NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Sisuisu sisearhitektuuribüroo on enda kohta öelnud, et on „tehnoloogia- ja materjalilemb“, mis büroo omaniku Irene Randrüüti sõnutsi tähendab tähelepanu pööramist materjali meelelistele omadustele, olgu selleks siis pindu puudutades tekkiv tunne, valguse peegeldumine või neeldumine, naturaalsus, soojus või jahedus või hoopis mõju ruumi akustikale.  Sellest, kuidas sisekujundus ja disain meeli paitab, eriti äsjasel kodukontorite perioodil, ta järgnevas loos täpsemalt räägibki.

„Disain on tänu internetile väga visuaalikeskseks muutunud ja inimese teised meeled lisaks nägemisele on vaeslapse rolli sattunud. Nii sünnivad interjöörid, mis piltidel on kenad vaadata, aga tegelikkuses seal nii hea olla võib-olla ei olegi. Näiteks minimalistliku disainiga ruumis võib tekkida ebameeldiv kaja. Ka on maailmas palju mööblit, mis pildil on efektne ja ilus, aga kasutamisel võib osutuda ebamugavaks,“ selgitab Irene.

Pakud oma teenuste seas välja ka mentorluse – olla abiks kliendile, kes tahab ise nö enda kodu arhitekt olla. Kuidas see idee sündis? Millised on värvikamad lood loomingulistest klientidest?

See idee sündis tõdemusest, et paljudel inimestel on „ma ei saa seda endale lubada“ uskumus sisearhitekti teenuse suhtes ja nii nad otsustavadki selle töö ise ära teha.

Eestlased ongi tublid isetegijad ja saavadki ise hakkama. Vahest võib siiski raske olla mõnd valikut teha ja siis on ju hea kui saab kogenuma inimesega nõu pidada. Sellisel juhul aitame inimestel lahendusi otsida, kuidas nad saaksid oma unistused reaalsuseks muuta.

Mõnikord võib tekkida ka olukord, kus kogenum inimene näeb võimalusi, mida väiksema kogemuse puhul lihtsalt ei märka või ei julge ette võtta. Sisearhitektidena teame, mida on siseruumis võimalik teha ja vajadusel kaasame ka insenere, kes pakuvad lahendusi ka keerulistele konstruktsioonidele.   

Oli näiteks üks klient, kes soovis renoveerida oma talu ja kuna tal oli käepärast üks 80 cm läbimõõduga hiiglama uhke palk, siis tahtis ta seda ka nähtaval kohal esile tuua ja kasutada maja juurdeehituse konstruktsioonis. Paraku sellise läbimõõduga täispuit hakkab ilmastiku ja niiskuse muutuste mõjul nii suurel määral mängima, et seda palki konstruktsiooni osana on väga keeruline stabiilsena hoida. Usun, et säästsime selle info abil teda suurest tülinast ja samas pakkusime ideid, kuidas seda imelist palki mujal edukalt ära kasutada.

… ja seda teenust pakud ka online-vormis. Kuidas praegune üleüldine online-olukord on sisearhitektuuri valdkonnale mõjunud? Kas inimesed on nüüd, kus nad on pidanud pikalt koduseinte vahel viibima, hakanud oma interjöörile rohkem tähelepanu pöörama, vahetavad välja tüütuks muutunud tapeete või teevad totaalseid make-over’eid?

Eesti inimesed tõepoolest on aktiivsed kodutuunijad, seda näitavad juba ainuüksi ehituspoodide pungil täis parklad nädalavahetustel. On tõsi, et oleme viimasel ajal suure osa tööst saanud online’i viia. See tähendab enamasti lihtsalt seda, et projektikoosolekud toimuvad virtuaalselt ja ekraanijagamise abil saame kolleegide ja teiste projekti osapooltega kõik asjad räägitud. Üks meie selle kevade objekte on näiteks Tartus, aga meie ise tegutseme Tallinnas. Saime kõik koosolekud peetud ilma füüsiliselt kohtumata. Materjalinäidised lasime Tartu esindustesse saata, kus klient sai neid oma silmaga näha, katsuda ja hinnata.

Irene Raudrüüti sisekujundusega elutuba

Usun, et paljud inimesed kannatavad karantiini tõttu rohkem kui peaks lihtsalt sellepärast, et nende kodu ei ole nende jaoks mugav ega funktsionaalne.

Loodan väga, et pandeemia-aegne elu on suurendanud arusaamist sellest, kui suurel määral meid ümbritsev ruum meid ikkagi mõjutab. Uus teadlikkus ja muutunud elukorraldus sunnivad otsima paremaid lahendusi ka sisearhitektuuris.

Kodus istudes hakkab suuremat rolli mängima ka see, millised inimesed on su naabrid, kui hästi korterite seinad läbi kostavad, kui puhtad on trepikojad ja nii edasi. Seda eriti vanemates majades. Me veedame 80% oma elust siseruumides, see on väga suur % ja seda sageli alahinnatakse.

Sisearhitektuur on elu osa ja ilmselgelt mõjutab muutuv maailm ka meie tööd. Seni on akadeemilistes ringkondades kodudega tegelevat sisearhitektuuri peetud teisejärguliseks tegevuseks, aga nüüd võib see muutuda. Kui inimesed peavad senisest enam kodus viibima, muutuvad ka ootused kodudele. Enamus tänapäevaseid tavakortereid ei soosi mitmekesi kodus töötamist, pereliikmetel pole võimalik üksteisest eralduda, et näiteks kasvõi koosolekuid pidada, rääkimata mugavate töötoolide või arvutilaudade mahutamisest tavalisse elamisse.

Kui vaba hingamisruum muutub hügieeni osaks, siis muutuvad kindlasti ka sisearhitektuurse planeerimise põhimõtted ning inimesed hakkavad vajama rohkem ruumi. Praegu tegutsevad arhitektid on koolitatud lähtuma minimaalse vajaliku ruumi antropomeetrilistest andmetest, ehk Neufertist. See süsteem loodi peale esimest maailmasõda eesmärgiga leida optimaalne suhe ehitamise hinna ja inimese eluks vajaliku ruumi vahel. Me kõik teame Mustamäe ja teiste magalate kuue ruutmeetri suuruseid kööke, need on Neuferti suurteose tõmmised. Paljud inimesed, kes pidid ootamatult kodus tööle hakkama, said ilmselt paari päeva jooksul aru, et nende kodu sisustus ja planeering ei toeta kodus töötamist.    

Neuferti köök. Pilt: pinterest

Oma valdkonna aktiivse kaasamõtlejana oled tähelepanu pööranud ka arhitektuuri- ja disainiajakirjas Icon ilmunud artiklile töökeskkonna ja vaimse tervise seostest, kus soovitatakse tuua kontorisse nii rohelisi taimi kui meeletäiust, nii vaipu kui patju, nii raamatuid kui kunsti. Millised on sinu enda soovitused mõnusa ja produktiivse töökeskkonna loomiseks?

See sõltub otseselt töö iseloomust. Väga suur hulk tööd tehakse tänapäeval arvuti taga ja see eeldab ka pikki kontsentratsiooni aegu, töökoht peab seda vajadust toetama. Lisaks vajab inimene sagedast liikumist ja keskkonnavahetust. Seetõttu ongi uuemad büroopinnad tihti pigem nagu eriti mängulised kodud või kohati lausa mängutoad, pakkudes mitmekesist ruumi.

Inimesi üldiselt rahustavad kõik elemendid, mis on kuidagi seotud loodusega, ehk siis taimed, veekogude hääled, linnulaul jne.

Mõned ettevõtted pakuvad oma töötajatele ka majasiseseid trenažööre, kiikesid ja massaažitoole. Usun, et kõik need elemendid parandavad õhkkonda ja toetavad seeläbi vaimset tervist. Lisaks on uus põlvkond pisut muutunud hoiakute ja ootustega töö ja elu suhtes üldiselt. Enam ei ole prioriteediks kohal oldud tunnid, vaid tehtud töö mõttekus ja kvaliteet. Kõige lihtsam viis töötajatele meeldivat keskkonda luua on küsida töötajate arvamust ja püüda neile siis pakkuda seda, mida nad soovivad.

Arhitektuur ja disain võivad kergesti väga enesekeskseks muutuda, kui arhitekt teostab põlevi silmi mingit oma nägemust ideaalmaailmast, ehitaja püüab läbi suruda lihtsaimat võimalikku teostust, tellija püüab iga liigutuse pealt raha kokku hoida ja kui objekt on valmis, lahkuvad need tegelased areenilt ning tavakasutaja peab leppima sellega, mis sellest kõigest välja kukkus.

Kui tihti olete pidanud miljoneid maksma läinud riigihangete (koolid, haiglad, transpordisõlmed) valmimise järel vastama kasutajakogemuse uuringu küsimustele? Mina mitte kordagi. See tekitab inimestes tunde, et nende arvamus ei huvita kedagi ja siis nad ei avaldagi seda, sama kipub kehtima ka töökohtades. Tööandja peaks alati küsima töötajate arvamust ja seda võimaluste piires arvesse võtma, siis väheneks ka tööstress ja vaimne pinge.

Irene soovitab koduseintele positiivset ja helget kunsti.

Mitmes interjööris oled kasutanud ka kujutavat kunsti. Kuidas see Sisuisu filosoofiaga haakub? Kuidas sobivaid teoseid valid?

Mulle tundub, et suurem osa kaasaegset kunsti on oma teemade ja käsitluste sügavusega emotsionaalselt liiga „rasked“ koduseina kaunistama. Kunst ei tähenda ju enam rõõmsavärvilisi lillepilte ja vormikate daamide aktiportreid kümblustünnides. Näha päevast päeva oma koduseinal sotsiaalkriitilist fotot mingist maailma hädaorust on sama ebatervislik nagu hoida näiteks Krimi saadet oma TV ekraanil pidevas korduses. Soovitaksin koduseintele pigem midagi positiivset ja helget. Kui inimene on kunstikoguja ja talle pakub naudingut oma kogu pidevalt silma ees hoida, siis on muidugi teine lugu ja ka teoste valiku kriteeriumid teised.

Ise olen klientide seintele valinud sisustuspoodidest pärit pilte ja skulptuure. Juhul, kui kliendil on endal mõni kunstiteos olemas või ta soovib seda osta, siis loomulikult jälgin, et taies haakuks ülejäänud ruumi visuaalse tervikuga.

Isiklikult soovitaksin pigem soetada elu jooksul mõned teosed, mis tõesti su hinge kuidagi toidavad ja siis pole vahet, kas selle on maalinud Epp-Maria Kokamäe, Konrad Mägi või hoopis su enda alaealine sugulane. Loeb tunne, mis sul seda taiest vaadates tekib.

Pierre-Auguste Renoir. Kümblejad. 1918-1919. Pilt: Wikipedia

Kas ka sinu enda kodus on kunsti?

Pean tunnistama, et mul on ainult üks graafiline leht, mille sõbrad kinkisid pulmadeks ja suvila pööningul vedeleb paar maali mu enda maaliõpingute ajast. Olen ka mõned fotod lasknud lõuendile trükkida. Aga kunsti ostnud pole ma kunagi, alati tundub, et on vaja midagi muud, ilmselt ka tüdineksin ühtedest ja samadest piltidest kiiresti ära. Eelistan kunsti vaadata seal, kuhu ta on tavaliselt mõeldudki, galeriis või muuseumis.

Milliseid suviseid sisekujunduslikke soovitusi võid jagada, nii tuppa kui näiteks aianurka?

Taimed on lihtsaim ja kiireim viis tuppa värsket meeleolu tuua. Kuna ma elukeskkonnana eelistan viimastel aastatel aedlinna, siis toimib see minu jaoks päris hästi. Väga efektsed on näiteks rippuvad taimeseaded. Neidki võib ise teha ja selleks võib kasutada kõrsi, oksi ja muud rohelist, mida ei pea tingimata lillepoest ostma. Internet on ka igasuguseid põnevaid pilte täis, kuidas taimedega ruumi kujundada, sealt leiab ideid igale maitsele.

Ma ei arva, et peaks igal hooajal erinevad kardinad akna ette riputama ja diivanitele uued katted peale tõmbama. Mul pole lihtsalt aega selliste asjadega mässata ja see tundub asjatu sahmerdamisena. Aga kellele see meeldib, siis miks mitte, see võib isegi omamoodi loomingulist rõõmu pakkuda. Aianurka või rõdule soovitan küll oma temperamendist lähtuvalt kas midagi lõbusat ja värvilist istutada või siis hoopis kõrrelisi, et oleks mõnus istuda ja vaadata, kuidas kõrred pehmelt tuule käes õõtsuvad. See võiks mulle meeldida ja olla vägagi dekoratiivne. Aiandus on täitsa omamoodi kunst ja mul on suur respekt inimeste ees, kes ennast taimede maailmas kodus tunnevad. Mingi mõnus istumisnurk on ka alati vahva, aga sel on mõtet ainult siis, kui sul on tegelikult aega seal ka istuda.