NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Hiljuti avas Sandra Jõgeva kahest väljapanekust koosneva ühendnäituse «20 aastat hiljem», mis loob silla mineviku ja oleviku vahel ning tähistab autori loomingulist kulgemist maalikunstist multidistsiplinaarsele väljale. Näitus on Solarise galeriis ja Fahle galeriis avatud uue aasta 10. jaanuarini.

Jõgeva loomingut iseloomustab eksperimentaalsus ning püüd raamidest välja murda – seda nii materiaalsel kui ka mõttelisel tasandil. Kui küsida kunstniku käest, et kuidas ta suhtub muusikasse, vastab ta, et ta ei kuula muusikat tihti. “Kindlasti on see diapasoon hästi kitsas – ma kuulan juba aastaid samu laule mingitel loetud, kuid emotsionaalselt laetud hetkedel. Näiteks värske armumine, mingi uus projekt, millesse kirglikult suhtun, lähedase surm või üleüldse lein,“ sõnab Jõgeva.

Siiski soostus Sandra Jõgeva kokku panema väikese valiku talle emotsionaalselt mõjuvatest lauludest, mis on kunstnikule aeg-ajalt vaimseks toeks olnud.

Kuula playlisti siit!

David Bowie “Rock’n’Roll Suicide”

See laul seostub mulle kummalisel kombel ühe inimesega, kellest olen mõelnud teha dokumentaalfilmi, kuigi tegu on hoopis Eesti kunstnikuga, kel traagiline saatus. Ma rohkem hetkel ei paljastaks. Aga see on laul on minu jaoks temast!

Raul ja Ülo “Miks sa ei olnud valmis?”

Pandeemiaaastal, kui olen lisaks leinanud oma 14.12. 2019 ootamatult surnud isa ning olen olnud sunnitud ebamäärasesse tulevikku lükkama oma poolelioleva kahe dokumentaalfilmi mõne võtted (“Kunst ja külm sõda”, “Mare Tralla”) sel lihtsal põhjusel, et välismaa on meie eest kinni, on vahel vaja väikest ilmutust. 

Niimoodi mõjus PÖFFil nähtud Rasmus Merivoo uus film “Kratt”, mis kahjuks kinodesse jõuab alles aprillis.  See on filmi alguslaul, kaks veidra aktsendiga väliseesti laulikut.

Rodriguez “Cause”

Eelmine keerulisel ja emotsionaalselt rusuval ajal nähtud film, mida nägin ja mis mõjus ilmutusena, oli “Searching for Sugarman” 2013.a. alguses. Mõne kuu pärast alustasin “Armastuse…” võtetega. 

Bob Dylan “Subterranean Homesick Blues” 

Kindlasti ei oleks “Sugarman” mulle ilmutusena mõjunud, kui ma nii väga ei armastaks Bob Dylanit.

Pink Floyd “Wish You Were Here”

Seostub mu vanemate sõbra ja minu hinnangul Eesti kõigi aegade parima skulptori Ülo Õunaga, kelle näitusel KUMUs see helitausta osa oli.

The Rolling Stones “She Smiled Sweetly” 

Minu kustumatu armastus. 

Creedence Clearwater Revival “Lodi”

Aasta 2011. algus, näituse- ja performance‘ituur New Yorkis, Bostonis ja Albanys Kunstikonteineri/ Art Containeri rühmitusega. Millegipärast kuulasime teel olles seda laulu. Palju.

Nina Simone “Sinnerman”

2010 september, Art Container oli kutsutud Brisbane’i teatrifestivalile Tanel Saare loodud interaktiivse saunainstallatsiooni “The Bather” (“Kümblejad”). Kolm nädalat Austraalias, neist viimane road trip. “Sinnerman” kõlas pidevalt.

The Doors “Light My Fire”

Sama Austraalia road trip. Varahommikune autosõit läbi metsatulekahju, millegipärast väga aeglaselt põlevate hiiglaslike puutüvede vahel ja suits maanteel. Millegipärast põles Austraalias puit hoopis teistmoodi – tohutult aeglaselt – see ilmnes ka lõket tehes. Sadade kilomeetrite ulatuses mitte ühtegi inimest. Ja millegipärast mängis just see laul.

Small Faces “All or Nothing”

Kuulasin seda laulu pidevalt 2014. aasta alguses, kui oli kõige pingelisem aeg “Armastuse…” võtteperioodil. Mu kodus olid end ajutiselt sisse seadnud filmi peategelased, joov ja ja kaklev paarike, kelle naispool oli lisaks tsüklis ja kõige tipuks veel rase. Rase alkohoolik ootas kohut – et kas läheb vangi või mitte. Ja ma olin ise armunud – nagu siis tundus, õnnetult. Õnneks selles viimases asjas ma eksisin.

See laul aitas.

Loe lähemalt Sandra Jõgeva värskest näitusest “20 aastat hiljem” Solarise ja Fahle galeriis