NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Näitusesaalide uste sulgemise tulemusena ei jõudnud Vent Space’s publiku ette Eve Kase ja Elo-Hanna Seljamaa kureeritud näitus “Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata”, mille idee kasvas välja möödunud suvel Käsmus toimunud suvepraktikast, kus loomeuurimuse eesmärgil tehti intervjuusid küla elanikega ja jälgiti kohalikku eluolu. Mitmed teosed nagu humoorikad koomiksid ja videod, ongi saanud inspiratsiooni nendest kohtumistest. Publik saab seekord aktiivselt kaasa mõelda ning näha kunstinäituse planeerimise telgitaguseid. 

Mart Veelmaa videoteos. Las ma ammutan jõudu. Video 2 min 20 sek. 2020.

Videos „Las ma ammutan jõudu“ otsib autor Mart Veelmaa kontakti Käsmu metsa ja rannaga. Justkui kiirustavast maailmast välja lõigatud, siseneb ta inimtühja rannametsa. Kontakti võtmine ei ole aga loomulikul moel enam võimalik – mõnes mõttes kasutab autor jõudu – hüpates puudesse kinni, joostes, otsides seda miskit, mis meele rahustaks.
Teos kõneleb meie ülestimuleeritud maailmast, mida ei ole võimalik nii lihtsalt peatada (kui just mõni viirus seda ei tee), kuid kus igatsus loomuliku järgi säilib. Kuigi loodus peaks olema loomulikuim koht, kus olla, siis kaugenenuna ei pruugi inimene enam ühendust leida. Nagu kõike muud enda ümber, asub ta ka loodust omama ja tarbima. Groteskne on ehk seegi, et autor kannab United Colors of Benettoni viimase hooaja moejopet, mis üksiti justkui sümboliseerib tarbimisühiskonda. Samas on ka looduses isaslinnud ja -loomad tihti kenitlevad, uhked ja eristuvad.
Nagu onni – maja ehitamine jääb inimese elu lõpuni sümboliseerima tema igatsust emaüsa järgi, võib puusse hüppamine sümboliseerida seda vaba hingamist, mille loodus ja mets kunagi inimesele andsid, kasvõi tema lapsepõlves. Lootusetus ja igatsus utsitavad inimesi metsa — vahel hordide kaupa, nii, et ei mahu rabaslaudteel enam üksteisest mööduma. Sellessinases töös inimese unistus täitub – vahetu privaatne kohtumine jõu ammutamiseks leiab lõpuks taas aset.

„Kõik teed viivad Käsmu, võiks alustuseks nentida, sest kõik näituse tarbeks valminud teosed on Käsmus sündinud või vähemalt sealt alguse saanud ning tegelevad Käsmu kaudu ja näitel kohasuhtega,“ selgitab üks näituse kuraatoritest Elo-Hanna Seljamaa. Kuraatori sõnul olid näituse fookuses majad, inimesed ja loodus, aga ka nende koostoimest sündiv elukeskkond ja selles hargnevad suhtevõrgustikud, millest jutustatakse või vaikitakse, mida mäletatakse ja kogetakse, püütakse mõista, aga mitte ära seletada. „Jutustajateks ja tõlgendajateks on ühelt poolt Käsmu praegused ja kunagised elanikud ning teisalt teoste autorid, kellest igaühel on kujunenud oma suhe selle kohaga, omad salapaigad.“

Liisa Eomois. Enne kella üheksat. Installatsioon, joonistus seinal, papist väljalõiked ruumis. 2,1×1,5 m. 2020.

Käsmu Rahvamajal on oluline roll kogukonnatunde üleval hoidjana. Seal toimunud ühisüritused on inimeste jaoks tähtsad, seda nii noorte kui ka vanade jaoks. Rahvamajas peetud pidudest on mõnelegi ilusad mälestused jäänud. Sellised mälestused, mida unustada ei saa.

Liisa Eomois. Pärast kella üheksat. Joonistus 3,2×3,4m, heliinstallatsioon 4 min 11 sek.  2020.

Ühe küla elu peegeldus

Nagu mainitud, kasvas näituse idee välja Käsmus läbi viidud suvepraktikast, kus osalesid loomeuurimuse eesmärgil kokku kunsti, antropoloogia, etnoloogia ja folkloristika üliõpilased Eesti Kunstiakadeemiast, Tallinna ja Tartu Ülikoolist.

Praktika osana intervjueeriti Käsmu elanikke ja vaadeldi kohalikku elu – kokku on tänaseks lindistatud enam kui 50 tundi materjali.

Osa tudengitest avaldas soovi suvise praktika impulsid näituseks vormistada ja on selle nimel sügisest saati regulaarselt koos käinud.

Hildegard Reimann. Käsmu koomiks I. Illustratsioon intervjuule (detail): Linnas olles igatsen kõige rohkem… Risograafia. 2020.

Käsmu koomiksid on inspireeritud 2019. aasta suvel Käsmus korraldatud antropoloogilise kunstipraktika elamustest. Koomiksid illustreerivad kohalikega tehtud intervjuudest kõlama jäänud lauseid, küla peal kuuldud lugusid, fraase ja meeleolusid. Teosed on omamoodi avastusretk ja pühendumine, märkamaks, millised lood ja tähenduslikud seosed on külakeskkonda peidetud.

Mitmed teosed (Hildegard Reimanni risograafiad, Liis-Marleen Verilaskja tekst ja joonistus) tõukuvadki kohtumistest ning peegeldavad neid nii sõnas kui ka pildis. Olulisel kohal on ka inimese ja looduse suhe, mis varieerub meeleheitlikust ja klammerduvast puude kallistamisest (Mart Veelmaa video) vaikiva teadmiseni, et meri on „siin“. Seljamaa selgitab, et kuigi Käsmu on üks ja ainus, on see ka Eesti külaelu ja selle muutumise mudel, mille toel saab jälgida funktsioonide muutumist (Eve Kase ja Hildegard Reimanni joonistatud kaart), rahvamaja pidude rolli kogukonnas (Liisa Eomoisi installatsioon) või mälu sitkust selle fragmentaarsuse kiuste (Ingrid Nielseni ja Liis-Marleen Verilaskja video).

Et osadel praktikal osalenutel tekkis juba praktika ajal soov loodu näituseks vormistada, siis algas näituse ettevalmistus mõnede osalejate jaoks juba suvel, mõned aga alustasid hiljuti. Mõned töögrupi liikmed töötavad juba järgmise näituse kallal, sest praegune väljapanek on alles pilootprojekt.

Hildegard Reimann. Käsmu koomiks II. Illustratsioon intervjuule (detail): Siin olen ma kogu aeg mere ääres. Risograafia. 2020.

Kuraator Eve Kase sõnul soovisid nad näitusega näidata elu erinevaid aspekte ühe küla või inimkoosluse kaudu. „Me alles alustasime teema näituseks vormistamisega ja ei ole seda kindlasti veel ammendanud, vaid käsitlenud just nii palju, kui ühes pisikeses galeriis pilootprojektiga võimalik. Seadsime fookusesse isiklikud suhted kohaga ja selle, kuidas inimesed “oma akusid laevad”, olgu siis külapidudel, puid kallistades või lähedastega suhtlemisest jõudu ammutades,“ selgitas ta.

Ruumide leidmine alati keeruline

Kuraator Eve Kase sõnul ei ole head ruumi ja tasuta galeriipinda kunagi lihtne saada. “On küll võimalik leida huvitavaid pindu, kus kerkivad esile teised probleemid nagu turvalisus, valve, kliima ja käidavus. Lisaks peab leidma lisaressursse ehituseks ja ruumi oma vajadustele vastavaks kohandamiseks,” selgitab kuraator.

Kask selgitas, et kaasaegne kunst on väga ruumitundlik. 

Eksponeerimine on suur osa töö lõpetatusest. Alles näitusel valmib töö täielikult, võttes oma kuju ja hakkab suhtlema nii teiste teoste kui vaatajaga. Dialoogi ei saa pidada üksi ja iga kunstnik vajab tagasisidet. Ka kunstiteosed hakkavad teiste teostega dialoogi sattudes teistmoodi tööle – või siis jällegi mitte.

Olukord, kus näituse toimumine Vent Space’i füüsilises ruumis on võimatu, sundis kuraatoreid pooled tööd ümber mängima, aga nad võtsid seda kui huvitavat väljakutset visualiseerida teosed käepäraste vahenditega. Siiski lähtusid nad võimalikult palju Vent Space’i reaalsetest mõõtudest ja piirangutest.

“Kui päev enne eriolukorra väljakuulutamist kõik koos galeriis kokku saime, ei teadnud me veel, et see jääb antud näituse raames viimaseks võimaluseks ruumiga otse suhelda. Kriitilisel ajal, kui EKA ühe päeva jooksul ootamatult suleti, polnud osadel tudengitel ligipääsu isegi Photoshopile, rääkimata planeeritud teostamisvõimalustest. Osa töid jäid lõpuni trükkimata, osa skaneerimata, installatsioonid läbi mängimata,” lisas Kask.

Ingrid Nielseni ja Liis-Marleen Verilaskja “Kodu.Kohver.Kodu.” Video 3 min 34 sek. 2020.

Videteost tutvustav tekst:

“Elatud elust jäävad enamasti alles ainult fragmendid: fotod, esemed, kirjakatked, mis juba mõned aastakümned hiljem on minetanud oma tähenduse, sest nende sisu selgitajat enam pole ja teised ei mäleta või tahavad mäletada muud. Üks kohver võõraste inimeste kirjavahetusega alustas rännakut ajas, kohas ja iseeneses. Kodu.Kohver.Kodu püüab vaatajale meelde tuletada, et ka tema elu on ühel hetkel vaid üks kild miljonite teiste kildude seas, mis moodustavad elumustri. See killustus ei tähenda ebaolulisust ja unustust — kui need fragmendid uuesti avastatakse, hakkavad nad elama uutes mõtetes uute tähendustega. Avage kohvrid oma kodus ja vaadake, mis teiega sealt kõnelema hakkab.”

“Ka see, kuidas näitus Vent Space’is täpselt välja näinud oleks, pidi selginema kohapeal töid paigutades. Ka selles etapis oleks võinud korrektuure ette tulla. Nii et me ei tea täpselt, kuidas näitus Vent Space’is töötanud oleks, ja kahju, et see oluline kogemus töödest reaalses ruumis ära jäi,“ sõnas Kask.

Hildegard Reimann. Käsmu koomiks III. Illustreeritud külajutt: Kuidas Käsmu majakas merre vajus. Risograafia. 2020.

Hildegard Reimann. Käsmu koomiks IV. Illustreeritud külajutt: Kuidas vihane tiiruema oli kellelegi kaks korda nokaga piki pead andnud. Risograafia. 2020.

 

 

Hildegard Reimann. Käsmu koomiks V. Illustratsioon intervjuule (detail): Salapaik. Risograafia. 2020.

Hildegard Reimann. Käsmu koomiks VI. Mere ja metsa piiril. Risograafia. 2020.

Galeriisse sisenendes oleks põrandal olnud maja kaart. Kui inimene tuleb teksti lugema siis ta justkui asutks majja. Maja plaan on umbes 1,5 meetrit lai.

 

 

Liis-Marleen Verilaskja. Vana kaptenite maja. Tekst 84×60 cm, joonistus põrandal. 2020

Mäng mälestuste, teksti ja ruumiga. Külastus vana arhitekti juurde, temaga päeva veetmine ning tema maja joonistamine on installatsioonis ühe kogemusena kokku võetud.

Vana Kaptenite Maja joonis põrandal

>>> Loe antud lingilt Vana Kaptenite Maja tekstifaili seinal

Lisatud esialgne näituseplaan koos planeeritavate tööde paigutusega, kutsume kõiki kaasa mõtlema, kuidas see kõik oleks kohapeal välja näinud

Tänud töögrupile:

Ann Marie Ansper

Kille-Ingeri Liivoja

Saara Mildeberg

Mari-Liis Sõrg