NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

“Kunsti objekt, nagu iga teinegi toode, loob kunstilist ja ilu nautivat publikut. Seega ei toodeta tootmisahelas üksnes objekti indiviidi jaoks, vaid ka indiviidi objekti jaoks.” Sellise dialektilise materialismi ehk igavese esemelise vastastikmõju võtmes näeb kaunite kunstide vilju Karl Marx, kelle tsitaat sobinuks minu hinnangul saatma ka möödunud nädalavahetusel toimunud konverentsi „Kultuur kui kapital“ teemasid, seda enam, et talle viitasid ka nii mitmedki esinejad.

Marxi „baasile“ ehk tootmissuhetele toetuv „pealisehitus“, sh kultuur, haridus ja poliitilised jõujooned, käis konverentsi päevakavast läbi kogu oma ampluaa ulatuses, nii et lõpuks võis tõdeda, et iga selle osa vajaks omaette fookust saamaks aru, kus täpselt lõpevad numbrite keeles mõistetavad varad ja algavad mõõtmatud mittemateriaalsed väärtused, kus on kattuvuskohad osalised ja kus suisa sajaprotsendilised. Nagu sõnastas sissejuhatuseks kultuuriminister Tõnis Lukas:

Kultuur ei ole asi iseeneses, teda toidab ühiskond ja majandus ning vastupidi

Konverents arenes edasi tõdemustega, et nagu kultuuril, on ka kapitalil rahvus – mille näiteks on kasvõi talude pärisostmisest alguse saanud rahvuslik ettevõtlus meie mail – ja et oma edulugusid peame justnimelt kultuuri abil looma ise, sest väliskapital loob neid oma päritoluriigis; ning et majandus on kõigest elu põhifunktsioonide täitmiseks – et meil oleks leib laual ja riie seljas – samal ajal kui kultuur seisneb eetikas, moraalis, meile olulistes väärtustes, mis siiski majandusega nii tihedalt põimunud on, et kui üks lonkab, siis vajub ka teine varsti kogu raskuse all kiiva. Helilooja ja esseist Jüri Reinvere tõi näiteks, kuidas Eesti tugevuseks peetav kultuur on siiski maailma mastaabis viimasel ajal varju jäämas, sest meil puudub nii mass kui laiem kontaktvõrgustik, samuti oli ta skeptiline meie digiarengu stabiilsuse suhtes.

Tegeleti ka mõistete avamisega: „kultuur“ laiendati kunstilt, teaduselt ja hariduselt kommetele ja tavadele nii ühiskonnas üldiselt kui mingi tegevusvaldkonna sees, „kapital“ jagati materiaalseks ja mittemateriaalseks, sisse toodi „inimkapital“, mis koosneb intellektuaalsest ja kehalisest võimekusest ning eelmiste põlvede avastustest ja pingutustest. Räägiti liikumisest ühest ajastust teise, suhestatud terviku suunas – kui varem funktsioneerisime pigem praktiliste detailide eest hoolitsevat vasakut ajupoolkera kasutades, siis nüüd on rohkem töös parem pool, millele meeldib tunnetada ja kontseptualiseerida. Läbi käidi ka vana hea Maslow’ püramiid alates füsioloogiliste vajaduste rahuldamisest kuni rõõmuni eneseteostusest ja vabaduseni määratleda enda väärtusi – kui varem elasime põhimõttel „kes ei tööta, see ei söö“, siis täna saame valida ameti, mis toidab lisaks kehale ka hinge.

Kui konverentsi toimumise ajal toodi näitena veel möödunud aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid, kes uurisid vaesumise tagamaid, siis käesoleva loo kirjutamise hetkeks on selgunud tänavused võitjad – oksjoniteooria täiustajad Paul R. Milgrom ja Robert B. Wilson, kelle töö tulemus aitab paremini kaitsta nii ostjate kui müüjate huve. Vahemärkusena on siinkohal asjakohane täheldada, et teooriast peaks olema niisiis abi ka kultuuri õiglasemal väärtustamisel – on ju kunstioksjonid üks konkreetsemaid ja ka intrigeerivamaid fenomene, kus kultuur ja kapital otseselt kokku puutuvad ja kohati kokkugi sulavad.

Sama intrigeeriva küsimuse viskas esimeses aruteluringis õhku moderaator, Eesti Kultuuri Koja juhatuse liige Egge Kulbok-Lattik:

Kas nälgiv kunstnik on väärtuslikum kui hea toitumuse juures olev kunstnik?

Kunstnik ja galerist Jaak Visnap, kellele küsimus suunatud oli, jõudis küll tõdemuseni vastava müüdi surematusest ja isegi sõna „kunstnik“ venekeelse vaste võimaliku etümoloogiani, kuid mitte konkreetse vastuseni, seda ka mitte konverentsi vaheajal konjakiga maiustades, kui kolleeg Kelli Turmanniga talle läheneda üritasime, ega pärast seda. „Nälgida võib ju ka vaimselt,“ mõtiskleb Kelli ning mulle meenub Konrad Mägi, kes Norrasse maalima suundudes toitus metsas mustikatest ning joonistas pliiatsiga paberile postkaarte, et nende müügist maksta toaüüri ning hankida värve, pintsleid ja lõuendeid püüdmaks kinni seesmist pulbitsust ja põlemist, mida mägine maa tekitas. On ehk isegi usutav, et kunstnik võib keskmisest inimesest kergemini elada ära õhust ja armastusest, inspiratsioonist ja igatsusest, kuid täna on tal üha lihtsam hakata alternatiivina ka hoopis iseenda müügimeheks, nagu seda tõestas aruteluringis osalejatele oma litosid kingituseks jaganud Visnap. Ehk andiski ta oma etteastega küsimusele juba vastuse?

Omaette etteaste tegi konverentsil kindlasti ka kultuuripsühholoog Linnar Priimägi, kes teises, mahekultuuri teemalises aruteluringis pareeris elavalt kirjanik Valdur Mikita kujundiga koduõest kui ilmaruumist. „Minu koduõue peab mahtuma Goethe ja Schiller ja Hegel ja see kõik ei mahu kümnele hektarile! Kultuur ei ole porgand, mis on kasvanud nii õndsa **** sees, et seda ei pea enne söömist isegi puhastama! Kultuur on midagi, mida peame ründama!“ Provotseeriv, ent pehme puudutuse paralleeliga kokkuvõetud sõnavõtt tekitas pärastlõunaseselt uimasesse laupäeva elevust nii mitmeski mõttes ning pani järgmisigi kõnelejaid tsiteerima suuri saksa mõtlejaid, lisaks Marxile. Arutelus jõuti nii puhta vaimu kui ökoloogilise eluviisini, mida kõige paremini sõnastas Tartu Ülikooli biosemiootika professor Kalevi Kull:

Mahekultuur on see, kui kõigis oma otsustes võtta arvesse ökosüsteemi

Poliitikute aruteluringis loetleti tulevikukapitali komponente – tervis, inimeste kestlikkus ja pealekasv, innovatsioon – ning ettevõtliku vaimu kasvatamise tingimusi – korralik lastetuba ja edasipärandamine, fantaasia soosimine, annete edendamine, initsiatiivi haaramise julgustamine, järjepidevus, kultuuriinimeste kaasamine poliitikasse, loomuliku huvi tekitamine, tunnustus. Kommunikatsioonikonsultant Vootele Päi viskas omakorda õhku küsimuse, mis võiks olla Eesti kultuuri kapitalis aktiva ja mis passiva poolel ning pakkus ise, et esimesse neist võiks kirjutada moekunsti ja disaini ning teise koorilaulu ja rahvatantsu. Ülejäänute vastused kaldusid aga kõik optimistlikult aktiva ehk aktiivselt tulutoovasse lahtrisse – Eesti tutvustamine muusikali „Anything Goes“ stiilis, Skype, Mart Poom, Arvo Pärt ja muud maailmas tuntud nimed, oma keel ja kultuur, nutioskus – ning passiva ehk pigem kulusid toova vara rubriik jäigi Päi enda variantidega üksi. See tekitas minus küsimuse, kas me tõepoolest olemegi häälestatud sellele, et teha kõigest müügi- ja ekspordiartikkel või oleme siiski nõus ka maksma peale millelegi, mis on meie jaoks pigem väärtus iseeneses kui vahend mingi muu väärtuse saavutamiseks?

See küsimus haakub mõneti konverentsi viimases osas kirjandusteadlase Maarja Vaino poolt näiteks toodud sisekõnega, mis teatud arenguastmes veel lastel puudub, mistõttu nad ei oska vaikselt mõelda ja lobisevad valjult omaette. Vaino kutsub meid, täiskasvanuid, üles suuremale sisekõnele:

Me ei pea enda olemasolu teadvustamiseks seda teistele tõestama

Kuigi konverentsi pealkiri oli „Kultuur kui kapital“, mis peaks need kaks osapoolt samastama, toodi lõpus ka välja, et pigem oli päeva jooksul juttu siiski „kultuurist JA kapitalist“ ehk valitses vaikiv eelhoiak, kus neid nähakse justkui lepitamist vajavate vastasleeridena. Käsitlemaks kultuuri ennast kapitalina – ja kapitali kultuurina –, panen ette pöörduda tagasi loo alguses toodud Marxi tsitaadi juurde, mille kohaselt saab ka inimest ennast võtta kui toodet ehk vara. Kuigi selline lähenemine võib kõlada külmalt, on see kooskõlas eespool kirjeldatud inimkapitali definitsiooniga. Siit järeldub, et kõik, mis me oleme, on meie suurim kapital ja kõik kaunis, mis meist sünnib ja meid määratleb, ongi kultuur. Nii vaadates mahuvad need mõisted samastavasse lausesse mitte ainult tehniliselt ja formaalloogiliselt, vaid ka konverentsil jutuks tulnud uue, holistilise maailmavaate mõttes – kõik on kõigega seotud ja üks suhestatud tervik.

Fotod: Kelli Turmann