fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Eksistentsiaalse ängi asemel tunnetame Jussi teostes pigem sundi tähele panna kui kummalises maailmas me elame. Hetkel, kus uus reaalsus on meid nii ootamatult tabanud, on aega mõtisklemiseks meie argitegevuste üle. Võib-olla tundub see eelmine reaalsus meie jaoks nüüd sama kummastav kui tegelased Jussi maalidel. 

Juss Piho maalide võlu ja intriig peitub punctum’is ehk siis esmapilgul tähele panemata detailis, žestis, näoilmes või pilgus. Seda iseäranis siis, kui ilme või pilk on kujuteldav. Teatraalsed maalid mõjuvad esmapilgul konkreetsetena, kuid just kummastavad detailid nihestavad maailmapildi paigast ning panevad Jussi teosed vaatajat kummitama.

Eesti Kunstnike Liidule kuuluv galerii hoone on juba kui jutustus omaette. Arhitekt Jacques Rosenbaumi projekti järgi 1910. aastal valminud ehitis mõjub kui filmist võetud ning on inspireerinud kunstnikke läbi ajastu kajastama seda ka oma loomingus (esimesena tuleb meelde Vello Vinna graafika). Draakoni galerii  sürrealistlik maleruudustikus põrand mõjub aga justkui omaette ooper ning võib olla üsnagi domineeriv kogenematu kunstniku jaoks.

Draakoni ja Hobusepea galerist Anna Mari Liivrand kommenteerib Juss Piho teoste koosmõju järgmiselt:

“Mõneski mõttes võiks pidada Draakoni galeriid ja tema fassaadi osaks Juss Piho maalidest või vastupidi maale galerii hoone osaks.

Piho maalide ja Draakoni galerii vahel on tekkinud teineteist toetav dialoog, kus nii hoone kui maalide puhul põimuvad figuurid ja keskkond üheks.

Maalid galeriiruumis suunavad tundlikult vaatajat enda ümber märkama ruumi ja tema eripärasid, kuivõrd need teinekord ununema kipuvad.

Galerii fassaad on juugendile omaselt pidulik, range aga ka mänguline põimides erinevaid tekstuure, materjale ja ornamente ning mida liigendavad oma maailma tardunud skulptuurid. Sarnaseid elemente kohtame ka Piho maalidel, kus tegelased mõjuvad rohkem isegi ornamendina, kui omaette karakteritena – ühe osana kunstniku loodud pildi maailma tervikust. Sellegi poolest on neis teatavat müstilisust või maagilisust mõjudes ühtaegu tuttavana ning kutsuvana, teisalt aga jäävad täielikult tabamatuks. Keskendumine pinna faktuuridele ning eelistades minimalistlikku värvikasutust võib maale pidada isegi rohkem skulpturaalseteks. Piho maalid mängivad oskuslikult mõistuspärase ja tuttavaga selliselt, et neist ei jää järele midagi peale aimduse.”

Juss Piho oskab luua omaette ruumi ning kuigi iga näitusesaalis omavad teosed täiesti uut konteksti on nad alati piholikult äratuntava maailmaga. See pinge mis on talletatud maalil väljendub läbi igapäevaste toimingute või esemete, mille ootamatu paigutus loob metafüüsilise ja sürrealistliku välja.

Draakoni galerii ongi ootamatu nähe, oma arhitektuuri ja sisu poolest ning sobib ilusti Piho jutustustesse, mis lubab kombineerida ning üllatada. Samas ei lõhu Piho maailma paigast, kõik jääb endiseks, lihtsalt tekitab küsimusi ja paneb vaatama teise nurga alt.

Reklaamiagentuuri Kontuur Leo Burnetti loovjuhil Urmas Villmannil õnnestus näitust näha, küsisime temalt kommentaari: 

“Jussi töid on hea vaadata. Neist õhkub rahu ja kindlust, mis viitab, et autor ei pea rapsima, ei pea pead vaevama eksistentsiaalsete otsingutega, on leidnud oma ainuomase tee: jusspiholik äratuntav ja maitsekas värvigamma – seiklusrikka halli mitte kümned, vaid sajad toonid. Perfektseks lihvitud maalimisvõtted ja pinnakatte faktuurid. Silm puhkab. Maale saab hinnata selle järgi, kuidas nad erinevates ruumides käituvad, kuidas nad mõjuvad külalistetoas, magamistoas, lastetoas, koridoris, fuajees, köögis, office’is, saalis… On maale, mis on domineerivad ja on aktsendiks. Jussi tööd mõjuvad aga ümbritsevat ruumi aktsepteerivalt, tuues välja seal leiduvaid nüansse, mida esmapilgul ei märkakski. Jussi tööd teevad ruumi, milles nad viibivad, huvitavamaks ja paremaks. Jussi maalid respekteerivad ruumi ja inimesi, kes neid vaatavad. Head maalid on.”

Eestis ei ole galeriisid just palju ning kunstnikud on hädas isiknäituste korraldamisega ning planeerimisega. Ühtlasi on ettevalmistus näituseks üsna aega ning rahalisi ressursse nõudev tegevus. Uurisime Jussilt kui raske on saada näitusepinda ning kuidas ta näituseks ette valmistub:

“Kandideerin ja saan jaatavaid kui ka eitavaid vastuseid. Kui loomingulist vunki on, siis tuleb näituseid teha, pole mõtet neid nurga taha toota. Aastad on erinevad, mõni produktiivsem, mõni mitte. Peamine on, et piltidest ei kaoks säde või pinge. Näituseid ma spetsiaalselt ette ei valmista. See on ikka aastatepikkune töö, maalin ja töötan kogu aeg ja intensiivselt ning valminud maalidest komponeerin oma näituse. Näituse kokkupanek ja installeerimine on täiesti eraldivõetav looming, kunst.”

“Paljuski on minu maalid segu mingitest läbi elatud sündmustest ja sõnadesse raskesti pandavatest fragmentidest. Nii positiivsete kui ka negatiivsete tundmuste seostest. Lõpuni mitteseletatavatest situatsioonidest, inimeste omavahelistest aistingutest ja hetkedest. Alguses mittetähtsatena näivate detailide taasmeenutustena kokkumängu otsimistega.”