NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Kuigi kunstinädalaid korraldatakse täna üle maailma ja igati kaasaegses vormis, ulatub meie kohalik kunstinädalate traditsioon aega, mil loominguline vabadus polnud alati sugugi endastmõistetav. Ometi on sellest ajast omamoodi muhe muljetada – alljärgnevalt Jaan Elken just seda teebki, illustreerides isiklike mälestusi väärtuslike arhiivifotodega.

Eesti Kunstnike Liidu kunagine kunstinädala traditsioon ulatub aastasse 1960 ning aastal 1974 otsustati, et kunstinädal võiks igal aastal toimuda erinevas linnas. Mis aastast ja millisest linnast pärinevad sinu esimesed mälestused kunstinädalast?

Mälestused on kahest episoodist. 1981 käisin Haapsalu KEKis, Kunstnike Liidu noortekoondise näitusel publikuga kohtumas. Näitus ise oli eelnevalt juba seinas, näituste osakonna poolt professionaalselt kujundatud – niivõrd, kuivõrd koridorides/aulates kunstinäituste korraldamine saab professionaalne olla.

Teine episood on sõit Narva, võis olla aasta või paar hiljem. Meeles on, et sõitsime koos Nikolai Kormašoviga, Ilmar Torni musta Volgaga, roolis Torni autojuht. Narvas oli minu üllatuseks Hermanni linnuse üleval müürikäigus ehk lahtisel puitrõdul eksponeeritud terve isiknäituse rida minu pooleteistmeetrise küljepikkusega maale, ikka need nö põhitööd, mis selleks ajaks olid maalitud. Võimalik, et toimus ka mingi improviseeritud kohtumine, meeles suurt midagi pole.

Mõlemal korral oli tunne, et talupoiss on mõisa kutsutud, musta Volgaga polnud ma ka enne sõitnud.

Et Kormašovil nii hea eesti keel on, oli meeldivaks üllatuseks, üdini heatahtlik ja sümpaatne inimene – see olekski Narva-sõidu aktiva. Ise ma omi tollaseid töid ei osanud adekvaatselt hinnata, palju sai hävitatud või ei jõudnudki nad ateljeest välja, aga paemüüride taustal oli mõju huvitav. Distantsi küll eriti ei olnud, see mulle sobis.

Millised üldse toonased olud olid?

Olin neil aastail saanud Noortekoondise kaudu esimese oma ateljee, paraku küll poolkeldri, aga kuulsusrikka ajalooga. Urmas Pedanik oli selles Tartu mnt 77 asuvas puumaja kivikeldris maalinud, enne teda oli aga ruumi rentinud Ludmilla Siim. Sealsamas ka elasime, abikaasa läks samast ateljeest tütart sünnitama. Klosett asus koridoris, ainukeseks mugavuseks oli, et toas oli külmaveekraan. Briketisuits jätab keldris elaja riietele ikkagi spetsiifilise aroomi, mida võib aeg-ajalt veel siiani Kopli trammis tunda, lisaks loksus kevadeti poolpehkinud põrandalaudade all vesi, kanalaisatsiooniavariide puhul oli aga kogu ateljee teada küll millega üle ujutatud.

Mul ei ole ühtegi põhjust tollaseid tingimusi idealiseerida, aga sellegipoolest olin tänulik, et sain osta töövahendeid kunstnike liidu kioskist, mis asus graaafikatöökoja all keldris. See oligi minu põhiline nabanöör kunstnike liiduga.

See, et kunstimaailm on räige subordinatsioonide ja intriigide pesa, ei põrmugi vähem kui praegu, sai mulle selgeks juba 1979 suvel, kui õnneks või õnnetuseks võitsin rahvusvahelise žürii otsusega Vilniuse Balti noortriennaali peapreemia. Konkureerisin aga kogu meie maalieliidiga, Tammikust Keskkülani. Üks nüüdseks surnud kunstnik, kellega eelmisel õhtul ja öösel Vilniuse linna peal laia lehte mängisime ja vennastusime, tõusis peapreemia väljakuulutamisel sõna lausumata minu kõrvalt püsti ja lahkus käigu pealt banketilt. Eesti erialapressis ega mujal ei ilmunud reakestki, vaid Õhulehes ilmus Jaak Kangilaski kirjutatud tilluke lühiuudis, ilma fotota!

8. aprillil 1960 kirjutab Sirp ja Vasar: „Möödunud aastast saadik tähistavad nõukogude kunstnikud leninliku monumentaalpropaganda plaani avaldamise päeva kunstinädalaga. Ka eesti nõukogude kunstnikud viivad teist korda läbi kunstinädala. Esimene kunstinädal õnnestus kogemuste puudumisest hoolimata kõigiti hästi — sellega on pandud alus heale ja tarvilikule traditsioonile.“ Kuidas sina selliseid ideoloogilisi funktsioone mäletad ja neid ise täitsid?

Minu jaoks oluline debüüt oli osalemine Tallinna Kunstnike kevadnäitusel 1978, 1980 oli tollases Kunstisalongis ka esimene isikunäitus. Tööd on ju teada-tuntud, ilma “ühiskonnakriitilise” agendata ei alustanud ma ühtegi maali. Seda üllatavam oli kiire tunnustus. Topeltmõtlemine valitses nii kunsti hindamisel kui ühiskonnas laiemalt.

Kui mul 1982 oli kevadnäitusel väljas “Kajakas”, olin samal ajal kandideerinud ka kunstnike liidu kaudu jaotatavatele välistuusikutele. Mida ma ei saanud. Aga kuna vahepeal oli sündinud tütar Mari ja asjalood muutunud – tütre näol oli tekkinud “pantvang”, lisaks kritiseeris metafoorne kajaka-pilt “Georg Otsa” valge laevaga üpris otse piiride suletust – “leidis” kunstnike liit mulle nö lisakoha. Põhikohaga sõitja, elukogenud kunstiteadlane Milvi Alas ütles mulle kohe, et absoluutselt kindlalt eraldati tuusik “süsteemikriitilise” maali tõttu. Veel 1985, kui minu järgmise Kunstihoone galerii isikunäitusel oli töö uuesti väljas, ütles avamisele tulnud Sirje Helme, et plaanib seda kirjastuse “Kunst” järgmisesse kunstikalendrisse, aga pole kindel, kas töö Glavlitist ehk tsensuurist läbi läheb. Aga läks, sest vahepeal oli Moskvast alguse saanud Gorbatšovi perestroika.

Linda Elken tütar Mariga Tartu mnt 77 ateljees, 1982

Isiklikud kogemused kõrvale jättes, milline oli laiem pilt?

Tollane kunstielu oli üpris ratsionaalselt, kitsastele oludele vastavalt korraldatud. Professionaalseid näitusepindu oli ju meeletult napilt, eriti väljaspool Tallinna. Suhteliselt loogiline oli improviseeritud näitusepindadel pealinnast toodud kunsti ja kunstnikke näidata.

Eks kunstnike liidu õlgadele oli see pandud parteilisi käsuliine pidi, aga kui see aspekt kõrvale jätta, siis kunstinäituste korraldamises väljaspool suuri keskusi pole midagi laiduväärset.

Kunstnike liidu süsteemis oli omamoodi Sampo´ks ka kombinaat ARS, mille toodangu ja kujundusprojektide adressaatideks olid nooblid, maksujõulised asutused üle suure nõukogude liidu. Kodumaistel väike-ettevõtetel ja provintsi-omavalitsustel polnudki võimekust, et kujundustöid ARSist tellida. Neil kunstikuudel ja kunstinädalatel käisid aga kohal ka ARS´is töötavad disainerid ja ruumikujundajad ning nõukogude impeeriumi ülejäänud osadega võrreldes oli meil heakord ja keskkonna esteetiline disainimine tublisti paremal järjel.

Samas artiklis märgitakse kunstinädala läbiviimise eesmärkidena valitsuse abistamist elanikkonna kultuuriliste vajaduste rahuldamisel, kunstiteoste rahvale lähemale toomist, kujutava kunsti osatähtsuse tõstmist rahva ideelises ja esteetilises kasvatuses, tihedamate sidemete loomist kunstnike ja teiste alade töötajate vahel. Kuigi see kõik võib kõlada naljakalt, seisame ju tänagi silmitsi sarnaste tähelepanekutega. Mida võib toonastest eesmärkidest üle võtta ja mis tasuks kindlasti maha jätta? Kuidas kunstielu korraldada ja reguleerida?

Pikemas perspektiivis usaldaksin rohkem turgu. Näiteks turu-fundamentalistlikust USA-st, kus pole kunstile erilisi riiklikke abimeetmeid, küll aga lugematuid erafonde ja sihtkapitale, tulevad pea kõik strateegilised muutused, mis vormivad kunstistiile, tehnoloogiaid, kaanoneid jne, mille järgi ka Eesti kunstnikkond ennast ümber rivistab. Metropolide mõju kunstimoe dikteerimisel ja trendide lansseerimisel vaid kasvab.

Eestis on kaasaegse kunsti propageerimiseks loodud mitmeid arenduskeskusi, mis riigi väiksust arvestades võiks olla piisav. Püsikulude koormus riigi kultuurieelarvele on niigi märkimisväärne, mis teatavasti on üks suuremaid Euroopas. Riiklike kunstimuuseumite puhul Tallinnas ja Tartus, kuhu on delegeeritud ka pärandiga tegelemine ja rahvusvaheline näitustevahetus, on kulutused ja vastu saadav proportsionaalselt paigas. Nörritab, kui paisuvate eelarvetega pool-riiklike institutsioonide tegevus on rajatud Kultuurkapitali kunstireale. Kultuurkapital võiks jääda institutsiooniks, millisena ta kunagi loodi, st kust üksikkunstnik riiklikku tuge saab.

Elame ju enampakkumise ühiskonnas ja nii tuleb ka kunstiiinstitutsioonidel ja näitustemajadel osta kallist reklaamipinda ja -aega. Tuleb hinge kinni hoida, et püsima jäänud eragaleriid ka päriselt ellu jääks, omavalitsuste rendisoodustusi võiks rohkem olla. Ja ei ole normaalne, et näiteks Pärnus müüs linn Uue Kunsti Muuseumi linnale kuulunud hoone, nii et provintsi kohta igati kvaliteetse näituseprogrammiga koht peab hirmkalleid rente tasuma erakapitalile. Jätkusuutlik too rendipinnal enda veepinnalhoidmine ei ole.

20 aastat hiljem sai kunstinädalast iga-aastane traditsioon, mille mõjukuse suurendamiseks keskenduti iga kord erinevale linnale ja rajoonile, seekord Kärdlale ja Hiiumaale. Uuendusena oli kavas eraldi noorteüritus ehk näitlik kunstiõpetustund, parimate õpilastööde valimine ja neist näituse koostamine, vestlussari. Mida võid öelda järelkasvu koolitamise ja selle tõhususe kohta?

Olin aastatel 1997-2018 Tartu Ülikoolis maaliprofessor. Õppetooli väiksus ja suhteline tundmatus kunstihariduse maastikul sundis tegutsema eriala populariseerimiseks just väikelinnade suunal, nullindate alguses polnud veel internet informatsiooni levitamise kanalina tuntud. Magistriprogramm sisaldas ka näituste praktilist korraldamist. Tegime piltlikult öeldes Eestile tiiru peale, alates tollal veel Väike-Karja tänaval asuvast “Vaal“ galeriist ja EKLile kuuluvast Draakonist kuni Haapsalu Linnagaleriini, mitu ekspositsiooni olid Kuressaare Lossimuuseumis, Põlva kultuurikeskuse galeriis, Pärnu linnagaleriis ja Narva Muuseumi galeriis, kus toimusid südamlikud kohtumised kunstihuvilistega jne.

Võin kinnitada, et iga selline dessant lõppes mõne aasta pärast paari-kolme, just konkreetsest väikelinnast pärit noore õppimasumisega maalikunsti erialal Tartu Ülikoolis. Kodusel pinnal osutus võimalikuks isegi uue galerii – Y-galerii asutamine, Tartu Linnavalitsuse ja Tartu Ülikooli ühise initsiatiivina. Praeguseks on see kõik ajalugu.

Ateljee Tartu mnt 77, lauanurga taga paistab modellist kajakas

Hiiumaad külastas toona 12 032 inimest. Millise tõmbekeskustest välja jääva koha võiksid veel välja tuua, kus just kunstinädal rahvamassi kokku kutsus?

Kas ongi neid masse vaja? Praegusel ajal on ka sadakond ja tuhatkond lisakülastajat ja “uut nägu” tubli saavutus.

100 000 Sirp ja Vasara omaaegset tiraaži ei saavuta me siin Eestis enam eales, ja kas peakski?

Miks kunagine kunstinädalate traditsioon siinmail katkes?

Ajad muutuvad, ühiskonnakord muutus. Tegelikult pole kunstinädalate traditsioon ideena katkenud, enam-vähem sama sisu on muutunud kontekstis ja teistmoodi pakendatuna olemas. Kuid enam ei koordineerita sündmusi vaid ühest keskusest. Mõned 90ndate initsiatiivid olid aga õige lennukad – 1995 alustati Soome erakapitali toel ning Sirje Eelma ja Rait Präätsa dirigeerimisel suvise näituseformaadiga “Kunstisuvi”. Kureerisin 2004 Kunstisuve 10. aastapäeva väljapanekut Pärnu Linnagaleriis, Kontserdimajas ja Endla teatrigaleriis deviisi “Kunsti remont” all.

Katkestati ka üldnäituste traditsioon Tallinna Kunstihoones. Kui ma 1999 peale Signe Kivi ministriks siirdumist kunstnike liitu juhtima asusin, oli Kunstihoone direktoriks Anu Liivak, mõistlik inimene. Alates 2000 taastas kunstnike liit ülevaatenäituste traditsiooni, et siis kuraatoriprojektidest ka pausi tehes jõuda sujuvalt uuesti tagasi “äraunustatud vana”, 2012 Kevadnäituse juurde. Selle “tagasi juurte juurde” kontseptsiooni genereeris avaliku ideekonkursi võitja Ants Juske.

2019. aastal toimus Peterburis analoogne üritus ehk kunsti-nädalavahetus koos Ilja Repini 175. sünniaastapäevale pühendatud näituse, seminari, galeriiprogrammi, avatud ateljeede nädala ja messiga. Milliseid kaasaegseid kunstinädala näiteid oskad veel tuua, lähiregioonist või kaugemalt?

Ei ole väga kursis Venemaal toimuvaga, aga Eesti jaoks võiks sobida rändav, biennaali-tüüpi suveüritus. Peaasi, et liiga välistavaid kuraatoreid ligi ei lastaks, siis põgeneb publik. Meil on juba Tallinna Kunstihoone, kus kallid välisnäitused vaatamata massiivsele ringkaitsele erialapressis erilist publikumenu ei saavuta. Ega ilmaasjata pole kultuurisfääris Euroopa Liidu kätt üheski liikmesriigis eriti tunda, traditsioonid-tavad on maati erinevad, peame lähtuma endi soovidest-hoiakutest.

Arvan, et hea näide, kuidas visuaalkunsti populariseerida ja uusi sõpru võita, on Briti Kuningliku Akadeemia suvenäitused, kus ekspositsioon on piltlikult ja sõna otseses mõttes ka viies reas, aga sellegipoolest laitmatult kujundatud. Ja kus esinevad nii äsja kunstikooli lõpetanud noored kui suurmeistrid, nagu Anselm Kiefer või Marlene Dumas, sest akadeemias on ka välisliikmed.

Ateljee Tartu mnt 77, molbertil pooleliolev töö “Naine peegli ees”. 1982