Krista Mölderi näituse “Sa olid lind”

“Kui lendamisest unistamine on parem kui lendamine ise.”

Krista Mölderi senist loomingut on läbinud katse kujutada võimalikkust, ja kujutada seda just võimalikkusena, proovides erinevate võtetega kaotada fotodelt selgekujulisi objekte ja tähendusi, midagi, mis on esiplaanil ja millest fotod on (või millest nad lausa räägivad). Art Allmägi on seda sõnastanud nii: “Tema fotodel hakkab silma see, et ta tihtipeale lavastab need fotod niimoodi, et fotol küll iseenesest väga palju informatiivset materjali ei ole, aga ta samal ajal sunnib vaataja endale ette kujutama, milline osa sellest fotost välja jääb.” Niisiis, tagaplaanid satuvad Mölderi fotodel mesti plaanivälisega ja see toidab vaataja kujutlusvõimet. Vaataja tunneb plaanivälise kohalolu, aga ei näe seda; ning seetõttu hakkab ta seda ümbruslünka ise oma isikliku tundeainega täitma. Mölderi fotod on seatud nii, et see tundeaine ei ole tume. Ta meelitab välja hel(g)eainet, millest ometi puudub kärarikas positiivsus või naiivsus.

Käesoleval näitusel on Mölder senisele võttestikule juurde toonud flirdi selgekujuliste objektidega: tagaplaanide kõrval figureerivad siin ka purilennukid. Purilennuaktis saavad pingestatult kokku ülim haavatus ja kontrollitunne. Haavatus, kuna kõrgel maastiku kohal antakse end paratamatult õhuvoolude võimusse. Kontrollitunne, kui oskaja sellega siiski toime tuleb ja maastikku ülevalt seirab. Kuid seda kõrgepinget kohtab antud näitusel minimaalselt. See on mahendatud madalpingeliseks ootuseks, nukkuvate purilennukite tekialuse jõuvõtu ja rahuliku valmisolu sedastuseks. Eks ole seegi olek vaatajale äratuntav ja ehk ärgitab temaski igatsust jõuvõtupausi ja rahuliku valmisolu järele. Nii tutvustab Mölder oma näitusega järjekordset tasandit jõuduandva hel(g)eaine väljameelitamisel.

Teksti autor: Eik Hermann

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Punch drinks.