NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Pühapäeval avab sümboolselt Pärnu kunstinädala Sven Grünbergi kultusalbumi „Hingus“ kontsert, kus helilooja loomingu kannab ette Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel Taavi Kerikmäe juhatusel.  Kerikmäe ise tunnistab et Grünbergi muusika on teda väga palju mõjutanud, alates animafilmidest Klaabu, Linalakk ja Rosalind.

Kas mäletate, milline oli Teie esimene kokkupuude Grünbergi loominguga ja mille poolest tema looming Teie jaoks sümpaatne on?

Usun, et nii nagu paljudelegi, oli mu esimene kogemus Sveni muusikaga läbi animafilmide. Klaabu, Linalakk ja Rosalind jne Edasi tuli juba film “Hukkunud alpinisti hotell”. Ja alles siis tema nö kontsertmuusika. Ehk lapsena ei osanudki ma Grünbergi muusikat neis animafilmides eraldi kuulata, meelde jäi mõjus tervik, mille kujundajana on muusikal väga suur roll. Just selline on minu arusaamas hea filmimuusika: midagi, mis kujundab filmi nö “lõhna”.

Sveni muusika on mulle tõesti palju mõju avaldanud. On imetlusväärne, millise täpsusega on valitud kõik soundid, kui viimistletult on kujundatud kogu heliväli.

Võibolla just soundide täpsus ongi see, mis mind on enim paelunud. Helidel on võime puudutada meid erinevatel tasanditel. Omal ürgsel moel puudutavad nad meid ka nö keeleüleselt.

Nii on täpsus soundide valikul ja sünteesimisel väga, võibolla kõige võimsam vahend. Ja selles on Grünberg meister.

„Hinguse“ ette kandmine on paras julgustükk, arvestades, et suur osa sellest on noodistamata. Kui kaua läks ideest teostuseni ja kas vahepeal tekkis ka tunne, et sellest ei saa asja?  

 “Hingusest” ei olnud tõesti kirjas ühtegi nooti. Tegi ju Sven seda ise ja nooti ta siis ei vajanud. Notatsiooni juures on minu jaoks huvitav, et läbi sajandite muutunud notatsioonisüsteemide juures on siiski üks läbiv joon – helinotatsioon püüab noteerida selles muusikas olulist infot. See tähendab, et sel hetkel väheolulist või üldteada infot kirja panema ei pea. Selle kaudu saame päris hästi analüüsida ka varasemat muusikat – notatsiooni kaudu, mis kirjeldab selles muusikas olulist.

Palju räägitakse tänapäeval muusikas ka nö HIP (Historically Informed Perfomance) aspektist – et esitus oleks ajalooliselt autentne. Põhilised väljakutsed „Hinguse puhul“ ongi olnud püüda aru saada, selle muusika essentsist – olulisimast. Püüda taasluua need suurepärased soundid. Soundid, mis olid  loodud tänaseks ammu kadunud pillidel. Koordineerida kõiki esituspartiisid.. jne jne Tööd jagus kuudeks.

Ei, sellist tunnet küll pole olnud, et asja ei saa. Niimoodi heliarheoloogina töötades on huvitav jälgida, kuidas aastate jooksul on  materjalile ladestunud erinevaid kihte.

Millisena Sven selle muusika loomet mäletas, kuidas me seda tänapäeval tajume? Mida see ammune loome ja tema taasesitus tähendab nüüdses kontekstis?

Siin on palju, millega tegeleda. Aga mõnevõrra humoorikas oli näiteks see, kuidas meile, ansamblile, näisid mõningad omaaegsed tehnilised koredused ja soundid just selliste veidi “karvastena” ja pisut häälest ära olevatena väga karakteersed ja ehedad. Need omaaegsed frustreerivad tehnilised puudused või piirangud, mille vastu Sven omal ajal albumit tehes võitles. 

Arvestades, et „Hinguse“ plaati ennast hetkel poodidest osta ei saa – kõik on välja müüdud, siis kas sul on soovitusi kuulajale, et kuidas „Hingust“ kuulata – mida märgata ja tajuda? Ja milliseks võiks kujuneda kontsert vabas õhus? Jah, plaat on olnud populaarne ja loodetavasti on ka albumit varsti jälle saada. Aga kontsertesitus on siiski midagi muud.

Elus esitus ei ole kunagi perfektne (nagu pole muidugi ka tegelikult salvestus). Aga kontsert on selle võrra ka spontaansem.

Ma võrdleksin lindikompositsiooni ja elus esitust kui trükitud teksti ja vestlust. Esimesel puhul on tekst kontrollitud, keeletoimetajatel üle käidud ja kujundatud. Teisel puhul vestlus oma pauside, köhatuste ja ootamatustega. Ma arvan, et elusa esituse puhul tuleb esile ehk just see ülalräägitud “koredus”.  Elus esitus suhtleb ka aktiivselt konkreetse ruumiga. Ma ise ootan huviga, mismoodi  “Hingus” seal Pärnu nö seene all kõnelema hakkab. 

Millised on su enda järgmised projektid/ettevõtmised, millel võiks lugejad silma peal hoida? 

Mind huvitab väga erinev muusika. Tõttöelda meeldiks mulle kui me saaksime eesti keeles nii nagu seda tehakse inglisekeelses ruumis  ka kasutada sõna “muusikad”. See tähendab erinevad muusikad. Sest kohati tundub mulle piirav, et surume nii erinevaid heli- ja mõttevälju vaid ühe sõna raamesse. Igatahes on mu järgmine kontsert Haapsalu Vanamuusika festivalil järgneval nädalavahetusel. Koos oma elukaaslase Anna-Liisa Elleriga mängime varajast, sadade aastate vanust muusikat keskajast varabarokini. Kontserdi eripära on, et mängime seda klavikordil ja psalteeriumil – ülivaiksetel pillidel eelnevatest sajanditest. Need pillid on tõesti nii vaiksed, et väike arv kuulajaid peab istuma hinge kinni pidades, et midagi kuulda. Ja see muusika on seda väärt, et me vahepeal vait oleksime