NOAR

 

Igritsus, 2016

€1155

silikoon, kips, puit, vesi

EKA magistritööde lõpunäituse "TASE'16" jaoks loodud installatiivne teos. Seest pimendatud ja akustiliselt summutatud ruum ruumis. Kuubiku põrandale valatud õrn kiht vett, mida kuubikust väljujad jalataldadega järgmisesse ruumi kannavad. Kuubiku välisseinale on riputatud kipsvormide abil võetud n-ö silikoonpositiivid autori enese ihust.

Kontseptsioon:

Teos käsitleb tehnoloogilise optimismi all hoovavat vabanemise paradoksi. Transhumanistlik visioon inimkonna tulevikust näeb ette ihu ja tehnoloogia elektroonilist ühtelõimumist, inimese kesknärvisüsteemi ja subjektiivse teadvuse totaalset eksternaliseerimist ja talletamist kuskile tinglikku küberruumi. See on küberneetiline unistus inimkogemuste tajuvälja siirdamisest otse arvutitesse, ületamaks füüsilise maailma fragmentaarsus, keeltega kaasnevad kommunikatiivsed ähmasused, kultuurilised erimeelsused, tulvav ebatõhusus, haigused, isegi surelikkus.

Marshall McLuhan nimetas seda „spirituaalseks informatsiooniks”; sellele allumine tähendab keha hülgamist, või selle taagast vabanemist, ning kartesiaanlikult eraldiseisva teadvuse tõlgendamist koodiks, kogu tolle jäigas lineaarsuses ja funktsionaalsuses. See on äärmuslik, tehnofiilne nägemus, mis võtab tasapisi ja järjekindlalt maad juba 1960ndatest peale. Selles unistuses asendub üks reaalsus teise, mõistuspärasemaga ning toimub igritsemine ihust väljapoole, isetehtud kosmose avarustesse.

Detailid:

igritsus_detail3

igritsus_detail1

igritsus_detail2