Tulev on senini olnud pigem tuntud kui muusik ja helilooja, kelle helikeelt iseloomustavad minimalistlik elektroonika, tehnoloogilised helimaastikud ning loodushäälte kasutamine. Tulev on loonud helikujundusi mitmetele näitustele sh ka “Lõpmatusele”.
<<< Kuula muusikalist helitausta näituselt
“Lõpmatus” ongi Tulevi esimene näitus, kus tema suuremõõdulised digitaalsed teosed avanevad ka ruumiliselt: enamikel teostel on kujundid loodud väga peenete joonte mustritest, mis aga distantsilt vaadelduna moodustavad ühtlasi pindu ja kujundeid. Täpne struktuuritaju ja süvenemine peegeldub teostes fraktaalses geomeetrias ehk kujundi igal suurendusel ilmneb hulk kujundi täpseid koopiaid. Tulevi teostes on keeruka geomeetria fraktaalid joonestatud, mitte arvutiga genereeritud.
Spiraalid spiraalis. Taavi Tulev.
Näituse valmimisest, loomingust ja paljust muust loe lähemalt intervjuust kunstnikuga.
Kas sain õigesti aru, et tegelikult oli näitust võimalik mingil määral ikkagi külastada aga erikord tegi selle kindlasti raskemaks?
Jah, näituse avamisele järgneval päeval välja kuulutati eriolukord. Seetõttu jääb näitus avatuks aga kauemaks – kui kauaks, pole teada. Näitus on aga külastatav, lihtsalt tuleb galeriisse selleks puhuks ette teada anda ja aeg kokku leppida.
Kuidas sinu teosed just selles galeriis mõjuvad, mille alusel galerii valisid?
Hetkel tegutseb Vaal galerii ajutisel pinnal, mis ehk ei ole võrreldes varasemate ruumidega niivõrd viimistletud olemusega. Arvan, et kuigi tingimused ei ole ideaalsed, on seal siiski ühtteist, mis mu piltidega hästi kokku sobib. Kui mõelda, et pildid kujutavad ülimat ja ebainimlikku täpsust, siis sobivad need olemasolevasse veidi tööstuslikku keskkonda võrdemisi hästi. Arvestades, et enamus pildid on prinditud ja akrüülklaasi taga, sobivad need sisult ja vormilt kindlasti paremini sinna keskkonda, kui mõnda miljööväärtuslikku puuhoonesse.
„Lõpmatus“ on minu esimese näitus ja olen elus ainult ühe näitusetaotluse teinud ning see juhtus olema Vaal galeriisse. Vaal galerii on mulle alati tundunud üks nendest meeldivamatest galeriidest, ehksiis oleksin meeleldi kujutanud oma näitust just seal ette.
Kui kaua valmistasid näitust ette?
Ajaga oli näituse ettevalmistamisel võrdlemisi keeruline. Vastus galeriist näituse väljavalimise kohta tuli mulle ligikaudu kuu aega enne näitust. Kuigi mul olid pildid digitaalselt olemas, tuli nende väljatrükk teha kiiremini, kui trükikoda seda esialgu pakkus. Sellegipoolest sai pildid tehtud ja üles. Digitrükiteostega läks veidikene lihtsamini, metallist taiesega oli aga väga keeruline. Üks teos jäigi hetkel tegemata, kuna ma ei leidnud tehnoloogilisi meetodeid, mis oleksid pakkunud teostust sellisel viisil, et oleksin võinud tulemusega sajaprotsendiliselt rahule jääda.
Silinder. Taavi Tulev
Kas kunstnikel on raske leida teoste eksponeerimiseks võimalusi?
Kuna tegemist on minu esimese näitusega, siis ei oska veel vastata kui keeruline see olla saab. Siiani on läinud selle ühega kõik võrdlemisi kenasti, kui välja arvata äärmiselt halb ja ootamatu ajastus. Plaan on kindlasti veel selle aastanumbri sees oma pilte kusagil mingis mahus eksponeerida. Loodetavasti on see võimalik ja ehk nähtakse neis midagi värskendavat.
Kuivõrd on kriis mõjutanud sinu igapäevaelu ja joonestamist?
Kõik on väga rahulik. Kasutan ära võimalust käia nii palju looduses kui vähegi kannatab ja püüda sealseid helisid ja pilte. Tänu kriisile on seal märksa rahulikum kui oleks muidu.
Pärast näituse avamist on aga selline tunne, nagu oleksin just midagi väga suurt ära teinud ja tahan, et pähe tekiksid uued mõtted ja inspiratsioon ise „peale lendaks“.
Arvan, et loodus oma balansseeritud olekuga on suurim inspiratsiooniallikas, ehksiis küll tulevad uued mõtted ja ideed mida ja kuidas midagi tegema peaks hakkama.
Kas sinu meelest on kunstimaastik kuidagi eriti haavatav?
Igasugune loominguga seotud maastik võib olla väga kergesti haavatav. Arvan, et kui kes iganes teeb mida iganes, mis väljendab tegija tõelist Mina-olekut, siis see ei saa olla haavatav, kui see on siiras. Võib-olla ei peaks sellele haavatavusele niipalju tähelepanu pöörama, vaid võtma seda kui üht võimalikku varianti lõpmatutest variantidest. Samahästi on kunstimaastik ehk äkki hoopis väga kirev või külluslik või miski, kus esineb looduslik valik, mille osas ei saa tegelikult väga seisukohta võtta.
Mis sa arvad, kuidas mõjutab tänane olukord ühiskonda ning mis on need õppetunnid, mida me peaksime siit kaasa võtma?
Usun, et suurepäraselt. Inimesed saavad ehk paremini aru, mida nad elust tõeliselt tahavad ja väheneb tühi-tähi. Hinda lähevad tõelisemad väärtused ja vabanetakse sellest, mis pole vajalik– olgu see materiaalne või sotsiaalne. Võib tekkida mõni täiesti uus kogu maailma ühiskonda mõjutav nähtus ja võib-olla ehk kaob mõni ebavajalikum. Kui kõik on käinud seni lainetena, siis ei saa väga eeldada, et lainetamine järsku peatuda saaks.
Ise loodan, et hakatakse ehk tarbima rohkem sellist kultuuri, mis ei ole niivõrd kiirtarbimiseks, vaid rohkem nautimiseks.
Samamoodi ehk hakatakse vaatama ka kiirmoodi teise pilgu läbi. Palju ma selle kõige peale mõelnud ei ole, rohkem üritan tunnetada, olla kohal ja rahul.
Näitusevaated Vaal galerii näituselt “Lõpmatus”:
Fotod: Taavi Tulev
