NOAR

Keiu Arnoveri lugu sisekujundajaks saamisest algas koos sõbrannaga Simsi mängimisest, arenes teatri külalistele korterit sisustades ja on jõudnud kinnisvaraprojektide kureerimiseni ning valgustuslahenduste loomiseni. Kogu teekonda on saatnud aktsendid kujutava kunsti mängumailt, mille puhul hindab Keiu autori heade oskuste kõrval inimese huvitavat karakterit.

Milline on sinu sisekujunduseni jõudmise lugu?

See lugu on pikk, aga lühike, ja kummaline, aga loogiline. Olen väikesest peale soovinud tegeleda millegi loovaga. Kui aga jõudis kätte aeg, mil tuli valida üks suund ja seda edasi arendada, jooksin ma kokku. Nooled näitasid muusika, moe, teatri ja teab veel mille suunas. Ükski variantidest ei tundunud siiski nii õige, et oleksin tahtnud pea ees sisse hüpata ja proovida, kas saan päriselt ka hakkama. Sisekujundust seal hulgas aga polnud – see oli minu jaoks väga kauge ja võõras ning ma ei osanud selle peale mõeldagi.

Samal ajal mulle meeldis tohutult Simsi mängida. See on realistlik arvutimäng, kus tuleb väga detailselt maja valmis ehitada ning see ka kõige eluks vajalikuga sisustada. Sellele järgneb virtuaalsete inimestega valminud majas mängimine ja nende elu seadmine. Mängisime parima sõbrannaga Simsi kahekesi nii, et mina ehitasin ja sisustasin ning tema mängis tegelastega, sest viimane osa mind nii väga ei paelunud. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks ja ajakulukamaks minu virtuaalsed majad muutusid ning sõbrannal katkes kannatus oma järge oodates. Ta soovitas mul sisekujundajaks hakata. Selle peale lõi mul äkki tuluke põlema ja hakkasin asja uurima. Möödus ehk paar aastat ja töötasin juba esimese projekti kallal. Tagantjärele mõeldes oli see huvi mul juba lapsena olemas, kuid siis ei saanud ma sellest ise aru ega osanud sellele nö näppu peale panna.

     

 

Milline oli esimene projekt, samm virtuaalreaalsusest nn pärismaailma?

Alustasin erialaseid õpinguid Tallinna Tööstushariduskeskuses 2012. sügisel. 2013. sügisel pakuti mulle juba esimest projekti, milleks oli Rahvusooper Estonia külaliskorteri planeerimine ja sisustamine. Töötasin samal ajal kooli kõrvalt Estonia infolaua administraatorina. Minu otsene ülemus teadis mu õpingutest ja kui teater vajas korteri projekti ellu viijat, soovitas mu ülemus mind. Hoolimata oma „rohelusest“ sain hästi hakkama ja peale seda pole möödunud päevagi, kui mul mõnda projekti käsil poleks. Sain tuule tiibadesse.

Koolis kestis õpe 3,5 aastat ja lõpetamise ajaks oli mul juba koos korralik portfoolio. Vahepeal lahkusin infolaua tööpostilt ja läksin tööle kinnisvarafirmasse Goodson&Red, millega teen koostööd siiani. Tänu kinnisvarafirmasse sattumisele olen saanud väga palju põnevaid projekte ja tohutu kogemusepagasi.

Seoses tööga teatris – kuidas võrdleksid korteri sisekujundust teatritüki lavakujundusega? Ma ei pea silmas konkreetset korterit ega konkreetset teatritükki, vaid ideed ruumist, kus on kindlad funktsioonid ja kus tegutsevad teatud tegelased. Kas võib öelda näiteks, et minu kodu on minu isiklik teatrilava?

Nii sisekujundus kui teater on väga laia ampluaaga sidudes kõik elulise üheks terviklikuks ”tükiks”. Sisekujunduses kasutan tihti eritellimusmööblit. Kujundan ja joonistan mööbli, mida poest ei saa ja see tehakse valmis. Lavakujundus toimib umbes samamoodi. Kunstnikul on visioon, milline peab lava välja nägema ja keegi peab selle valmis tegema. Sisekujunduses kasutan erinevaid põnevaid tekstiile, millest valmistatakse kardinaid, patju, mööblit, vaipu jne. Teatrist tooksin paralleeli kostüümide valmistamisega. Kõik detailid peavad olema läbimõeldud ja omavahel kokku sobima ning laval toimuvast parema pildi looma.

Neid paralleele saab tuua lõputult. Lavastaja on kui sisekujundaja, projekti juht. Lavamehed on kui ehitajad, kes aitavad mööblit kokku panna ja raskeid asju liigutada. Valgustaja on kui elektrik, kes valgustid paika paneb ja hoolitseb, et need töötaks.

Näitlejad on kui ilusad maalid, vaasid ja muud aksessuaarid, mis teevad sisustuse huvitavaks, omanäoliseks ja jutustavad samal ajal mõnd lugu.

Nii rahvusooperis kui ka teistes teatrites on jalutussaalides aeg-ajalt eksponeeritud kujutava kunsti teoseid ja näituseid. Mida arvad kunsti eksponeerimisest avalikus ruumis?

Mulle meeldib see väga ja seda võiks teha igal pool veel rohkem. Õnneks päris palju tehakse ka. On mitmeid kohvikuid, büroohooneid ja isegi kaubanduskeskuseid, mis kunsti eksponeerivad ja ”näituseid” ka päris tihti vahetavad.

Kunst annab igale ruumile juurde loomulikult värvi ja ilu, kuid samal ajal ka harib uut silma, pakub ootajale ajaviidet ning tutvustab avalikkusele meie kunstnikke.

See on igati oluline ja tänuväärne viis, kuidas kunsti levitada, kuna paljud inimesed ei jõua galeriisid külastada ja regulaarselt muuseumis käia. Oma töötempo tõttu tunnen isegi sellest puudust. Siis on tore poes või söömas käies kogemata uut kunsti avastada.

Hiljuti oled lansseerinud projekti Telliskivis. Räägi palun sellest lähemalt, mida see endast kujutab ja kuidas sinna sattusid, milline oli sinu roll ja kogemus?

Telliskivi 49 majas valmisid juulis 41 korterit, mis mõeldud lühiajaliseks üürimiseks (2 ööd kuni paar kuud). Sattusin projekti juhtima läbi kinnisvarafirma Goodson&Red, kellega palju koostööd teen. Mul on hea kogemus üürikorterite sisustamisel ja ka suurte projektide juhtimisel. Olengi pisut nagu spetsialiseerunud just külaliskorterite sisustamisele – valin korteritesse kogu eluks vajaliku sisustuse, mõtlen läbi disaini, tellin vajalikud kaubad kahvlist tolmuimejani, organiseerin mööbli paigalduse ning lõpus ka fotograafi. Külaline, kes vajab eluaset paariks ööks reisil olles või paariks kuuks näiteks töökoha või kodu remondi tõttu, leiab eest kõik vajaliku, et magada, külalisi vastu võtta, kodukontoris töötada, süüa teha, koristada jms.

Telliskivi projekt oli sama põhimõttega, aga palju erilisem. Klient soovis kasutada võimalikult palju kodumaist disaini ja toodangut, eritellimusmööblit ning looduslikke materjale. Mõeldi jätkusuutlikkusele,  looduse hoidmisele, ülimale mugavusele ja taheti silma paista kui parima variandina hotelli ja üürikorteri vahel.

Võin öelda, et see oli senitehtutest kõige nõudlikum ja keerukam projekt. Lisaks tavalisele sisustusele tellisime korterisse Nintendo konsoolid, Bluetooth kõlarid, joogamatid, eritellimusena valminud ruumiparfüümid, loodussõbralikud seebid ja pesupulbrid, korduvkasutatavad veepudelid ja poekotid ning ka Eesti kunsti ja keraamikat. See kogemus oli minu jaoks väga värskendav ja huvitav. Kliendi eesmärk ei olnud ainult võimalikult lihtsalt ja kiirelt asi valmis saada ja raha hakata teenima, vaid sooviti olla eeskujuks ja panna oma klienti mõtlema looduse hoidmisele ja jätkusuutlikkusele. Lisaks oli oluline roll korterite asukoha – proovisime tuttuutesse korteritesse sisse tuua Telliskivi stiili, seda mõnusat boheemlaslikku juhuslikkust ja mõningast industriaalset hõngu.

Projektis kasutasid muuhulgas töid Merult, prints by TM-ilt ning Qubalt, kes kõik on omavahel julge sammuna tihedalt teineteisega kõrvuti. Millised lood siin tekivad?

Klient soovis korterites näha lisaks kodumaisele mööblile kodumaist kunsti. Kuna eesmärk oli Telliskivi olemust sisustuses peegeldada, ei pidanud ma kaua mõtlema.

Piltide valimine oli minu jaoks äärmiselt tore ja lihtne. Kui oli vaja neid kombineerima hakata, siis istusin ikka mitu tundi ja proovisin kolme eri stiili kombosid kokku panna. Lähtusin peamiselt värvidest ja piltide temaatikast, et tekiksid loogilised ja mõnel juhul ka lustakad komplektid.

Eesmärk oli saada igasse korterisse igalt kunstnikult vähemalt üks töö. Nii saavad kõikide korterite külalised kõigi kolme kohta infot. Lisasime korteritesse väikesed infotahvlid, kus on kunstnike visiitkaardid, neid oleks võimalik kerge vaevaga üles leida. Sellised segamini stiilidega pildiseinad on sisustuses väga moes. Eklektika on pikka aega olnud kõrgelt hinnatud sisekujunduse stiil, kuid selle maitsekalt saavutamine on üks keeruline tükk tegemist. Kui ei taha kogu elamist väga pööraseks ajada, siis üks eklektiline kunstisein sobib küll igale poole.

Näen sinu portfoolios ka märget „branch manager @ Light24“, mida see amet täpselt tähendab ning kuidas on see integreeritud sinu sisekujundustöödega?

See tähendab, et olen light24.ee Tallinna osakonna juhataja. Tegelikult juhatan siin ainult iseennast, sest töötan üksi. Firma omanik ei ela Tallinnas ja olen tema nö paremaks käeks.

Avastasin poe aastaid tagasi ja tellisingi siit oma esimese projekti esimesed valgustid. Valik on ülisuur ja hinnad seinast seina. Tellisin poest valgusteid mitu aastat, kui lõpuks firma omanik uuris, kas tean kedagi, kes talle appi võiks tulla. Ei läinud kaua mööda, kui otsustasin hoopis ise käed külge panna.

Light24.ee tegeleb palju projektimüügiga olles valgustite osas paremaks käeks mitmele ehitusfirmale ja arhitektile. Tulin tööle ilma eriliste tehniliste teadmisteta hüpates suhteliselt pea ees vette. Kuna valgustid paeluvad mind ja pööran neile sisekujundusprojektides alati suurt tähelepanu, on mul kõrgendatud huvi see maailm ruttu selgeks saada. Et valgustid on seotud on mu sisekujundaja tööga, toetab üks töö teist.

Mulle meeldib sisekujundaja töö kõrvalt teha ka midagi nö stabiilset ja arendavat. Eelnevalt töötasin vaipade ja tapeetide salongis, veel varem kinnisvarafirmas. Need ametid on andnud mulle palju rohkem kui ükski kool.

Milliseid sisekujundusprojekte pead enda lemmikuteks?

Enda tegemiste seast päris sellist ühte kindlat välja tuua ei oskagi. Suurtest projektidest on siiani kõige vingem olnud muidugi Telliskivi ja võin selle lemmikuks lugeda küll. Väiksematest projektidest on eriti eredalt meeles kaks renoveerimisprojekti. Üks oli vanalinnas ja teine südalinnas. Mõlemad korterid olid suure potentsiaaliga, kuid väga õnnetus seisus ja vajasid kapitaalremonti. Mõlema korteri omanikud andsid mulle vabad käed, aga piiratud eelarve, mis oli korralik katsumus. Lõpptulemus tuli nii hea, et võin uhke olla küll.

Aga mõned suured tegijad on mulle muljet avaldanud küll. Esimesena tuleb kohe meelde Abigail Ahern. Ta on mind palju inspireerinud:  ka tema alustas nullist ja teeb väga ägedaid ja julgeid interjööre. Lisaks disainib ta valgusteid ja mööblit, mis tema pöörastesse interjööridesse hästi sobivad.

Kohalikest tegijatest on kõige rohkem silma jäänud Karm&Kristianson. Nende loodud Parrot Minibar on vaimustav ja geniaalne! Nende Mere pst 8 fuajee inspireeris mind oma magamistoa lage tumedaks värvima.

Ja milliseid kunstnikke imetled?

Imetlen loomulikult neid, kelle eespool üles loetlesin. Kunsti mõiste alla paneksin ka muidugi rea teisi nimesid, kes ei tegele otseselt maalikunsti või graafikaga. Ma saan palju rõõmu ja inspiratsiooni ka moekunstist, mööbli- ja tootedisainist, arhitektuurist ja vahel isegi autodest. Eesti uuema aja maalikunstnikest meeldivad veel väga Liisa Kruusmägi ja Kärt Hammer. Klassikast kindlasti Wiiralt ja Matisse.

Imetlen alati neid, kellel on julgust silma paista ja seda lisaks oma töödele ka inimesena. Kes teevad suu lahti ja ütlevad, kui öelda on. Hea teose taga peab seisma üks huvitav karakter, kellest on ka muud rääkida peale selle, et päris hästi joonistab ju.

 

Fotod: Imre Klaasen, Mikael Pettersson, Triin Kokk