Kust see kajakas siis tuleb ja mida tähistab?
Minu kajakad jäid minu kujunemise aega Haapsalus. Tavatsesin oma noorema vennaga öö otsa üleval olles filosofeerida, aknast paistis veetorn, mille ümber lendavad kajakad hakkasid vahetult enne päikesetõusu kisama. See oli meile veidraks märguandeks, et nüüd tuleb magama minna.
Huvi filosoofia ja suuremate eluliste teemade üle tekkis mul keskkoolis, uurisin seda, mis mulle kätte jäi, eelkõige prantsuse eksistentsialistlikku filosoofiat, ka budismi. Mu arstist ema oli see, kes mind vaimselt suunas ja mulle lugemiseks tippilukirjandust andis, vaimustusin ka absurditeatrist. Janunesin avarama maailma järele, kõik oli alles ees ja tundus nii põnev. Ja samas olid mingid piirid, elasime ju nõukogude liidus, maailma avastamine käiski pigem kirjanduse ja ettekujutuse kaudu.
Igatahes on kajakas mulle metsiku, agressiivse elujanu sümbol. Max Ernstil oli üks sürrealistlik kollaažnovell, kus olid kummalised polüamorfsed linnulaadsed inimesed, see võib-olla natuke mind mõjutas… Mind üldse sürrealism võlus.
Max-Ernst. Lahkuse-nädal. Kollaažnovell.1934
On sinus rohkem pilti või poeesiat? Öeldakse, et inimesed on kahte tüüpi, ühed pigem visualiseerivad, teised sõnastavad oma mõtteid. Kumb oled sina?
Minus on ikka rohkem pilti, mida ma siis verbaliseerin võib-olla hiljem. Saan oma inspiratsiooni mingi kujundi kaudu, hakkan seda analüüsima ja siis läbi alateadvuse moodustub sellele veel mingisugune liigliha juurde. Mingid asjad korduvad, mõnedest kujunditest saan kergemini lahti, mõned jäävad sisse pikemaks ajaks. Nii Leonardo da Vinci kui Salvador Dalí on palju rääkinud sellest, et inimene hakkab suvalistes plekkides ja kujundites nägema teist inimest, nähtavasti otsib seda alateadlikult.
Ta tunneb seal ära enda kui inimese, kellel on pea, käed ja jalad… Miks ta näeb selles suvalises plekis pigem sellist olendit, mitte lille või looma, või miks tahetakse näha, et täiskuul on silmad ja suu?
See on sisse kodeeritud, ma arvan. Inimene otsib ju ka kosmosest iseennast, enda sarnast. See on selline ürgne arhetüüp, mille kohta on mitmeid teooriaid. Ma ise maalin figuratiivselt, selle kaudu saan asju sõnastada paremini kui neid abstraktselt kujutades. See võib ka tulevikus muutuda, aga praegu on see nii. Abstraktse maali jaoks peab olema mingi süsteem, mingi kood, programmilisus.
Käsitlen kunstiteost iga kord nagu uuesti sündi või täiesti otsast peale hakkamist. On öeldud, et on kahte sorti kunstnikke, ühed on sellised produktsioonikunstnikud, ja teised võtavad igat tööd eraldi, iga töö puhul tahavad avastada midagi uut, eksperimenteerida. Tavaliselt on teine variant riskantsem, meie ühiskond ja kunstiturg soodustab produktsiooni, see loob teatava brändikeskse kindlustunde, sellega on lihtsam läbi lüüa. Iga teose puhul eraldi uuesti alustades on risk ebaõnnestuda, aga samas võib ka midagi avastada. Mina olen kindlasti selline kunstnik, kes üritab kogu aeg uuesti teha, ja sellepärast mul kõik asjad ei õnnestu ka.
Mida sa oled avastanud, kui oled ebaõnnestunud?
Näiteks suutmatust.
Ebaõnnestumine õpetab sama palju kui õnnestumine, vahet pole. Vaimse arengu seisukohalt on mõlemal omad väärtused ja ohud. Ebaõnnestumine näitab, kus on tupiktee, või viib hoopis õnnestumiseni.
Kõige tüüpilisem näide on, kui maalid midagi, proovid nii ja naa, pole kindel, järsku lõhud ta ära ja sellest tekib mingi uus lähenemine. Aga selleni ei jõua enne, kui ei ole seda etappi läbi teinud, läbi selle toimubki areng.
Oled varem öelnud, et film on nagu eraldiseisev üksus, millel ei pea olema midagi pistmist käega-katsutava elu-oluga. Kuidas on lood ühe eraldiseisva maaliga, milline on selle elulisuse määr?
Lihtsam on töötada ühe kujundiga, mis on oma märgilise mõju või tähendusega, kui neid on mitu, siis on see keerulisem, kompositsioon muutub baroksemaks. See tekib mingi alateadliku kujunemisprotsessi käigus ja areneb edasi, moodustub kombinatsioon mälestustest, uitmõtetest, nägemustest. Tähtis on selle kujundi kaudu kätte saada mingi kompositsiooniline idee, mis on tihtipeale figuratiivne.
Ütleme nii, et see on mänguline protsess, mille algtõukeks on mingi kujund. Igal kunstnikul on oma kujundiloome, mõni saab seda mingilt informatsiooniväljalt, mõni oma elukogemusest või läbielamiste kaudu, mõni teeb seda provokatsioonina. Pigem ma kaldun kujundiloomes minimalismi, sürrealismi, sümbolismi suunas. Tahes tahtmata iga pilt on mingi märk, ilma sümbolita pilti luua on raske, isegi kui sa maalid neutraalselt – keegi ikka midagi sealt leiab.
Jaan Toomik. Initsiatsioon. Akrüül lõuendil. 2019-2020
On see hea või halb? Sa eelnevalt mainisid, et kriitikutel on tihti sinu suhtes mingi eelarvamus, mille pealt nad hakkavad su loomingut lahti kirjutama või selgitama.
See on paratamatu, ei saa ju kõike kontrollida. Ja eks ka vastavalt ajale tõlgendatakse asju erinevalt. Kuigi mul on ka kontseptuaalseid aja- ja kohaspetsiifilisi töid, lähtun ma eelkõige siiski meditatiivsest ja sisemisi tunge suunavast algest, üritan ajada suhteliselt universaalset rida. Protsessi käigus moodustub tahes tahtmata mingi tervik selle baasil, mida sa tunned või tajud või millest sa sellel protsessiperioodil parasjagu unistad. Siin on välja kujunenud minu liikumine teatava vaimse kindluse või spirituaalsuse suunas, mida saadab nihestusena eneseiroonilisus.
Mulle on alati meeldinud kergelt nalja visata, see lisab mitmetähenduslikkust, usutavust, tuumakust ja kergust. Lisaks olen ma selle näituse tööde puhul kasutanud ka näiteks värvipihustit, mis teeb tööd õhulisemaks, nad ei ole nii raskepärased nagu neid minu puhul on harjutud nägema.
Kunstnikul peab olema kujutlusvõimet näha ennast eemalt, distantsilt.
Mind peetakse ängi-kunstnikuks ja enesekeskseks ja mis iganes… Ise ma arvan, et teatav eneseiroonia seda natuke kummutab.
See, et ma kasutan kuskil iseennast, tuleb pigem sellest, et ta on mul käepärast, modellina kiiresti kasutatav. See võib tekitada mulje, et ma olen väga enesekeskne ja ekshibionistlik. Tegelikult ma nii palju ise ennast ei tähtsusta, vähemalt enda arust mitte.
Kas selline eneseiroonia on ka kaitsemehhanism? Kui inimene viskab ise enda üle nalja, kas ta sellega võtab teistelt võimaluse tema üle nalja visata, võtab nö kujuteldavalt vastaselt relvad käest? „Teil ei ole tarvidust minu üle naerda, ma teen seda ise! Sellega ei saa mulle haiget teha!“
See võib isegi niiviisi olla, kindlasti see mehhanism ka toimib. Alati ootad ju midagi positiivset, et inimesed sinust ikkagi aru saaksid. Iga kunstnik tahab, et keegi kuidagi reageeriks, ja kui ta on piisavalt professionaalne, siis ta oskab seda reaktsiooni ka suunata ja ette kavandada. Me oleme tundlikud inimesed, vajame tuge ja toetust. Ma arvan, et see ei ole olnud nende näitusetööde puhul valdav, aga kui keegi näeb seda seal rohkem, siis ma ei saa ka väga vastu ka vaielda, kindlasti on selline tunnustust vajav aspekt alati sees.
Kunagi keegi kirjutas, et kui sa tahad neli tundi filosoofialoengut pidada, surmtõsiselt, ilma ühegi nalja või anekdoodita, siis see muutub naeruväärseks. Ma tahan küll rääkida tõsistest asjadest, mis mul hinge peal on, aga iroonilisus lisab sellele mängulisust. Ükski asi ei ole täiesti üheplaaniline, ma tahan, et nendes asjades oleks ka teine pool. Kasvõi näitusel näha olev video – „Mu kallis Toomik Jaan“ – on päris hea näide tragikoomilisusest, kuigi mõni võib näha seal mingit eneseülistust. Ma panin selle meelega esimeseks tööks, väikeseks võtmeks kõigile teistele töödele.
Teine video, õigemini lühifilm näitusel – „Kala“ – sisaldab sümbolit, mis käib mitmelt maaliltki läbi. Väike poiss on koos isaga kalal, isa kukub vette ja sinna jääbki. Kuidas sa selleni jõudsid?
Esiteks on kalalkäik minu hobi, teiseks põhineb see film osaliselt minu enda läbielamistel. Ma olen ka ise 9 aastasena isa kaotanud ja nii see kõik kokku kuidagi kombineerus. Samas ei lähtu ma kunagi üks-ühele ainult oma elukogemusest, ma pigem üldistan. Poiss filmis on meelega kujutatult veidi osavõtmatult – ükskõik mis ka ei juhtuks, elu läheb ikkagi julmalt edasi, praktiliselt ja ratsionaalselt. See on ka selle filmi muinasjutuline pool. Selle mõte seostub minu jaoks pärandiga, midagi antakse edasi.
Jaan Toomik. Harjutus. Akrüül lõuendil. 2019
Mis on see, mida su isa ei jõudnud sulle edasi anda? Millest sa puudust tunned?
Sellest ma olen teinud isegi ühe varasema video – „Tantsides isaga“. Mul jäi ilmselt vajaka temaga suhtlemisest ja asjade arutamisest. Ta ei olnud ju minu kujunemise perioodil minuga koos, pidin ise kõike tegema ja avastama. Mul ei olnud eeskuju, mehelikku eeskuju.
Milline on suhe sinu lühifilmide ja esimese täispika mängufilmi ehk “Maastik mitme kuuga” vahel?
„Maastik mitme kuuga“ on nagu romaan, mille kirjutamine võetakse ette, kui on midagi juba öelda.
Kas sul on ka mõni maal, mille kohta sa saaksid öelda, et see pole novell, vaid romaan? Mõni selline, mille osas sa tunned, et nüüd oled kuhugi kohale jõudnud?
Ei ole.
Aga sa usud, et sellist maali on võimalik luua?
Ma arvan, et varsti ma teen selle.
Millal?
Suvel.
Suvi on hea aeg maalimiseks?
Ma olen tegelikult juba praegu leidnud selle jaoks hea kujundi.
Kus?
Ah, juhuslikult kuskil nägin. /…/ Aga mul on ka üks küsimus – mida sa ise näitusest arvad?
Kasutan siinkohal juhust – nii palju kui juhuseid üldse olemas on – tulla tagasi alguses õhku visatud paralleelini Tšehhovi näidendiga „Kajakas“. Viimases vaatuses nimelt reflekteerib noor ja ebakindel kirjanik Treplev oma vormiotsingute üle ja võrdleb neid teise, publiku poolt justkui paremini mõistetud autori Trigorini stiiliga: /tsitaadi algus/ Trigorin on endale võtted välja töötanud, temal on kerge… Temal sätendab tammil katkise pudeli kael ja mustendab veskiratta vari – ja ongi kuupaisteline öö valmis, minul aga küll värelev valgus, küll vaikne tähtede siramine, küll kauged klaverihelid, mis vaikses lõhnaküllases õhus hääbuvad… See on piin! Jah, ma jõuan ikka rohkem ja rohkem veendumusele, et küsimus ei ole vanades ega uutes vormides, vaid selles, mida inimene kirjutab iseenesest, vormidele mõtlemata, kirjutab, sest et see vabalt ta hingest voolab /tsitaadi lõpp/. On küllap paradoksaalne, et kirjutamise kõrvalt kirglikult kalapüüki harrastav Trigorin omakorda mõtiskleb samal ajal selle üle, et kui ta Treplevi kombel järve ääres elaks, siis ta küll kirjutada ei viitsiks, vaid ainult õngitseks päev otsa.
Ma arvan, et sellel näitusel on korraga kohal nii Treplev kui Trigorin, nii veealune võluv põhjatus kui pilvepealne argikergemeelsus. Ja kusagil nende vahel hõljub suure südame ja ebamäärase näitlejakarjääriga Niina, torme trotsiv kajakas, kes on korraga elust väsinud ja sellest lõputult joobunud. Igaks juhuks olgu öeldud, et siinkohal ei pea ma silmas tingimata näitusetöödel kujutatud karaktereid.
Loe lisaks näitusest NOARi näitusekalendrist või ARSi lehelt
Kuula Jaan Toomiku lemmikmuusika playlisti
