Kui paluda Helenil tõlkida väljend “conceptual creative”, millega ta end iseloomustab, siis tundub, et vähemalt Eestis pole see “amet” veel aktuaalne, sest tabavat vastet sellele meie keeles justkui polegi. Londonis, kus ta tegutseb, on see aga vägagi levinud. “See märgib ajutisema loomuga kontseptuaalseid kujundusi, kultuuriliselt bränditud keskkondi, ruumilisi lahendusi, installatiivseid projekte, mis jälgivad mingit narratiivi” selgitab Helen. “Loo rääkimine võib vajada kord tehnilist, kord jällegi stilistilist mõtlemist, tihti töötan koos teiste valdkondade disaineritega.” Nii panebki kontseptuaalne loovhing killukesed omavahel kokku kõnekaks tervikuks.
Sellise loojutustamiseni jõudis Helen pigem ümbernurga kui otseteed. Olles lõpetanud keskkooli NY-s, tahtis ta minna edasi EKA-sse moekunsti õppima, kuid ei osutunud vastuvõetuks. “Hakkasin tegutsema iseseisvalt ja astusin hiljem sisse hoopis kujunduskunsti erialale, kus minu läbivaks suunitluseks oli mood,” räägib Helen, kuidas kohaliku kunstiakadeemia uksed tema ees siiski lõpuks avanesid ning kuidas ta selle kõrvalt kogu aeg ka moega seotud üritustega tegeles, näiteks Baltika vaateaknaid kujundas.
Sennheiseri pop-up esitlusruum. Foto: Teddy Fitzhugh
Magistriõpingud võttis ta aga ette taaskord teisel pool piiri, nimelt Central Saint Martins College’is Londonis, kus keskendus “narratiivsete keskkondade loomisele” alates toodete lansseerimisest kuni näitustekujundusteni. Narratiiv ehk lugu ei pea siinjuures olema sugugi väljendatud ainult sõnaliselt, kuid selle ammutamine toetub muidugi teatud tehnikatele.
Inimese aju töötab nii, et see loob seoseid, idee jõuab paremini kohale läbi loo, läbi teekonna,” toob Helen näite, kuidas ruumikujunduses saab lugu olla lineaarne või abstraktne, kulgeda järjest algusest loogilise lõpuni või koosneda tükkidest ja tühikutest, mille ruumi kogeja ise kokku paneb ja täidab.
Heleni lõputööks oli luua London Fashion Week’ile eesti moe multidistsiplinaarne esitluskontseptioon, mis pälvis esikoha parima kontseptsionaalse esitluse terviku kategoorias ning avas omakorda uued uksed kohalikus loovproduktsiooniagentuuris. „See oli huvitav kogemus, kliendid olid tipptasemel, kuid kuna koormus oli suur, siis otsustasin jätkata vabakutselisena,“ juhatab ta sisse järgmise, nüüdseks üle viie aasta kestnud etapi omaenda erialasel teekonnal. Endiselt teeb ta koostööd ka agentuuridega, kuid kindlat kontoripinda ei oma eelistades liikumist ja avatud workspace’e. “Mulle meeldib aknast vaadata, kuidas maailm mööda läheb!”
Selline pidev liikumine ja möödaminemine haakub veel ühe märksõnaga, mis Heleni tööd iseloomustab, nimelt “visuaalse sensoorse jutuvestmisega”. See tähendab, et mingi idee mahamüümiseks, olgu siis otseses või kaudses mõttes, ainult loo rääkimisest ei piisa – seda tuleb teha puudutades kõiki meeli, mängida inimese tajudega, suunata teda ja teha seda dünaamiliselt läbi erinevate ruumide liikudes. Ka tema õpingutes oli oluline osa nii ruumi- ja mõjustamispsühholoogia teooriatel kui otsesel suhtlusel inimestega. Kui Helenilt küsida, mis on tema jaoks huvitavam, kas ruum ise või inimesed selles, vastab ta kohe ja kõhklematult: ruum!. “Kasvõi see, kuidas kuskil nurgas jooksevad kokku sein ja tala. Mind huvitavad joonte, vormide ja objektide omavaheline sünergia, sügavus, tonaalsus ja tühjus, pingestatus ja dünaamika. Omavaheline mäng ja katsetuslike nihete tõttu tekkinud uued ruumilised ja tähenduslikud kooslused. Oluline on vaatepunkt, perspektiiv, kadreering – nii kahedimensionaalses pildis kui ka kolmedimensionaalses ruumis.” Kiindumist ruumi suhtes saab ehk selgitada sellega, et kuigi Helen liigub ringi ja suhtleb palju, väidab ta end olevat salamisi introvert, kes vajab oma mulli.
Whistles brändi Londoni moenädala esitlusruum Foto: Helen Sirp
Lisaks erialasele tööle on Helenist saanud nüüdseks ka õppejõud oma esimeses koduülikoolis EKA-s, kus ta juba mitmendat kevadet hoolitseb moe-, ruumi- ja keskkonnakujunduse erialade lõputööde vormistamise ja esitlemise kursuse eest. “Selle käigus lisandub ka sisulisele loomingule endale uus kiht ja külg, sest see paneb kõiki elemente läbi mõtlema,” selgitab ta, kuidas küsimus ei ole ainult loomingu viimistlemises, vaid jällegi tervikpildi nägemises. Kuigi talle meeldib õpetada ja ta on saanud selle eest palju komplimente, ei kujutaks ta ennast selles rollis ette täiskohaga, sest vajab tasakaaluks pidevat praktiseerimist.
Kontseptuaalse ruumikujunduse näideteks võib Heleni portfooliost tuua muuhulgas Room nr 8 Ritz-Carltoni hotelliketis, mis sai alguses küsimusest selle kohta, mis kõik juhtuks, kui hotelliseintel oleksid silmad ja voodilinad saaksid rääkida, ning lõppes reaalselt loodud müstilise ruumiga, kus külastaja suunati läbi lõhnade ja maitsete, piltide ja helide ning näitlejate juhendamisel lõputute võimaluste ja erinevate stsenaariumite suunas.
Room nr 8 Ritz-Carltoni hotelliketis. Foto: Conde Nast
Kõlab nagu muinasjuturaamat? Aga ju siis inimesed vajavad muinasjutte!
Teiseks, ehk veidi vastandlikumaks näiteks on audiobrändile Sennheiser loodud eksperimentaalsed pop-up ruumid, kus fookuses olid kõrvaklapid ja märksõnadeks linn, müra, helilaineid, sisemine ja välimine voog. Vooderdatud seintega ruumi visuaalne keel tõukus loost: keset linnamüra asub kookon, kuhu sisseastumine on pehme, kuid veidi ebamugav, ning kus ümbritsevast vaikusest saab omaette heli. Mõtlen tagasi sellele, kuidas Helen rääkis vajadusest pugeda oma mulli sisse ning leian, et selline kookon oleks kindlasti iga kapi-introverdi unistus!
„Kõik need projektid on natuke nagu oma lapsed ja vahel on raske neist lõpuks loobuda,“ tõdeb Helen, kellel praegu on käsil Adidase show-room’id Paris Fashion Week’i jaoks ning kes koos maalikunstnikust õe Sandra Sirbiga on välja töötanud ka kohaspetsiifilise installatsiooni „Traces Project“, mis kujutab endast „kureeritud teekonda läbi läbikumavate ajakihtide“ ja mida on eksponeeritud nii Tallinn Portrait Gallerys, Viinistu kunstimuuseumis kui ka Louis Kahni arhitektuurist inspireeritud näitusel NY-s. See on ka ruum, kus saab särada klassikaline kujutav kunst – Sandra on loonud sinna spetsiaalsed maalid ning Heleni stsenaariumi ja režii järgi on sündinud lavastuslikud ülesvõtted erinevatelt fotograafidelt nagu Iris Kivisalu ja Holger Kilumets. Kõik see moodustab terviku, kus kunstiteosed on küll sündinud osana kontseptsioonist, ent igal tööl või fotoseerial on siiski veel omakorda narratiiv.
„Traces Project“ Viinistu kunstimuuseumis. Foto: Rasmus Jurkatam
Veel üks koht, kus projekti raames sündinud ja koostöös Studio Prokopiou’ga tehtud fotosid näha saab, on Mouse Tail Coffee Stories’i kohvikuketi esimene esindus Canada Wateris, Londoni kaguosas, mis pärast sealsete dokkide sulgemist muutus saatusest hüljatud paigaks, ent hiljem taas tuhast tõustes kujunes menukaks elu- ja ärikvartaliks. „Kõik algas valgusest, päikese liikumisest mööda 8 meetri kõrgust maast laeni akendega seina ning selle heidetud varjudest. See oli nagu pideva muutumise teekond läbi aja, just nagu Mouse Tail’i bränd ehitab oma ajalugu argiste kogemuste ja juhtumistega,“ kirjeldab Helen kohvikule loodud interjööri, kus raamaturiiulitele ja kastidele viitavad kujunduselemendid ootavad täitmist nii päikesekiirte kui kohvikukülastajate lugude poolt.
Mouse Tail kohviku sisekujundus. Foto: Beth Evans
Päeval, mil Canada Wateris kerge lõuna võtan, mängivad tohutute akende taga päikesekiirte asemel vihmapiisad. Kõrgete lagede all hõljuvas õhus on aimata kummaliselt kodust segu metropoliitsusest ja kalamajalikkusest – on ju lisaks Helenile ka Mouse Tail’i keti rajajateks eestlased. Ning kõigi nende teekonnad on samuti omaette pisikesed peatükid kõrvuti briti koloniaal- ja kirjandusajaloo suurte narratiividega.
