NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Edward von Lõngus, kelle suurejooneline maailmalõppu kuulutav "Viimasepäeva katedraal" oli avatud Ülemiste City's 30. juulini, leiab et meie ühiskonna probleemid ning lahendused neile ei peitu keskkonnas ega tehnoloogias, vaid kultuuris. Järjekindlalt avalikkuse eest varju hoidev kunstnik jagas mõtteid oma loometeekonnast, moodsa maailma varjukülgedest ning kultuuri ja kunsti olulisusest ühiskonnas.

Kes on Edward von Lõngus ja kust ta alguse sai?

Edward von Lõngus on kollektiivse alateadvuse produkt, kes sündis siia ilma vajadusest säärase tegelaskuju järgi. Kultuur tühja kohta ei salli.

Milline oli Edward von Lõngus esimene tänavakunstiteos – on see praeguseks säilinud?

Esimesed tänavakunstitaiesed ei olnud üldsegi stencilid, vaid mustvalged väljaprindid elusuuruses inimestest, mida tapeediliimiga majaseintele kleepisin. Vesine eesti talveilm ei lasknud aga tapeediliimil lõplikult kuivada ja kõik need tegelased kadusid päevade jooksul. Esimene tänavale tehtud stencil (vist aastal 2008) kujutas saapatallamustrit ning kuni hiljutise ajani oli seda veel mitmes kohas Tartu peal võimalik kohata. Nüüd pole enam ammu ühtegi näinud, võibolla ongi praeguseks nad kõik ajalukku kadunud.

Miks oled enda väljendusviisiks valinud just tänavakunsti, stencili? Stiili, mis kaob koos hoonetega, kuhu kunst luuakse? Või valis stencil sinu?

Stencilkujutis on ebamäärase kujuga värvilaikude kogum, Rorsachi tindiplekk, millest pildi kokku panemine on vaataja esimene ülesanne. Mina pakun välja vaid suuna, vaataja peab tähenduse ise leidma. Avalik ruum tegevuskeskkonnana on lihtsalt loogiline, sest minu looming kannab samuti avalikku, ühiskondlikku funktsiooni.

Kas sul on oma loodud tänavakunstiteoste seas ka nö lemmikud? Mõned hingelähedasemad lemmik-tegelased, mida tänavatel siin ja seal üleskerkivad?

Läppariga siil, kes algselt sai loodud Kalevipoja abiliseks, ületas rahvuskangelase populaarsuselt kiiresti. See on ka ainus stencil, mis on minuga kaasa rännanud kõikidesse riikidesse ja sihtkohtadesse, kuludes välismissioonide jooksul sedavõrd räbalaks, et püsib vaevu koos.

Kes on Lõnguse loomingu eeskujud ja muusad?

Mind vaimustavad kõik loojad läbi aegade, olgu selleks esimesed koopamaalingud, renessansimeistrid või popkunstnikud. Kõiki kunstnikke läbi aegade ühendab sama loomevaim.

Sinu looming on jõudnud lisaks Tallinnale ka mitmete Euroopa linnade tänavatele. Kui oluline on sinu jaoks rahvusvaheline tähelepanu?

Mul on alati hea meel, kui mu kunst levib ja resoneerub uutes teadvustes. Mida rohkem inimesi mu looming suudab kõnetada, seda suurem on minu sõnumi kasutegur. Osa minu kunstist on kohaliku kultuuriruumi põhine ning teistesse kultuuridesse mitteeksporditav, kuid samas on ka universaalseid motiive, mis kõnetavad kõiki. Näiteks surmatantsu mõtestamisega ei jäänud üheski välisriigis keegi hätta.

Foto: Edward von Lõngus Facebook

Räägi palun veidi Surmatantsu seeriast – kuidas võtsid julguse asuda tuntud Notke teose „kallale“? Kas Surmatants on nüüd valmis, või tuleb sellele lisa?

Surmatants on praegu aktuaalsem kui eales, sest kunagi varem inimajaloos pole surm lõiganud nii laia kaarega, lõigates indiviidide asemel nüüd korraga terveid liike.   

Me oleme surmast teinud äri, selle industrialiseerinud ning muutnud masinateks, tehasteks ja kasuteguriteks. Kuues massiväljasuremislaine on täies hoos.

Surmatantsu peatükid, mis erinevatesse Euroopa linnadesse ilmusid, olid osa Euroopa tuuri salajasest lisaprotokollist koodnimega “programmiväline tegevus”. Ma ei tea, kas ma julgen seda teost lõplikult valmisolevaks lugeda. Kindlasti leiutab inimkond veel küllaga peatükke, kuidas endale loomingulistel viisidel hukatust leida.

 

Foto: Vladislava Snurnikova/ERR

Sinu looming on ühiskonnakriitiline ning vajutab valupunktidele. Meile kõigile annab see võimaluse vaadata peeglisse. Milliste teemade pärast sa kõige enam muretsed? Või mille pärast sa arvad, et me peaksime muretsema?

Meie ühiskonna probleemid ning lahendused neile ei seisne keskkonnas ega tehnoloogias, vaid kultuuris. Kultuur on pärandatud harjumuste kogum ning see pärand sisaldab endas ka palju vigaseid mõtlemis- ning käitumismustreid. Kollektiivne destruktiivkäitumine pole paljuski muud kui halb harjumus, sest me saime hoolimatuse kultuuripärandina varasematest aegadest, mil inimese mõju maailmale oli väiksem ning polnud oskust ega vajadust sellistele probleemidele mõelda. Tingimused on muutunud, kuid kultuuriline inerts on säilinud. Normaalsuse mõiste peaks tulenema sellest, kuidas käitub enamus, kuid kollektiivne hullumeelsus ei ole normaalsus. Meil kõigil on aeg langetada uusi valikuid.

Milline roll on sinu arvates kunstil inimeste maailmavaate kujundamisel? Kui suur on kunsti hariv roll võrreldes meelelahutusliku osaga?

See, kuidas me ümbritsevat maailma mõtestame, sõltub lugudest, mida me selle maailma kohta kuuleme ning jutustame. Moodsas maailmas on selle rolli suuresti kaaperdanud turundus, jutustades lugusid õnne leidmisest läbi tarbimise. Tulemuseks on ühiskond, mis tarbib religioosse vaimustusega, otsides kaubandusvõrgust lahendusi kõigile oma probleemidele.

Kunsti ja kultuuri roll süsteemi tasakaalustamiseks on siinkohal ülikriitiline, pakkudes võimalikult palju erinevaid vaatepunkte maailma tunnetamiseks teistel alustel kui seda on kellegi materiaalne omakasu. Kui me tahaksime tõeliselt vaimselt tervet ühiskonda, peaks kunst olema kõikjal vähemalt sama esindatud kui reklaam.

Kuidas jõudsid ideeni luua Viimsepäeva katedraal? Räägi veidi oma suurejoonelise väljapaneku kontseptsioonist.

Katedraal sündis mõistmisest, et nähtus nimega majanduslik mõtlemine on olemuslikult religioosne positsioon. See on pime usk defektsesse süsteemi, mis on toonud meid kollapsi äärele. Usk süsteemi, mis võtab arvesse kõik, mis mahub arvelehele, ning jätab arvesse võtmata kõik, mis sinna ei mahu. Usk, et lühiajalisele kasule orienteeritud lahendused suudavad meid päästa pika perspektiivi probleemidest. Usk, et hoolimata piiratud ressurssidest kõik muudkui kiireneb ja kiireneb ja kasvab ja kasvab ja jääbki nii tegema.

Foto: Vladislava Snurnikova/ERR

Mida rohkem süveneda meie majandusmudeli sisusse, seda õõnsamaks kogu see süsteem osutub. Tühjus variseb kokku iseenda raskuse all.

Mida võiks katedraali külaline siit endaga kaasa võtta?

Erinevalt tavalisest rahast, mille väärtus ajaga inflatsiooni tagajärjel langeb, on Lõnguse raha näol tegemist kunstiobjektiga, mille väärtus ajas vaid kasvab. Sellega saab Viimsepäeva Katedraali külastaja täita oma taskud ning lahkuda pühakojast rikkamana nii vaimselt kui füüsiliselt, sest kunstist ehitatud pensionisammas püsib tugevana läbi kõikide kriiside. Neile, kes tahavad rahajumalaga aga eriti heades suhetes olla, väljastab Viimsepäeva Katedraal indulgentse, millega garanteerime igavese rikkuse ka hauataguses elus.

Foto: Vladislava Snurnikova/ERR

Kuhu sinu arvates maailm kihutab? Kas meid võiks miski päästa või oleme kõik paratamatult teel hukatusse?

Paratamatut pole selles midagi. Me ise langetame need valikud iga päev üha uuesti. Me võiksime iga hetk oma valikuid muuta, kuid me ei tee seda, sest enda muutmine on raske ja pingutustnõudev tegevus. Just paratamatus on selles kontekstis kõige häirivam. Paratamatusega pole muud teha kui sellega leppida, praeguses olukorras aga, kui muutused on veel olemuslikult võimalikud, on leppimine ehk mittemidagitegemine kõige valem valik.

Miks oled otsustanud jääda salapäraseks ning enda isikut mitte avalikkusele näidata?

Ma soovin enda välisfassaadi eksponeerimise asemele jagada oma sisu. Mida muud on identiteet kui inimese mõttemaailm? Meie maailmas on niigi liiga palju kuulsusehimu, isikukultust ja nartsitsissmi, ma ei näe mingit vajadust sellesse lisada. Ma tahan jagada oma mõtteid, mitte enesekuvandit.

Millised on Edward on Lõnguse tulevikuplaanid? Kas on oht et Lõngus võiks tänavapildist kaduda?

See, et ma vahepeal ühe näituse siseruumides tegin, ei tähenda, et mu tegevus avalikus ruumis kuhugi kaoks. Tulevik toob veel põnevaid krutskeid, mul on peas haudumas mitmeid plaane, kuid neid on vara reklaamida.