NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Tartu Kunstimuuseumis avati veebruari keskpaigas Flo Kasearu näitus "Ohustatud liigid", mis räägib ettevõtte lõpetamise lugu ühe Pärnu väikepoe näitel. Marika Vaariku kureeritud väljapanek oli avatud vaid paar nädalat enne kui eriolukord muuseumi uksed sulges.

Väikepood Pärnus. Juuksuritöökoda Puhjas. Raamatupidamisbüroo Maardus… Paljud sukeldusid 1990ndatel rõõmuga ettevõtlusvabadusse ja pole siiamaani pinnale tulnud. Ehkki ettevõtlusega jätkamine ei ole enam ammu nende südamesoov.

Väikeettevõtted, õigemini siis tegelikult mikroettevõtted moodustavad Eesti ettevõtetest umbes 95%. Enamikus neist on vaid mõned töötajad, tihti ka ainult üks: omanik. 28% kõigist ettevõtjatest on naised. Tore. Nendest naistest 72% on üksikettevõtjad. Kui paljud neist mõtlevad igapäevaselt lõpetamisele?

Flo Kasearu tegeleb oma loomingus mitmete aktuaalsete teemadega nagu vabadus, avalik ja privaatne ruum, majanduskriis, naiste roll ja võimalused ühiskonnas. Ta eelistab  lähtekohana nö päris elu ja päris kogemusi. Ka “Ohustatud liigid” pole erand – sel korral  on luubi all 24 aastat tema emale kuulnud külapood. Kui meedias ja avalikkuses on palju juttu ettevõtlusega alustamisest ja startup-äridest, siis lõpetamised pälvivad märksa vähem tähelepanu. Just külapoe tegevuse lõpetamisest on pärit kunstniku viimatise näituse idee ja inspiratsioon. Kasearu loomingule omaselt ei puudu ka sel korral näituselt isikupärane huumor ja iroonia. 

Turg ütleb, millal sa üles tõused.

Turg ütleb, millal sa lähed magama.

Turg ütleb, kas sul on jaanipäev.

Turg ütleb, millal sul on sünnipäev.

Turg paneb sind jõule vihkama

 

Intervjuu väikeettevõtja Margo Orupõlluga, kelle pood on näituse peaosas. /Väljavõte näituse brošüürist/

Milline on Teie väiketoidupoe sünnilugu?

Mul ei olnud mingit lapsepõlveunistust poodi mängida, aga nagu elus ikka – on juhuseid. Olen elanud selle poe raadiuses enamuse elust ja seal lapsena ostmas käinud. Kui nõukogude aeg lõppes ja riiklik kaubandustegevus lõpetas, siis seisis pood mitu aastat tühjana. Keegi ei tahtnud seda. Endale kodu lähedal ise töökoht luua tundus ahvatlev. Ostsin poe ära ja nii saigi minust poeomanik. Majandusalane kõrgharidus maandas põdemist ja riski. Kõik läkski väga hästi, aga aja möödudes muutus toimiv protsess rutiiniks ja rutiin on tappev.

Millist tuge saite aastate jooksul poe pidamiseks näiteks kohalikult omavalitsuselt, riiklikest toetustest, eratoetajatelt, perelt? Millest kõige enam puudust tundsite?

Omavalitsust ja riiki endaga hakkama saavad ettevõtted ei huvita ja sind justkui polegi olemas. Riigi huvi sinu vastu tekib vaid siis, kui oled reisil ja unustanud aruande esitada. Pank käis korduvalt laenu pakkumas ja mina korduvalt keeldusin. Ennast säästma õpetavaid koolitusi polnud siis üldse. Pere on küll igas etapis olnud poe pidamisega seotud. Ema ja tütar leti taga, mees öösel katkiseid torusid ja klaase parandamas, lund lükkamas ja liiva viskamas.

Miks otsustasite 2019. aasta jaanuaris poe sulgeda?

Olin poodi pidanud üle 20 aasta, aga umbes kaks aastat tagasi muutus see rutiinseks, põnevus kadus ära ning ei andnud enda arengule midagi. Muid asju tuleb kõrvalt juurde, mis on palju huvitavamad. See rutiinne asi võtab teatud aja, kuigi palju delegeerid ära, aga vastutad ikkagi. Ja siis tekib küsimus, kas ma seda tahan.

Ühe väikepoe pidamine ei ole eriline väljakutse. Mida imet sa seal teed ja arendad? Ma ei too robotit, mis teretaks… klient seda ei vaja. Klient tuleb poodi, tahab suhelda või kiirelt asja kätte saada ja ära minna. Kus see minu areng on selles protsessis? Isegi kojujõudmiseks hakkasin teisi teid valima, ma ei tahtnud enda ettevõttest mööda minna.

Sellises olukorras tuleb midagi ette võtta. Ja otsustamisprotsess ongi raske. See pole nii, et panen kinni. Mis töötajatest saab? Kas mina olen nüüd ka see inimene, kes teeb teiste elu hullemaks? Personaliprobleemid on tänapäeval kõige suuremad probleemid. Personalil on nii palju õigusi ja neil ei ole kohustusi. Nagu lastegagi: kõik lapsed teavad oma õigusi, aga ega nad oma kohustusi ja vastutusi ei tea. Nad ei tahtnud seda tööd väga ise ka teha, tegid vajadusepõhiselt. Kõik müüjad käisid muudkui proovipäevadel mujal, aga said aru, et seal ei ole parem. Ja ei julgenud öelda, et nad mujal käisid. Lihtne töötaja mõtleb ainult sellele, et tema raha kätte saaks, aga mitte sellele, kust see raha tuleb. Ma ei taha öelda, et töötaja peaks igapäevaselt mõtlema, kuidas ettevõttele kasumit teenida, aga tänapäeval võiks inimestel olla suurem pilt. Ja see suhtumine ka veel, et sina, ärimees.

Näituse pealkiri viitab lisaks väikepoodide kadumisele ka naiste haavatavale olukorrale ühiskonnas. Milliseid eripärasid näete naisettevõtluse juures?

Minu jaoks tuli naise rolli teadvustamine ettevõtjana hiljem. Ma tegin oma asja üksik ettevõtjana. Vahet ei tundnud ma ka siis, kui tekkis vajadus vanemaid hooldada. Mul jäi pigem meespool koju ja hoolitses minu ema eest. Ma ei pidanud oma ettevõtlust seepärast lõpetama. Koolitustel on enamasti naisettevõtjad.

Riskivalmidust on naistel vähem. Vahel on naisel kaks kõrgharidust ja ikka ei julge pihta hakata. Naiste jaoks on ettevõtte sulgemine läbikukkumine, aga mees võtab lihtsalt järgmise väljakutse.

 

Vaata näituse videotuuri

Näituse virtuaaltuur 

Näitusevaated. Fotod: Taavi Piibemann 

Kuraator: Marika Vaarik
Graafiline disain: Mirjam Reili
Tekstiline dramaturgia: Laur Kaunissaare
Assistent ja konsultant: Hanna-Liis Kont