NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Eelmisel nädalal avati kuuendat korda toimuva kaasaegse kunsti biennaali Tallinna Fotokuu rahvusvaheline peanäitus „Intensiivsed paigad“ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM). Kuraatorite Loomingulise Ühenduse TOK koostatud näituse teoseid esitletakse lisaks mitmes teises asukohas üle linna, sealhulgas ajaloolises Viru hotellis (Sokos), endises Kopli rahvamajas (Kopli 93), Eesti Rahvusraamatukogus ning Lasnamäel.

Fotokuu kuraatorid Anna Bitkina ja Maria Veits rühmitusest TOK on kutsunud kunstnikke nii Eestist kui välisriikidest arendama uusi poliitilisi ja keskkondlikke tegutsemispõhimõtteid ning arhitektuuri, ruumi ja infrastruktuuri puudutavaid ideid, leidmaks edasiviivaid vastuseid küsimusele „Kuidas valmistuda tulevikuks, mis toetub omavahelise seotuse ja kooseksisteerimise põhimõtetele?”. Nii esitatakse väljakutse vägivaldsetele võimustruktuuridele, leevendatakse ühiskondlikke pingeid ning paljastatakse, kuidas korporatsioonid väga erinevates geograafilistes ja poliitilistes kontekstides – Iirimaast Sudaanini – loodust ekspluateerivad ning tehakse seda viisil, mis suhestub ka kohaliku poliitilise ja ajaloolise olukorraga. Biennaali ehk intensiivsete paikade võrgustiku keskmes olev näitus ühendab erinevaid territoriaalseid ja mõttelisi paikasid ning paneb kuratoorsete ja kunstiliste strateegiate kaudu aluse nende intensiivistamise protsessile.

Näituse kuraatorite sõnul on pandeemia ja selle järellainetus meid mõjutanud nii vaimselt kui füüsiliselt ning ka seda, kuidas me igapäevaselt ümbritsevat kogeme. „Ruumides viibimise piirangud, sunnitud distantseerimine ja isoleerumine ning pikem digitaalsetes keskkondades veedetud aeg on tekitanud tungiva vajaduse uute teadmiste jagamise formaatide järgi, et võiksime hoolivamad ja jätkusuutlikumate vaadetega olla nii üheskoos kui ka iseendaga. Jätkuva poliitilise ja keskkonnakriisi taustal tähendaks seesuguste muutuste tegemine ühiskonna alustalade põhimõttelist ümbermõtestamist. “Vaadeldes Tallinna erinevaid piirkondi mõiste „intensiivsed paigad” kaudu, tegeleme me järgnevate uurimissuundade ja probleemkohtadega: poliitiline kujutlusvõime ja dekoloniaalsus arhitektuuris; intersektsionaalsus ja linnaplaneerimine; tööstuspärand ja selle ökoloogilised mõjud; habraste struktuuride, avaliku ja privaatse ruumi ning selle peidetud vahealade kitsaskohtade uurimine,” selgitavad näituse kuraatorid Anna Bitkina ja Maria Veits.

 

Näituse asukohad

Tallinna Fotokuu programmi kuuluv peanäitus leiab aset EKKMi ajaloolises hoones, mis on suutnud vastu pidada kiirenevale gentrifikatsioonile. Sealses keskkonnas eksponeerivad Ukraina kunstnikud Nataša Tseljuba ja Julija Appen loo kodulinna tagasipöördumisega kaasnevatest mitmetistest tunnetest ning minevikumälestuste ja uute kogemuste segunemisest unises paneelmajade rajoonis. Eesti kunstniku Anna Kaarma poeetilised audiojalutuskäigud viivad publiku rändama kunstnike stuudiotesse nõukogude aja lõpul ehitatud Lasnamäele. Hollandi kunstnik Tanja Engelberts lahkab geoloogilise aja erinevaid kihistusi ja mõtiskleb, millised on ruumi väärkasutuse tagajärjed pärast inimajastu lõppu. Iiri kunstnik Gareth Kennedy tutvustab oma uurimistööd pealkirjaga „Ajariitus” (2019–2044) ehk pikaajalist projekti vaipsooga kaetud eraldatud piirkonnas Atlandi ookeani kaldal asuvas Mayo krahvkonnas Iirimaal ning 4300 aasta vanust soomändi. Eesti kunstnik Laura Kuusk kutsub külastajaid naishäälel ja ambient-helil põhineva performatiivse installatsiooni kaudu muunduma mitteinimorganismiks. Ola Hassanaini (Sudaan/Holland) „Kokkutulemise ruum” lähtub ehitatud keskkonna potentsiaalist olla ka poliitiline ruum. Eesti kunstnik Roven Jõekäär, kes tegeleb kväär-arheoloogiaga esitleb oma pikaajalist projekti „Kväär Kalevipoeg”, mis toob vaatajani erinevaid teemasid peidetud kväärajaloost ja -folkloorist kantavate ja kasutatavate tarbeesemete kaudu. Tali Keren (Iisrael/Palestiina/USA) käsitleb mitmetahulisi ideoloogilisi mehhanisme, mille Iisrael on okupatsiooni ja territoriaalse laiendamise teenistusse rakendatud. Mitteametliku ajaloosäilitamisega tegelev Natalia Romik (Poola) uurib mälukaartide ja Poolas endistel štetlialadel praegu elavate inimestega suhtlemise kaudu juudi pärandi mälu(kao) kihte Euroopas. Vene kunstniku Aleksander Morozovi heliskulptuur „Tabula” lähtub EKKMi arhitektuursest ruumist. Morozov mõtiskleb muusika poliitiliste aspektide ning Tallinnas asunud Estonia klaverivabriku ajaloo üle – ta ühendab klaverikeeled ja elektrivoolu, luues nii hoones uue helilise kogemuse.

Traditsioonilistest näituseruumidest väljaspool võib biennaali teoseid kohata näiteks endises sotsialistlikus Viru hotellis (nüüd Sokos), kus tegutses omal ajal veerand Nõukogude salateenistusest KGBst, mis luuras hotelli külastajate järgi kuni 1991. aastani välja. Eesti kunstnik Madlen Hirtentreu kasutab performatiivse heliinstallatsiooni loomisel hotellihoone arhitektuuri, infrastruktuuri ja atmosfääri, et tuua esile teatud fragmendid poliitilisest ja emotsionaalsest ajaloost. Eesti Rahvusraamatukogus esitleb Terike Haapoja (Soome) kahekanalilist videoteost “Muusa”, mis põhineb dialoogidel kunstniku ja tema jaoks oluliste inimeste vahel. Räägitakse armastusest, suhetest ja nende tähendusest kunstiloomingus. Suhestudes enne II maailmasõda ehitatud endise Kopli rahvamaja ja tänapäeval ökoloogilisi initsiatiive toetava kogukonnakeskuse kontekstiga eksponeerib Jasmina Cibic (Ljubljana) oma videoteost, mis uurib, kuidas kunst ja arhitektuur pehme võimuna erisuguseid poliitilisi režiime toetavad.

Ka näitus ise muutub intensiivseks paigaks – võimu paigaks, kust teatud protsessid alguse saavad ning kus tagatakse nende toimimine, kus kogemused üksteisega põimuvad ning kus need teistesse kontekstidesse sulanduvad, kus varasemalt omavahel seoseta tegevused ja ideed kokku saavad ja uuteks kontseptsioonideks arenevad, panustades vastutustundlikumate olemis- ja teadmisviiside loomisesse.