres Koortile varemgi oluline olnud, ehkki võib-olla pisut teise nurga alt, kajastudes ka näituse pealkirjades: „Kogu aeg“/„Koguaeg“ (2008–2010), „Kestev minevik“ (2010, koos Sven Saagiga).
