NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Tartus tegutsev kunstnik ja luuletaja Liis Koger on tuntud oma meditatiivse käekirjaga abstraksete maalide poolest. Tema tööd on osalenud mitmetel rahvusvahelistel näitustel, oksjonitel ja heategevusüritustel ning ka järgmisena võib tema loomingut vaadata hoopis Itaalias. Millised on andeka kunstniku igapäevarutiinid ja inspiratsiooniallikad?

Nimi: Liis Koger

Elukutse või elu kutse: kunstnik ja ema

Vanus: 30

Minu ideaalne hommik algab kell 5. Joon kohvi, mediteerin, panen vaimu päevaks valmis, korrastan päevaplaani ja siis iseennast. Meiki ei tee, aga hooldus on põhjalik. Vaatan, kas on kiireloomulisi e-maile, teen hommikusöögi. Kui veel aega üle jääb, siis loen.

Edasi kulgeb päev… Kell 7 ärkavad lapsed. Kell 8 viin vanema (4 a) lapse lasteaeda, nooremaga (2 a) läheme parki, kust naaseme kell 9.30, siis hakkan mina e-mailidele vastama, kodulehe ja sotsiaalmeediaga tegelema. Maale pakkima ja saatma, kui on vaja. Näituseid planeerima, transporte organiseerima, tekste kirjutama ja kulgemisega seotut koordineerima. Pean galeriidega aru järgmiste ettevõtmiste osas ja kirjutan arveid, teen raamatupidamist. Vaatan, kas on mingeid uusi asju vaja – tavaliselt materjale, kuid hiljuti nt oli ka firmale uut logo vaja, värskenduseks –  või erakordseid käike õhtupoole teha (nt ehituspoodi). Laps vaatab iPadi ja sinna pole midagi parata.

Kell 12 sööme lõunat, kell 13 läheb tema lõunaunne. Kell 13-15 maalin, telefon on siis “lennuki” peal ja mind kätte ei saa. Pärast ärkamist on Ekkele õhtuoode, sel ajal pildistan juba valmis maale ja sätin need kodulehele, annan kullerile üle teele minevad pakitud taiesed, teen vajalikke muudatusi online’is ja vaatan, et kõik oleks up to date ja ühtegi kiireloomulist e-maili ega tagasihelistamist vajavat kõnet pole vahepeal tulnud. Kell 16.30 läheme Oskarile lasteaeda järele, siis on pargi- ja/või linnaaeg. Kell 19 naaseme, sööme õhtust, tegelen lastega. Pesurituaal ja magamaminek kell 21. Mina toimetan veel tööasjadega kuni 23.  

Nädalavahetusel… Ei puhka. Nädalas korra sõidan, lapsed kaasas, Tallinna ja tagasi (elame Tartus) – seal on mul ka hoidja, keda möödapääsmatul juhul kasutan – kui on kas läbirääkimisi pidada, seinamaale teha, või on toimetamist näitustega seoses vms. Alati on põhjust midagi viia-tuua, kord on vaja signeerida maali, teine kord ääri värvida.

Nädalavahetustel maalin ja teen samuti tööasju, mingit puhkust pole mul kunagi olnud ja ma ei oska ega tahagi niisama olla. 

Stressi tekitab… keha reaktsioon. Enamasti on see hästi hallatav, kui inimene suudab oma emotsioone kontrollida (mis peaks olema loomulik oskus). Minu Garmini kell näitab, et nt pärast klaasi veini on mu keha stressitase suurem, kui kuskil vaimselt pingelises olukorras. See tähendab, et tegelikult on kehale füüsiliselt kahjulike asjade tarbimine/tegemine ohtlikum, kui n-ö ületöötamine (rahuliku meelega)/vähe magamine. 

Aga eks igapäeva pisiasjad ikka ärritavad, nt kui 57ndal korral põrandale kukkudes ikkagi läheb iPhone 11 Pro ekraan katki ja järgmine ekraanivahetuse aeg on esmaspäeval ja nädal aega peab asju ajama klaasikilluklibus või kui käekott õlalt vastu kärus istuva lapse nina potsatab (kui veidi kummarduda, et pühkida lainetust sellest jäätisest, millega ta on end üleni kokku teinud) või käru kokkupanek jälle ei õnnestu, kuna rattad ei fikseeru ja see kukub JÄLLE lahti vastu poekotti, lüües kotis olevad munad katki jne.  

Mind motiveerib Elton Johni “MINA” ja Keith Richardsi “ELU” elulooraamatud.

Inspiratsiooni (kunsti)loominguks ammutan ma rohkem muusikast kui kujutavast kunstist. Loodusest. Ja sageli – või õigemini? – ma ei “ammuta” seda, vaid see “antakse”. Ma ei kirjutanud kaua-kaua üldse oma nime maalidele alla, kuna seda oli imelik teha. Alles sellest aastast hakkasin töid signeerima. See tähendab, et umbes 13 aastat ma ei teinud seda.  

Minu eeskujud: Mulle tegelt meeldib see Oprah Instagrami profiil, kus tal on following: 0. 

Lemmikmuusik:

Eesti muusikutest Riho Sibul. Viimati kevadel andis väga hea kontserdi Endla Teatris Epliku-Võigemasti duo JOYGUNS. Välismaised lemmikud: David Gilmour, Jeff Beck, Joni Mitchell, Bryan Ferry, Eric Clapton, Leonard Cohen, David Bowie, Michel Legrand, Kris Kristofferson, Johnny Cash, Jerry Garcia, Patti Smith, Creedence, Led Zeppelin, King Crimson, CREAM …Okei, neid on palju. Pink Floyd ka. Procol Harum. The Pogues. Peter Gabriel. 

Laul, millega võiks päeva sulgeda: “The Power Of Love” – Frankie Goes To Hollywood. 

Lemmikraamat: Neid on veel rohkem! Mõned: “Armastuse 40 reeglit. Romaan Rumist” Elif Shafak; “Siid” Alessandro Baricco; “Maag” John Fowles; “Biwa järve kaheksa nägu” Max Dauthendey; “Kehale kirjutatud” Jeanette Winterson; “Prohvet” Kahlil Gibran; “San Michele raamat” Axel Munthe; “Avaloni udud” Marion Zimmer Bradley. Kõik Gabriel García Márquezi raamatud. Aga natuke helgemat tooni siia listi valiksin tooma Timut Vermes’i “Ta on tagasi” ja natuke luulet Artur Alliksaare “Päikesepillaja”. Lastele ettelugemiseks Richard Bachi “Jonathan Livingston Merikajakas”.

Maailm oleks parem paik kui inimesed oleksid targemad.

Aga ma usun, et maailm on niigi piisavalt hea koht, tal ei ole vajadust kuidagi “paremaks saada”.

Lihtsalt inimeste keskel/juures on meeldivam olla, kui nad on “paremad” – võib-olla siis piisavalt head, vastutustundlikud, eks selle lausealguse mõte suunab sinnakanti. Maailmal pole midagi viga ja tüütute inimeste eest saab õnneks ära põgeneda.

Minu supervõime: multitasking, ilmselgelt. 

Järgmisena saab minu loomingut vaadata AIAPI (Associazione Internazionale Arti Plastiche Italia) ja UNESCO koostöö näitusel Human Rights. The Future’s Shape: Women Can Save The World. Kuraator: Roberto Ronca. 29.08-4.10.2020 – Campana dei Caduti Foundation, Rovereto, Trento, Italy.

Vaata Liis Kogeri loomingut lähemalt