NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

19. augustil esietendus ARSi Showroomis lavastus „Poeesia ja vägivald“, kus kohtuvad inimene ja masin territooriumil, mis jääb väljapoole suuri narratiive. Etenduse lavastaja, objektide autor ja helikujundaja on Erik Alalooga, kelle looming on viimasel kahel aastakümnel tegelenud masinatega, avas NOARile etenduse sündimise tagamaid.

Kust sai alguse etenduse „Poeesia ja vägivald“ idee?

Inimese ja masina ebatavalised suhted on mind kunstilise ideena köitnud juba pikemat aega. Võimaluste spekter, millest kasutusmanuaalides juttu ei tehta, tundub lai ja oluliselt huvitavam, kui see, mida insenerid ja turundajad meile pakkuda suudavad. Alternatiivide otsimine paneb aluse loomingulisele otsustusprotsessile nimega brikolaaž (vajalike objektide konstrueerimine kättesattuvatest ja juhuslikest esemetest, kaasa arvatud igapäevane tarbetehnoloogia). Tehnoloogilise kunsti vaatevinklist tundub, et kasutusmanuaalid on vaenulikud propagandatrükised, mille taha peidetakse masinate tõeline potentsiaal kunstilise materjalina.

Peaaegu aasta tagasi hakkasime lavastuse töögrupiga kaardistama võimalikke ebasõbralikke, provokatiivseid ning ka vaenulikke suhteid inimeste ja masinate vahel.

Nendest hakkasid vormuma etüüdid ning stseenid, mis edasi arenedes tekitasid viiteid juba uutele kultuurilistele ja sotsiaalsetele sõlmpunktidele. Niimoodi kasvatasime ja ehitasime materjali, millest tänaseks on saanud terviklik lavastus „Poeesia ja vägivald“. Suunates oma agressiooni elutu mateeria vastu puudub selles vägivallaktis tegelik kannataja. Otsides nendest aktidest kunstilist kvaliteeti ning esteetikat, saab sellest poeesia.

Ka sinu varasem looming on rääkinud masinatest? Miks ja kuidas see teema sind niivõrd puudutab?

Võib öelda, et minu looming viimase kahekümne aasta jooksul on haiglase järjekindlusega tegelenud masinatega. Seda nii näituseformaadis, aga ka etenduskunsti- ning eksperimentaalmuusika väljendusvahendeid kasutades. Raske öelda, mis mustrid igapäevases ajutegevuses mind ikka ja jälle selle teema juurde tagasi tõmbavad ning kust see alguse on saanud. Võib-olla on mõjutajaks olnud oluline osa lapsepõlvest paarikümne meetri kaugusel praegusest etenduspaigast ARS-i kunstilinnakus. Nimelt töötas mu isa siinses metallitöö angaaris, kus suurte masinate vahel sai esimene tutvus robustse mehhaanikaga tehtud.

Etendus räägib masina ja inimese kooseksisteerimisest. Kuidas sina näed masinate ja tehnoloogia rolli tänases ühiskonnas.

Keskses osas on tehnoloogia endiselt vahend saavutamaks dominantset positsiooni oma liigkaaslaste üle. Selles plaanis olulisi muutuseid hetkel ei ole näha.

Mitmed tulevikku vaatavad stsenaariumid ennustavad nö masinate ülestõusu, kus inimene peab alluma tehnoloogiale. Kas usud, et tehnoloogia võib kujutada sellist ohtu? Kuidas seda vältida?

Kõikmõeldavad pühapäevaprohvetid, oma tulevikuprognoosidega on minu arvates suhteliselt naeruväärne seltskond. Võimalik, et kuskil salajases „kvantmisiganes“ laboris on inimkonna helgematel peadel visioon olemas, kuhu poole see kõik areneb.  Aga arvestades, et uusim tehnoloogia jõuab tsiviilkasutusse mitmekümneaastase hilinemisega, on minusuguse katse-eksituse meetodil tegutseja teave üsna piiratud.

Konkreetse lavastusprotsessi tutvustuses olen ka selgelt välja öelnud, et mind ei huvita tehnoloogiaga seotud suured mainstream narratiivid, vaid see, mida meil on võimalik siin ja praegu kättesattuvate masinatega loominguliselt peale hakata. Ehk kui tsiteerida Eesti tehnoloogilise teatri ühte peaideoloogi Andrus Laansalu, siis meid huvitab see, kuidas igapäevased masinad hakkavad lavaruumis tööle, kui neile ei rakendata dramaturgilist survet.

Hetkel tundub, et tehnoloogia on meie sõber hoopis viiruste vandenõu vastu.

Kuidas mõjutab masin (tehnoloogia) sinu arvates loovust ja loomingut? Kas see annab inimese loovusele midagi juurde või kärbib seda? Kas ehk masinad piiritlevad või suunavad meie loovust liigselt?

Hetkel mõjub tehnoloogia loovusele pigem hästi. Käsitööoskustele võib-olla mitte nii hästi. 3D skännerite ja printerite arenedes muutub manuaalne jäljendamine tootva tegevusena üha mõttetumaks. Enesearendamise ja teraapia mõttes pakub ta endiselt võimalust treenida silma, käe ja aju vahelist koostööd. Mingite masinate poolt ära tehtavate protsesside arvelt jääb rohkem energiat ja aega mõttetegevuseks. Samas ei ole seosed aju ja käelise tegevuse vahel nii selge lõikega eraldatavad. Näiteks minu meetodi puhul (brikolaaž, millest eelpool juttu oli) tuleb tihti idee füüsilise tegevuse tulemusena. Siin ei ole shortcut´id võimalikud ning kogu aega nõudev ja tihti närvesööv tegevus tuleb samm sammult läbi teha.

Raske on prognoosida, mis võib juhtuda siis, kui tehisintellekt otsustab kunstnikuks hakata. Kas ta sööb välja inimkunstnikud või saab temast hoopis tehnosootsiumi luuser, kes vaevu ots-otsaga kokku tuleb?

 

“Poeesia ja vägivald” esietendus 19. augustil ARS-i kunstilinnakus, Stuudio 98-s.

Etendused: 21, 22, 25, 26 ja 29. augustil. Lavastus kestab 60 min.

Vaata lisaks