NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Hiinast alguse saanud ja Itaalia kaudu Euroopasse hiilinud kuri tõbi tegi järellainetusi sama hoogsalt kui meistrid maagilisi kaitsepilte. Ka üks noor, hiilgava tulevikuga maalikunstnik oli Firenze lähedal just valmis saanud oma esimese tellimustöö, millel kujutatud kuulsa kolmiku alla oli lisatud veel paar tegelast, kelle poole ahastuses kodanikud oma palvetes sagedasti pöördusid.

Tegu ei ole futuristliku ulmenovelli sissejuhatusega, vaid pooltuhat aastat tagasi aset leidnud reaalse stseeniga. Nooreks kunstnikuks oli Raffael, tema maali tegelasteks aga püha kolmainsus ja pühakud, kellest üks oli end ohverdanud katkuhaigete nimel ja teine elanud üle hulga nooletabamusi saades seeläbi vankumatu meelekindluse sümboliks. Ometi kõlab see kõik tuttavalt. Paralleelidele toonase ja praeguse pandeemia vahel on osutanud mitmed allikad nagu ka tähelepanekutele selle osas, kuidas kunst tõuseb mistahes kriisi ajal ja järel aukohale, saab pihiisaks ja lunastajaks, pakub lohutust ja lootust.

Raffael. Parnassus. 1509-11.

Raffaeli maalidest said talismanid ärevuse vastu, ilu ja usu sümbolid, mis rahustasid ja õpetasid inimestele, et „ka see läheb mööda“, nagu ütleb ajutisusele viitav pärsia kõnekäänd.

Meeleheitlikel aegadel januneme ilu järele, sest siis vajame seda enim. Ilu on püha.

“See on fundamentaalne, mitte seetõttu, et see pakub põgenemisteed reaalsusest, vaid kuna inimlike vooruste ilu on see, mida me ihaldame siis, kui oleme ilma jäetud elu pinnapealsustest,“ selgitab kunstnik ja kirjanik Michael Pearce. Kas võime üheks selliseks inimlikuks vooruseks lugeda ka näiteks täna eesliinil rabavate meedikute tagasihoidlikkuse ja ennastsalgavuse, millele reageeritakse tänuavaldustega akendel, kas siis telefonitulukestega või Damien Hirsti kujundatud vikerkaarepostriga?

Damien Hirst. Liblika vikerkaar. 2020

Pearce paistab antiikfilosoofiale sarnaselt võrdsustavat ilu lisaks vooruslikkusele ka korrapäraga. Kui elame ebakindluses ja hirmus, ihaldame vastukaaluks stabiilsust ja korda. Igatseme ühiskonna hüvesid, mida võime muidu võtta iseenesestmõistetavana. „Raffael oma parimas vormis, Vatikani freskodel, tuletab meile meelde, et inimkond on üle elanud kohutavaid aegu ennegi. Tulekahjude ja üleujutuste, katkude ja sõdade kiuste või isegi tänu nendele on loodud rohkesti kunstilisi ja vaimseid juveele.“

Galerist ja kuraator, kriitik ja kunstiajaloolane Hans-Ulrich Obrist leiab omakorda, et kultuuriasutuste toetamiseks oleks vajalik algatada suurejooneline avaliku kunsti projekt – sarnane sellele, mille seadis sisse kunagine USA president Franklin D Roosevelt 1930ndatel aastatel Suure depressiooni ehk ülemaailmse majanduskriisi ajal. “Kriisist väljumiseks koostatud reformide kava raames said kunstnikud palka, teha uurimistööd ja luua teoseid. Nii mõnegi jaoks oli see esimene tõeline töökoht, millega kaasnesid esimesed reaalsed müügid.“ Skeem hõlmas üle 3700 kunstniku, kes lõid üle 15 000 teose.

Just see programm oli stardipakuks näiteks ka tuntud ekspressiivsete abstraktsionistide Jackson Pollocki ja Mark Rothko karjäärile.

Ühendkuningriikide ajaloolist ja kaasaegset kunstipärandi koondava Tate’i direktor Maria Balshaw sõnutsi on galeriide ja muuseumide rolliks saanud täna hoida ülal inimeste loovat vaimu keskendudes online-ressurssidele nagu virtuaalsed näitused ja videod, aga ka harida vanemaid, kes peavad hoolitsema oma laste õpikeskkonna eest.

Ta osutab, et rohkem kui iial varem on meil stressi ja ärevuse tõttu vajadus kunsti järele ning ärgitab David Hockney eeskujul reageerima olukorrale loominguliselt.

„Pakun välja, et seekord võiksid inimesed joonistada. Vaataksid midagi tõesti pingsalt ja mõtleksid, mida nad tegelikult näevad,“ jagab aga Hockney ise soovitusi. Vahenditeks sobivat siinjuures ükskõik mis, kasvõi iPad, mida ta ise hetkel Prantsusmaal Normandias isolatsioonis viibides kasutab. Ükskõik mis, aga mitte ainult kaameraklõps!

Just polaroidkaamera oli aga see, mille haaras kunagi kätte muidu pigem maali ja graafikat kasutanud Andy Warhol. Christies’i oksjonimaja on tulemuse just äsja online-oksjonile pannud, pealkirjaga „Paremad päevad“. Nagu viimasel ajal tavaks saanud ja kohalikulgi kunstiareenil juba juhtunud on, lähevad oksjoni tulud koroonakahjude leevendamiseks. Asjakohasem on siinkohal aga ehk hoopis Warholi fotode teema ja sõnum: „lase väikestel asjadel, mis sind tavaliselt tüütavad, end ühtäkki erutada“. Sellise juhisega istub Warhol postuumselt ühte paati nii Hockney kui kõigi teistega, kes soovitavad isolatsioonitingimustes pöörata igavus enda kasuks ning teha rutiinist uurimisobjekt.

 

Andy Warhol. Kivid. 1982.

Ja sarnast soovitust näidi jagavat ka sajand tagasi Hispaania gripi pandeemia ajal. „Võitle hirmuga. Naudi ennast. Vaata enda ümber. Igal pool on ime. Unista. Tee midagi kellelegi. Või tee midagi lihtsalt et seda teha. Luba endal kogeda kõiki aistinguid. Ole rõõmus. Ja võitle hirmuga.“ Need on kõigest mõned näpunäited, mida toona raadioeetri kaudu kodanikele igapäevaseks toimetulekuks jagati ja mille kunstnik Jordan Baseman arhiivmaterjalide baasil eraldi Radio Influenza nimeliseks veebiprojektiks kokku pani – juba aasta aega tagasi. Ajapõhist meediat õpetav Basemans ütleb nüüd, et ei kujutanud siis veel ette, mida taoliste juhiste järgi elamine tegelikuks tähendaks, kuid tänaseks on see reaalsus. „Seda reaalsust on raske aktsepteerida, olla kinni sellises mustris,“ mõtiskleb ta pidades toonase ja praeguse viiruspuhangu sarnasuseks meeleheitlikku ebakindlust ja erinevuseks ligipääsetavust informatsioonile.

Hispaania gripp oli tõukejõuks ka kunstikollektsionäär Duncan Phillipsile, kes kaotatud isa ja venna mälestuseks rajas 1921. aastal memoriaalgalerii, mille kollektsioonis ja tegevuses soovis ühendada kunsti ja healolu põhimõtted ning avada see kõik kogukonnale. Moodsa kunsti tutvustamisele Ameerikas aluse pannud Phillips Collections toimib tänaseni, pakub just sellist hinge ja vaimu harivat programmi nagu Tate’i direktriss eespool kirjeldas ning hõlmab muuhulgas Rothko-nimelist ruumi. „Kodu, mis oli olnud kohaks kurbusele, täitus nüüd värvi, joone ja vormiga, julgete ideede ja intiimsete hetkedega, nii ajalooliste kui kaasaegsetega, poliitiliste kui lüürilistega,“ meenutab Alice Phillips, kellele tema vanaonu Duncan oli alati oma entusiasmi ja kirglikkusega muljet avaldanud. „Ta soovis, et kõik leiaksid rahu, lohutust ja rõõmu nii kunstis kui muusikas.“

Patrick Webb. Häda ja viletsus. Punchinello voodi ääres. 1990-92.

Kuigi maailmasõjad on käivitanud loojates ka tumedamaid tundeid, AIDS on tõstatanud valusaid küsimusi inimlikkuse kohta – Patrick Webbi kujutatud Punchinello mask räägib siinkohal iseenda eest – ning majanduslik surutis sööb suurema või väiksema augu nii lõuendisse kui kollektsionääri rahakotti, on siiski selge, et suhe kriisi ja kunsti vahel on viljakas. Uskudes, et mõttel on võime materialiseeruda ja et kõik, mida visualiseerime, ka realiseerub, on käesoleval ajal kindlasti kasulik Hockney kombel „meeles pidada, et kevadet ei saa tühistada“ ning samal ajal silme ette manada Phillips’i kollektsiooni kuuluv Renoir’i „Aerutajate eine“.

David-Hockney.Pea meeles et kevadet ei saa tühistada.2020

 

Pierre Auguste Renoir. Aerutajate eine. 1880-81

 

Tsitaadid ja pildid: The Guardian, Mutual Art, Artnews, Phillips Collections