NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Septembri lõpuni saab suvel avatud Solaris Galeriis imetleda Anna Kõuhkna sügavalt naiselikku loomingut. Kunstniku enda sõnul on tema maalides looduse, sümbolismi, õrnuse ja tugevuse tasakaalu märke. "Omal moel on teosed autoportreed ja kohati jällegi universaalselt tõlgendatavad, nad on kavatsetult mõlemat. Maalid on omaenese tunnetuste loomingusse tõlkimine nagu päeviku sissekanded. Ühtlasi võib öelda, et nad on nii olevikust kui ka ajatud, iga stseen käsitleb omaette tunnet. Nii naine kui loodus, mõlemad annavad jõudu, väärivad tähistamist," sõnab Kõuhkna. Kelleks oleks aga maalikunstnik, fotograaf ja kunstiõpetaja saanud, kui temast poleks saanud kunstnik?

Nimi: Anna Kõuhkna

Vanus: 26

Elukutse või elu kutse: Elu kutsub kunsti tegema ja edastama. Olen maalikunstnik, fotograaf ja kunstiõpetaja.

Kirkaim lapsepõlve mälestus: See on ilmselt omadussõna, mis hõlmab selles kontekstis rõõmu, turvatunnet, elevust. Mäletan isaga lumememmede tegemist, emaga rannas käimist. Kuigi tegevused on ju tavalised, siis tunne sees oli vot just: kirgas – need olid sellised erilised, õnnelikud, salvestunud hetked. Meil oli lastena ka oma kohalik punt, kellega mängisime ja leiutasime – tegime teeääres poodi, kus müüsime võõrast aiast võetud lilli. Ja tegime bändi. Esimese hiti nimi oli „Inimesed teevad vigu“ ja me olime kuskil kuue aastased. Ma mäletan selle viisi praegugi. Ma arvan, et tollast (kui ka ilmselt tänast) loomingut võis mõjutada, et ema õppis Tartus psühholoogiat ja ühtlasi tegi ka oma sõbrannadega bändi (Kuldsed Lindid).

Kunstipisikuga nakatas mind… Ma arvan, et mõlemad vanemad. Isa õppis ja lõpetas kunagi sama kooli, mille minagi – Tallinna Ülikooli kunstiosakonna.

Isa juhendas ja julgustas mind juba lapsena, kui joonistasin. Ema oli ja on ideederikas, loominguline ja lausa julgelt erilise nägemusega naine.

Minu ideaalne hommik algab, kui see on ilma kindlate kohustuste ja plaanideta algav päev, astun õige jalaga voodist välja, tunnen tänulikkust ärgata ning olla siin maailmas ja kindlasti on kõige selle osaks kohv.

Inspiratsiooni (kunsti)loominguks ammutan ma… Tunnetusest. Seda protsessi on keeruline kirjeldada, sest see pole nii A, B, C sammudega kui ilmselt lugeja tahaks. Tihti märkan protsessi samme ja põhjuseid alles siis kui teos on juba valminud. Mind on alati inspireerinud moeillustratsioon ja -fotograafia, ma arvan, et see on tugev baas mille pealt maalide visuaalne pool arenema hakkas. Ja sisulise poole pealt ammutan seda, mida kogen – panen ideid sümbolitesse ja värvidesse ja „peategelase“ olekusse.

Minu eeskujud (kunstis ja elus) on… Kunstis on minu lemmikuks Ines Longevial. Ma armastan paljude loomingut, aga tema töödega tunnen ma erilist sidet, sädet.

Minu eeskujud laiemalt on inimesed, kes julgevad olla need, kelleks nad siia ellu on tulnud, kes on leidnud oma selgroo, kes kõnnivad helget ja armastuse teed.

Kes on või sihivad kaastunde, tasakaalu ja siiruse poole, kelle südamed on kummaliselt puhtad, ausad ja kes usuvad, et see on õige tee. See tõesti inspireerib.

Lemmikmuusik/artist/lugu: Lemmikmuusik vist tähendab seda, et ta läbi aastate on püsivalt sama kõrgel sümpaatia tasemel. Michael Kiwanuka. Jose Gonzalez. Bonobo. Air.

Lemmikraamat: Praegu… Eckhart Tolle “Uus maailm”

Lemmik kangelane (raamatust või filmist, näidendist vms): Mulan (Disney, 1998)

Maailm oleks parem paik kui… ma usun, et maailm toimib tegelikult ideaalselt säetud korrapära järgi. Natuke sama paraleel, kui tahaks, et enda elus oleks kõik pidevalt hästi – aga kuidas siis õpid, arened või tunned ära head ja õiget? Yin ja Yang laias laastus.

Minu supervõime on: Mul vist pole sellist võimet. Võibolla on minu tugevuseks näha pindade alla. Kuid mitte alati pole võimalik näha selgelt.

Minu kõige suurem kunstielamus: Kuigi olen külastanud maailmas tähtsaid muuseume ja galeriisid, siis „suureks“ teeb tegelikult kogemuse mingi sisemise elamus. Ma mäletan, et meid saadeti ülikooli esimesel kursusel vaatama Tarbekunsti- ja Disainimuuseumisse vaatama „ Uus Põhjamaade moeillustratsioon II“ ning minu tollane noore kunstiku hing tundis ära, et „voh, täpset… see on see, mis suunas ma minna tahan“. See oli ilus äratundmine ja tohutu inspiratsioon.

Minu jaoks on õnn see, kui …. on rahu südames. Sel suvel olin pikalt Saaremaal looduses, mere ääres, lähedastega ja ma tundsin ühel hetkel ära, et see oligi õnn. Pole palju vaja.

Teate Mari Kalkuni lugu „Koduvana“? – „Ma küsin, mis on õnn? Õhturahu, üks käepigistus ja rohkem pole vaja,“ – super…

Kui minust ei oleks saanud kunstnik, siis oleks ma… Hmm. Ma mõtlesin 18-aastasena politseiks minna… Aga seda poleks juhtunud, olgem ausad. Ma arvan, et see oleks siis mõni teine loominguline väljund. Gümnaasiumis käisin teatriklassis ja tol ajal ka kirjutasin veidi.

Vaata Anna loomingut NOARist