NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Vabakutselise kunstniku ja illustraatori Liisa Kruusmägi värvilised maalid ei jäta ilmselt ühtki möödujat külmaks. Esmalt pälvivad tähelepanu kirkad toonid ning seejärel saab süveneda loosse, mis omakorda sageli muigama paneb. Märtsi alguses avas kunstnik oma 31. isikunäituse, mis on jätk eelmise aasta näitusele "Limonaad asfaldil". Liisa rääkis NOARiga oma loomingust ja tööst nii kunstniku kui ka illustraatorina.

Kuidas sai alguse sinu kunstniku teekond? Kas mäletad oma esimest loodud kunstiteost?

Mulle meeldis joonistada ja maalida juba lapsena. Mu perekond õnneks toetas mu kunstihuvi ja lõi sellega tegelemiseks kõik tingimused ja võimalused – keskkoolis tundsin end juba kunstnikuna. Esimese pildi joonistasin kaheaastaselt hariliku pliiatsiga – A4 paberil oli kaks seest värvitud suurt kogu: ema ja isa. Kolme-nelja aastaselt meeldis mulle joonistada juba ahve ja palme ja kõike muud. Olen väga rõõmus, et vanemad on kõik need joonistused alles hoidnud, nüüd on neid on tore vaadata. 

Sinu joonistused ja maalid on intensiivsetes ja silmatorkavates toonides, millest on tulnud selline värvide rohkus?

Arvan, et ergas värvigamma on tulnud kaasa Kevade tänava kunstikoolist. Isa tõi mulle kunstikooli ajal akrüülvärvid, mille seas oli nii erkrohelisi, erkroosasid ja teisigi kirkaid toone. Mu maaliõpetaja oli sel ajal Anna Litvinova, kellele meeldib samuti väga värviliselt maalida.

Mäletan, et minu värve nähes läks ta „põlema“ ja soovitas natüürmortide taustad kohe erksate värvidega katta.

Loomulikult olen alati vaimustusega jälginud kõiki joonistajaid ja maalijaid, kel on sarnane värvigamma. Maalikunstnikule ongi vist kõige olulisemad värvid ja nende mõju.

Kuidas leiab mõte või inspiratsioon tee sinuni?

Enamasti tuleb mul mõte lihtsalt pildina silme ette, seejärel on vaja vaid teostust. Ideede tekkimiseks vajan aga üsna rahulikku ja meeldivat keskkonda – olmega tegelemine ideetulva ei soosi.

Sinine esmapäev, 2020

Lisaks maalidele teed sa sageli illustratsioone ka väljaannetele (Müürileht jne), kas ja mille poolest see muust kunstniku-tööst erineb?

Kuigi ma pean ka maalimist töötegemiseks, on illustreerimine,  nö päris töö tegemine. See tähendab, et töö võib olla pingelisem, kliendid kellel on erisoovid ja tähtajad, mis tulevad liiga ruttu. Kuigi nii maalimine ja joonistamine on mõlemad tegevused, mille mittetegemist ma ei kujutaks ettegi, on vaja teha pause. Maalimine muutub ühel hetkel natuke enesekeskseks. Illustreerimine annab pausi loomingust ning toredate klientide ja huvitavate ülesannetega on põnev töötada.

Üks Leedu tüdruk soovitas, et ma võiksin teha illustratsioone maalides ja mul on see stiil ka väga meeldima hakanud. See on siis selline pisikeste maalikeste tegemine.

Kas ja kelle looming on sinu enda käekirja ja loometeekonda kõige enam mõjutanud?

Seda on raske öelda, sest eri perioodidel on olnud mitmeid kunstnikke, kelle tööd on meeldinud. Alati on tore ka uusi kunstnikke avastada. Kui joonistamisega alustasin, jälgisin ühest blogist, mida minuealised üle maailma joonistavad, ning see mida nägin oli vapustavalt äge. Senini inspireerivad mind pigem noored tegijad, viimasel ajal on ehk isegi rohkem mõju maalikunstnikel New Yorgist või USAst laiemalt. Nagu näiteks Kate Kingbeil, Jordan Kasey, Genieve Figgis ja paljud teised. Kuna joonistan ja maalin samaaegselt, siis ma usun, et mu maalimisviisi on mõjutanud mitmed illustraatorid.

Sinu teosed on kunstiostjate seas üsna populaarsed – kas tead, mis su tööde puhul ostjaid kõnetab?

Ma arvan, et mu tööde puhul kõnetavad positiivsus ja värvid. Varasemad süngemad maalid on kõik alles.

Leian, et elu üldse peaks olema meeldivam ja rõõmsam – ma ei näe enda ebameeldivate emotsioonide või tunnete teistele jagamisel mõtet, sest kõigil on oma mured.

Pigem tasub jagada midagi toredat ja naljakat. Naermine on minu arvates üks kõige olulisemaid asju maailmas.

NOAR ostjatega Liisa stuudios töid uudistamas

Miks üldse inimesed võiksid kunsti endale koju soetada või rohkem kunstinäitustel käia?

Maal alati olnud minu jaoks midagi erilist, mis hakkab seinapeal kuidagi oma elu elama ja mida võib vaatama jäädagi.  Väga head kunsti saan seintel vaadata igavesti ja ma ei tüdine kunagi ära.  Näitustel tasub käia, sest need annavad elamuse ja toovad ellu uusi mõtteid ning värskust või üllatavad millegi ootamatuga. Nagu ka teised kunstivaldkonnad. Lihtsalt peab leidma enda jaoks selle õige, mis meeldib, siis on elamus garanteeritud.

Milline oli viimane kunsti/kultuurielamus, mida soovitaksid NOARi jälgijatele?

Olen aus ja arvatavasti kõlab see naljakalt, aga viimane kunstielamus oli mu kalli kaaslase Taavi Tulevi isikunäitus “Lõpmatus” Vaal galeriis. Tema teosed lummavad, need hakkavad liikuma ja värve muutma, neid saab vaadata kaua nii kaugelt kui ka lähedalt. Loomingu taga on peen ja uskumatu matemaatiline teostus. Kuigi olen neid pilte näinud ekraanidelt, on need prinditult seinal hoopis midagi muud. Soovitan soojalt!

 

Vaata Liisa loomingut!