August Saia isiknäitus „Värvi lugu”

Kunagi ammu, ühel kaugel planeedil, elasid kord jääkamakad. Ühel palaval päikeselisel päeval hakkasid jääkamakad pragunema ja sulama. Viis jääkamakat nägid muutustes võimalust seikluseks. Nad eraldusid teistest jäämeres elavatest kamakatest ja suundusid kolme mere ja kalda taha õnne otsima.
Poolel teel aga hakkasid jääkamakad pragunema. Üks neist ehmus ja pöördus tagasi. Neli kamakat läksid kartmatult edasi ja sulasid ära. Aga selgus, et midagi hirmsat ei juhtunudki. Nad muutusid osaks merest ja see andis neile uued võimed. Nad asusid uurima mere avarusi, sukeldudes mere põhja ja vahutades lainetena mere kaldail. Kõik see aga väsitas neid ja nad jäid päikese kätte rahulikult tukkuma.
Ärgates avastasid nad ehmudes, et hõljuvad õhus ja on auruna tõusmas mere kohale. Üks jääkamakatest ei julgenud õhku tõusta ja jäi merre. Kolm kamakat tõusid taevasse ja muutusid pilveks. Selgus, et pilv olla ei olegi üldse nii hirmus. Tuul lennutas neid siia ja sinna. Nad lendasid üle mägede, kõrbe ja metsade.
Aga enne veel kui nad said pilveks olemisest ära väsida, kostus lajatav mürin. Pilv hakkas värisema ja muutus aina tihedamaks. Välgatas pikne. Pilve sisse peitunud kamakad ehmusid ja lõid veel kiiremini võbisema. Üks jääkamakatest ei julgenud pilvest lahti lasta ja pigistas pilve nii, et kaks kamakat muutusid vihmaks ja sadasid meeletul kiirusel taevast alla. Neile järgnes kajana mürina orkester ja välkude valgus. Nad langesid peadpööritaval kiirusel kuni põrkasid kokku millegi suure ja tundmatuga. Kõik ümberringi täitus vaikuse ja pimedusega.
Samal ajal aga olukord jäämerel aina kuumenes, sest maha jäänud jääkamakad olid omavahel tülli läinud. Mõned neist otsisid hädade põhjusi mööda lendavates kajakates ja kolme maa ja mere tagant nendeni jõudvates lainetes. Nad hirmutasid pahatahtlikult teisi kajakate parvede ja tsunamidega. Kuigi kajakad tulevad meelsamini sinna, kus on prügimäed. Ja tsunamid ei teki iseenesest, vaid tänu maavärinatele sügaval merepõhjas. Nii sügaval, et ükski jääkamakas ei raatsi sinna pilkugi heita, sest paigal istumisest ja oma pragude varjamisest on neil kõik kohad juba ammu vett täis.
Kui pilvest maha sadanud jääkamakad toibusid, avastasid nad end puude vahel maapinna kohal hõljumas. Nad olid muutunud uduks. Üks jääkamakatest ei tahtnud udu olla ja aurustus tagasi pilveks. Viimasena alles jäänud kamakas hõljus uduna hämaras metsas. Kallistas puutüvesid ja niisutas sammalt kuni sattus päikeselisele lagendikule ja kukkus piiskadena maa peale. Maa neelas piiskadeks muutunud kamaka alla, tema pimedas põues valitses vaikus ja rahu.
Kamakas vajus aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale vaikuse sisse. Äkki hakkas maa kamaka ümber värisema. Kiire vool haaras temast kinni ja tiris endaga kaasa. Teda ümbritses vulisev ja kurdistav heli. Vool keerutas ja väänas kamakat, tõugates teda üles ja alla, paremale ja vasakule, paisates ta pilkasest pimedusest silmipimestavasse valgusesse. Nüüd oli ta maapinnale jõudnud raevutsev jõgi. Voolanud vahutades tükk aega, muutus jõe vool aeglasemaks ‒ ta oli jõudnud mere suudmesse.
Meres märkas ta maha jäänud jääkamakat, aga kamakas ei tundnud teda ära. Siis nägi ta taevas hõljumas pilvena maha jäänud jääkamakat ja ennast pilveks pidavat udu, kes koos hoidsid ikka veel kõvasti kinni ja pigistasid pilvest pisaraid välja. Ka nemad ei teinud temast välja. Ta mõistis, et ka jäämerre maha jäänud jääkamakad ei tunne teda enam ära. Nad ei tea, et nad kõik on nii meri kui pilved, vihm ja udu, jõed ja järved ning muinasjutu tegelased muidugi ka.
Otsas jutt, mis oli ees ja kes kuulas – elab oma jutu sees! Kui soovid jätkata seiklust, vali: „MINNA NÄITUSELE!“. „Värvi lugu“ on näitus värvist, mis ei püsi paigal. Otsides maalile, mis mahub iseenda sisse, uusi eneseväljenduse võimalusi, muudab värv vormi ja kompab oma võimete piire. Muinasjutt lõppeb ja seiklus jätkub.