Zuloaga. Hispaania hing

Hispaania kunstis on Ignacio Zuloagal (1870–1945) eriline koht, tema looming peegeldab Hispaania 20. sajandi alguse valusaid identiteediotsinguid, murdelisi poliitilisi ja ühiskondlikke sündmusi ning samas säilitab ja arendab edasi hispaania maalikoolkonna traditsioone. Baskimaa kunstnike dünastiast pärit Zuloaga õppis kunsti Pariisi vabaakadeemiates, kuid oma peamisteks eeskujudeks pidas hispaania vanu meistreid, kelle pärandi mõju on tunda tema mitmes teoses. Pärast pikki Pariisis veedetud aastaid, kus ta kuulus uuenduslikke kunstnikke ringkondadesse ning oli sõbraks Paul Gauguini, Henri de Toulouse-Lautreci, Maurice Denis’, August Rodini ja paljude teiste kunsti-, muusika- ja kirjandusmaailma tegelastega ning edukat rahvusvahelist karjääri (Zuloaga näitused toimusid Pariisis, Londonis, Veneetsias, Dresdenis, Roomas, New Yorgis, Méxicos, Buenos Aireses, Moskvas, Peterburis jm) suundus ta tagasi Hispaaniasse, pühendudes traditsioonilise elulaadi jäädvustusele uueks koduks saanud Kastiilias.

Kuigi Zuloaga laialdase tunnustuse ja suure edu tagasid talle arvukad mõjukate kaasaegsete, Hispaania ja Ameerika eliidi esindusportreed, keskendub käesolev näitus kunstniku enda jaoks olulistele teemadele. Kodusõja jõhkrate koleduste järel Hispaania vaimsuse tunnetamine ja identiteediotsingud väljendusid Zuloaga hispaania suurkujude portreesarjas, milles kujutatu iseloomu ja vaimset maailma väljendavad võrdse jõulisusega nii inimeste enda ilmed ja poosid kui ka neid ümbritsev maastik. Hispaania 20. sajandi mõjukaim helilooja Manuel de Falla, filosoof ja kirjanik Azorin, legendaarne härjavõitleja Belmonte – nendesse portreedesse pole koondatud mitte ainult ühe konkreetse inimese välimus, vaid terve ajastu vaimsus. Traditsioonid, mida Zuloaga püüab oma maalidel jäädvustada on paljuski seotud härjavõitluse ja flamenkotantsuga, toreadoorid ja flamenkotantsijannad esinevad tema loomingus kõige arvukamalt.

Hispaania pärandi hoidmisel ja selle mõtestamisel olid Zuloagale äärmiselt olulised ka maastikumaalid, mida ta nimetas oma autoportreedeks. Näeme nendel Kastiilia iseloomulikke kõrbe-kollaste ja luitunud tumeroheliste toonide koosmõju eresinise päikeselise taeva või süngelt dramaatiliste äikesepilvedega. Maastikuga sulanduvad kokku ka selle maaga kokku kuuluvad inimesed – rändurid, kerjused, talupojad, mille mõjusaimaid näiteid on „Naised Sepúlvedas“.

Ignacio Zuloaga roll Hispaania kultuuris ei piirdu vaid tema enda kunstipärandiga. Ta oli üks aktiivsemaid muinsuskaitseaktiviste ning samuti pühendunud kunstikoguja. Zuloaga kollektsiooni tuumiku moodustasid hispaania vanade meistrite teosed ja arvukas keskaegse kunsti kogu – pühapildid, skulptuurid, esemed. Oma kogu põhjal rajas kunstnik eramuuseumi, mis oli kõigile huvilistele avatud ta kodulinnas Zumaias. Osa sellest kogust on esindatud ka näitusel. Peale selle oli hispaania traditsioonide hoidmisel talle tähtis ka hispaania maalikoolkonna uurimine ja populariseerimine. Temast kujunes mõjukas kunstiekspert, eriti mis puudutas Francisco Goya ja El Greco loomingut. Paljud Zuloaga atributsioonid määravad kuni tänapäevani Goya kunstiteoste ringi. Goya ja El Greco teosed kuulusid ka Zuloaga kollektsiooni, kuid tänapäeval kuuluvad need mitmesse era- ja muuseumikogusse.

„Alles nähes seda rahvast ta koduse maastiku tagapõhjal mõistsin ka seda katkematut sidet, mis ühendab inimest ta ümbrusega. Sai sisuliselt mõistetavaks maailm, mida olin imestlenud Zuloaga maalides“.

Friedebert Tuglas

Näitus on koostatud koostöös Pedrazas asuva Ignacio Zuloaga muuseumiga, mille asutajaks on kunstniku lapselaps Maria Rosa Suárez Zuloaga ja mis asub Pedraza kindluses, mis oli kunstniku ja tema pere koduks alates 1920. aastate lõpust. Näitusele on teoseid laenanud Reina Sofia muuseum, Bilbao Kunstimuuseum, Zuloaga muuseum Segovias ja mitmed Hispaania erakogud.

Näitus toimub koostöös Ignacio Zuloaga muuseumi ja Hispaania suursaatkonnaga.

Kuraatorid: Carlos Alonso Pérez-Fajardo (Ignacio Zuloaga muuseum, Pedraza), Aleksandra Murre