„Mulle ei meenu ühtegi konkreetset ajendit ega kunstiteost, mis oleks mu huvi mõjutanud või suunanud,“ vastab Kuivjõgi, kui uurida, millest on tema kunstihuvi alguse saanud. „Sündisin 30 aastat peale sõda tollal tavapärasesse mõõdukas vaesuses elavasse keskkonda. Mu ema oli ametis Kingissepa autobussijaama kunstnikuna ehk tänases keeles graafilise disainerina, vaid selle vahega, et kõik seinalehed, diplomid, kohviku menüüd ja bussiaegade tabelid tuli luua pintsli ja sulepeaga.“ Emaga tööl kaasas käies joonistas poiss alatasa, isegi lapse kohta tavapäratult palju, mis vormis ilmselt ka tema värviarmastust. „Ema pani mind isegi kunstiringi, kuid argliku poisina käisin seal vaid korra,“ lisab Kuivjõgi.
Lemmikuks möödunud sajandi 20ndate kubismilaine
Milleeniumi alguses tabas Kuivjõge pagulaskirjanduse ning -kunsti huvi. „Minu kätte jõudsid Tulimulla ja Mana numbrid ning Toronto Eesti Kunstnike Koondise almanahhid. Maalikunstis on mind alati tõmmanud julge värvikäsitlusega stiil ja pagulaskunstis sellest puudust ei ole.“ Samal ajal toimusid ka esimesed pagulaskunsti ostud, mis tollal olid nende vähese populaarsuse tõttu saadaval üsna taskukohaste hindadega. „Teadliku otsingu tulemusena sain kontakti mitmete veel elusolevate pagulaskunstnikega nagu Mart Org, Enno Hallek, Otto Paju ja Erik Schmidt – viimasest saigi minu suurim infoallikas ja mentor.”
Kasuks tuli ka sõprus värvika eluga Peeter Ristsooga, kes jagas seiku ja mälestusi Toronto ning New Yorki kunstielust 70-80ndatel ning viis mind kokku Toomas Sõrra ja Harri Kiisa tütre Irenega, kes aitasid pisut levitada sõna minu pagulaskunsti huvi kogumise osas.
Nii kujunesid tänase pagulaskunsti kollektsioonääri suurimateks lemmikuteks Eduard Rüga, kuid ka Olev Mikiver, Herman Talvik, Lembit Nõmmeots, Gustav Mägi, Enno Hallek ning Karin Lutsu abstraktne pool.
Reigo Kuivjõgi (keskel) koos sõber Andres Eilartiga (vasakul) kunstnik Erik-Schmidti pool. Foto: Erakogu
Kui uurida oksjonipidajalt lemmikkunstnike kohta, teatab ta, et talle meeldivad küll paljude kunstnike tööd, kuid pole ühtegi kunstnikku, kelle puhul meeldiks iga töö. Ka traditsiooniline Pallase maalikunst ei ole kunagi olnud mehe esimeste eelistuste hulgas. „Pikima ajalooga lemmik kunstiteos on Ado Vabbe kubistlik töö “Kohvikus”. Ka ajastuna on kõige enam meeltmööda läinud sajandi kahekümnendatel Eesti Kunstnikkude Rühma poolt Eestissegi toodud kubismi laine eesotsas Arnold Akbergi, Felix Randeli, Hendrik Olvi ning Eduard Ole töödega. Mulle meeldib tajuda, et kunstnik on tahtnud oma töödega astuda vähemalt ühe sammu tundmatusse. Kätte õpitud mugavustsoonist kaugemale.“ Kuivjõgi sõnul on just seda tunda nii Tõnis Vindi ja Olav Marani kollaažides, Jüri Kase emailvärvi perioodi, Ilmar Malini osades sürrealistlikes kui ka Kaljo Põllu võimatuse võimalikkuse töödes. „Olen pikalt olnud lummatud Leonhard Lapini, Raul Meele, Peeter Alliku ja Kiwa loovusest. Nooremast põlvkonnast sobivad mulle Alar Tuule, Robin Nõgisto ja Mirjam Hinni teosed. Kui mainida vaid mõnda. Aga ka David Hockney, Vytautas Kasiulis ja Jani Leinonen,“ nimetab Kuivjõgi oma lemmikuid.
Galerii, mis peegeldab omaniku maitset
Tallinnas ja ka pealinnast väljapool on viimasel ajal avatud mitmeid kunstiasutusi, mis tervikuna annavad tunnistust Eesti kunstielu aktiivsusest. Kuivjõgi sõnul on see globaalse trendi kohalik peegeldus, sest kogu maailmas on kunstiaktiivsus kasvamas.
„Rekordilise tempoga avatakse kunstinädalaid, -messe, -muuseume ja -galeriisid. David Zwirner avab New Yorkis ligikaudu 5000 m2 suuruse näitusepinnaga galerii. Louvre ületas 10 miljoni külastaja piiri. Larry Gagosian müüb aastas miljardi dollari eest kunsti!“ Ta selgitab, et sotsiaalmeedia viib kunsti täiesti uue publikuni ning vaba aja kasvades kasvab vajadus esteetika järele. Samamoodi on see ka Eestis.
Suve lõpul avatud oma galerii, Art&Tonicu, rajamiseks andis aga tõuke kollektsiooninääri isa.
Ma olin aeg-ajalt flirtinud pooltõsise mõttega, et mul võiks pensionieas olla galerii, kus sõbrad käivad kunsti vaatamas ja konjakit joomas.
“Aasta alguses isaga Ameerikas reisides soovitas ta mul oma unistuse kohe teoks teha, et ei oleks vanas eas kahetsusi tegematajätmise pärast – tal endal olevat paar tükki piinamas.“ Umbes samal ajal pakkus sõber Navitrolla, et Kuivjõgi võiks teha galerii kasutuna seisvasse kunstniku ateljeesse. Lisaks kerkis esile ringkond noorema kunsti huvilisi, kes küsisid oksjonikorraldajalt kunsti ka sündmuste vahel. Nii otsustas ta lõpuks mõtte ellu viia. „Esialgu keskendungi sellistele kaasaegsetele kunstnikele, kelle töid ma tahaks ise osta,“ selgitab ta galeriis, mille eesmärk on ergutada Eesti kaasaegse kunsti turgu ja kunstnike sissetulekuid, eksponeeritud teoste valikut.
Noort kunsti ülistav populaarne kunstioksjon
Nagu öeldud, on Kuivjõgi tegutsenud kunstiväljal juba aastaid. Tema algatatud ja sel sügisel 21. korda toimunud Tartu noore kunsti oksjon on pühendatud just noorte kunstniku loomingu tutvustamisele ja müügile, olles üks edukamaid Eestis. Mehe enda sõnul on edu taga pikaajaline järjepidevus, kureeritud kunsti valik ja ning ostjaskonna huvi kaasaegse kunsti vastu, mida mujalt Eesti oksjonimajadest väga palju ei saa. Lisaks kunstihuvilistele on oksjon menukas kunstnike seas, sügisesest sündmustest soovis osa võtta 129 kunstniku, kes esitasid oksjonile kokku 287 teost! Ka sel korral läks oksjonil kaubaks suurem osa töödest – tiheda konkursisõela läbisid 84 teost, neist 78 leidis enampakkumisel uue omaniku.
Kõige kallimalt on läbi aegade oksjonilt müüdud salapärase tänavakunstniku Edward von Lõnguse teos „President Pätsi mitu nägu“, mille eest loovutas ostja aasta eest toimunud oksjonil 13 050 eurot. Ka sel aastal läks kõige kallimana oksjonimajast välja Lõnguse 1500 eurose alghinnaga teos „Droonitüdruk“, mille hind küündis ostuhetkeks 4050 euroni.
Edward von Lõnguse teos „President Pätsi mitu nägu“ on Tartu noore kunsti oksjonil kõige kallimalt müüdud teos
Kui Kuivjõgilt uurida, et kuidas võiks oksjonitöödest lähtudes kirjeldada Eesti kunstimaitset, sõnab ta, et eestlane eelistab värvilist tahvelmaali formaadis teost, mis mahub autosse.
Kuid kui rääkida kohalikust kunstiturust laiemalt, siis ammu oleks aeg, et kukuksid krooniaegsed hinnarekordid ning kümne kalleima maali hulka kerkiks ka vähemalt ühe elusoleva kunstniku looming.
„Kõige ägedam oksjoni juures on aga see, et noored kunstnikud on ajapikku aru saanud, et oksjonil pole mõtet müüa sellist kunsti, mida ise müüa ei suudeta. Kõige parema tulemuse saab siis, kui tuua oksjonile oma kõige parem töö!“ sõnab Kuivjõgi.
