Hüljatud Nõukogudeaegsetes suvilates on hermetiseerinud sotsiaalne utoopia. Modernistlik idee, millest kanduvalt suvilad ehitati, kandis endas funktsionalistliku arhitektuuri inimlikustamist. Suvilad olid mõeldud pakkuma inimestele ülimalt ratsionaalset puhkeruumi, suvilates väljendusid Nõukogude Eesti tollased moesõnad nagu orgaaniline arhitektuur ja karniisarhitektuur. Kuid korra ja puhtuse asemele on suvilatesse sisse tunginud midagi sellist, mida sealvarem poleks tohtinud olla. Haigused ja surm.
Peremeesteta tühjad hüljatud ruumid elavad edasi. Kes on külmade ilmade saabudes mõnda hüljatud hedonistlikku päikesetemplit lähedalt vaadelnud, näeb, et kondentsvesi ilmub hoonete akendele. Selliseid tummi omaniketa, oma sise-ja välistemperatuuriga mängivaid suvilaid leiab kogu Eesti pōhjaranniku ulatuses. Hakkasin seda vaimset ja füüsilist reostust, mida tekitab aeg modernistlikule väljendusvormile, tähele panema pikkadel jalutuskäikudel. Suvilad ei sobi turumajandusse. Arhitektuurselt maitsekaid hooneid on püütud kohendada või konserveerida odavate ehitusmaterjalidega, palju on lammutatud. Tihti ehitatakse kruntidele asemele elumaju, seda lõdvenenud planeerimisseaduste tingimustes.
Näitus „Demiurgi Tupperware“ on paranoiline vaade suvilate näitel meie lagunevale arhitektuuripärandile. Aeg on armutu ja Demiurg on selle kuratlik ainuvalitseja. Kui kedagi ei ole enam ruumis, siis kes seal on? See on Demiurg, Demiurgi enda õhukindlas säilituskarbis. Kui tahta rääkida arhitektuuri luhtumisest, on lihtsaim alustada nõukogude suvilast. Oma range geomeetriaga on ta selgepiirilisem organiseeritud ruum, mida vaadelda. Ja Demiurg irvitab. Nüüd ja igavesti.
Peremeesteta tühjad hüljatud ruumid elavad edasi. Kes on külmade ilmade saabudes mõnda hüljatud hedonistlikku päikesetemplit lähedalt vaadelnud, näeb, et kondentsvesi ilmub hoonete akendele. Selliseid tummi omaniketa, oma sise-ja välistemperatuuriga mängivaid suvilaid leiab kogu Eesti pōhjaranniku ulatuses. Hakkasin seda vaimset ja füüsilist reostust, mida tekitab aeg modernistlikule väljendusvormile, tähele panema pikkadel jalutuskäikudel. Suvilad ei sobi turumajandusse. Arhitektuurselt maitsekaid hooneid on püütud kohendada või konserveerida odavate ehitusmaterjalidega, palju on lammutatud. Tihti ehitatakse kruntidele asemele elumaju, seda lõdvenenud planeerimisseaduste tingimustes.
Näitus „Demiurgi Tupperware“ on paranoiline vaade suvilate näitel meie lagunevale arhitektuuripärandile. Aeg on armutu ja Demiurg on selle kuratlik ainuvalitseja. Kui kedagi ei ole enam ruumis, siis kes seal on? See on Demiurg, Demiurgi enda õhukindlas säilituskarbis. Kui tahta rääkida arhitektuuri luhtumisest, on lihtsaim alustada nõukogude suvilast. Oma range geomeetriaga on ta selgepiirilisem organiseeritud ruum, mida vaadelda. Ja Demiurg irvitab. Nüüd ja igavesti.
Lauri Koppel on visuaalkunstnik, kes kasutab teostes enamasti graafika ja foto vahendeid. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna magistriõppe 2012. aastal. Kunstnik on ofset litograafia töökoja „Ubu Noir“ liige.
Toetajad: Rein Muuluka, Ingvar Toomas Heamägi, Mario Ansip, Gennadi Baranov, Gudrun Koppel ja Eesti Kultuurkapital
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Galerii nimi: Draakoni galerii
Aadress: Pikk 18, Tallinn
Lahtiolekuajad: E-R 11:00 - 18:00, L 11:00 - 17:00
Avatud: 13.10.2020 - 27.10.2020
