NOAR Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Tartus kerkivad viimasel ajal uued kunstigaleriid nagu seened pärast vihma! Mille poolest eristub neist tARTu pood, mis nime poolest polegi ju tegelikult galerii, jutustab Triinu Soikmetsale Raul Oreškin. 

“tARTu poega tahtsime – ja kui ma räägin me vormis, siis ei pea end kuninglikuks kõrgeausususeks, vaid pean silmas Kailit, kellega koos oleme käima lükanud Voronja galerii ja nüüd ka tARTu poe – edasi anda väga selge sõnumi, et tegu on kohaga, kuhu koondub Tartu kunst, aga ka kirjandus, muusika, isegi film, mida saab nii kohapeal vaadata, lugeda, kuulata, aga ka kaasa osta, nagu poest ikka,” selgitab Oreškin. “Samas viitab nimi ka legendaarsele Tartu poele, mida nostalgilised tartlased ikka vahel meenutavad, ning kus praegu tegutseb Nooruse galerii. Nagu galerii nimi vihjab, keskendub tARTu pood tartlaste või tartuliku loomingu esitlemisele. Samas, tARTu kunstnikuks võib saada igaüks, kes Tartut armastab või kelle südame Tartu on näpanud, nagu on öelnud Moskvas ja San Fransiscos tegutsev Slava Lihhatšov, kelle looming on samuti tARTu poes esindatud ja tartlaste poolt hästi võetud.”

Üheks silmatorkavaks ja korduvaks motiiviks eksponeeritud taiestel on Tartu ise. Ilmselgelt pole see juhus, vaid teadlik otsus, kuid kas selle otsuse aluseks on pigem kundede nõudlus või missioon Tartut tutvustada ja turundada?

Tartlased armastavad Tartut ja hoolivad linnaruumist, kuuluvad facebooki gruppi „nostalgiline Tartu“ ning jagavad ja laigivad kunagisi ning praeguseid fotosid armsaks saanud tänavatest ja majadest. Mõtlesime, et teeme samuti omalt poolt kummarduse Tartule ja kutsusime kunstnikke üles seda välja näitama. Ja peab tunnistama, et vaist ei vedanud meid alt, tartlastele meeldivad Tartu sisse- ja väljavaated. Linna külalistele samuti.

Publik on väga hästi vastu võtnud nii Kristel Sergo Tartu visandid kui Peeter Krosmanni, Peeter Alliku, Tõnu Runneli ja Tea Lemberpuu tänavanurgad.

Pealegi on Tartu vaadete hulgas ootamatuid kihte, näiteks Estookini tulevikuvaated Tartule, mis teoorias peegeldavad küll hoopis minevikku, aga sellist, mida pole kunagi olnud, või Maari Soekovi müstiline Tartu, kus linnaruumis tegutsevad olendid, keda me palja silmaga tavaliselt ei kohta. Toomas Kuusingu teostel tegutsevad lausa äratuntavalt need tartlased, kes esindavad seda kriitilist, sarkastilist ja eneseiroonilist linlast. Andres Keili fotodel aga näeme tartlasi omas mahlas ja täies eheduses. Tartul on palju nägusid ja me oleme püüdnud vähemalt osad neist kinni püüda ja oma publikuni vahendada.

Peeter Krosmann. Foto: tARTu pood

Palun loetle tARTu poe põhilised autorid ja jutusta mõni värvikam lugu teie teede ristumisest!

Meil on kuidagi aja jooksul välja kujunenud kunstnikud, kes on omal moel olnud meie tegevuse jaoks märgilised – Kiwa, Kairo, Huupi ja Peeter Allik. Kõik nad on ka tARTu poes esindatud.

Kui tARTu poe mõte kindlamaid raame oli võtnud, pakkus Kaili välja, et kuna avame detsembris, võiksime poes välja panna ka Peeter Alliku „Kommionu“, kui tal juhtumisi peaks see veel alles olema. Võtsime Peetriga ühendust ja ta ütles, et see on tal alles küll, aga et maali nimi on siiski „Jõuluvana“ ja kui oleme huvitatud, andku aga teada, sõidame Puurmani ja toome Kursi talust maali ära. Nii me koos Peetriga Kursile sõitsimegi. Olles poolel teel küsis Peeter, et kust ma üldse „Jõuluvana“ tean? Ütlesin, et lapsepõlvest mäletan, aga et kui ta peab silmas maali, siis Kaili nägi seda kunstimuusemi ülevaatenäitusel, mispeale arvas Peeter, et äkki jäi see siis hoopis muusemisse … aga kuna Kursi tallu polnud enam palju maad, sõitsime siiski edasi.

Kohale jõudes vaatasime esmalt sauna alla, aga seal „Jõuluvana“ polnud, toas samuti mitte. Tuleb ikkagi pööningule ronida, oli Peeter optimistlik, et seal ta viimati seda maali ju nägi, aga kas see oli enne või peale muusemi näitust, ta enam ei mäletanud. Ronisin siis pööningule ja proovisin Peetri juhendamisel kuskil paremal pool üles leida ühes mõõdus ladustatud teoste kuhja. Seda kuhja seal muidugi polnud, aga proovisin siiski erinevate kihtide alla kiigata ja kui olin leidnud päris mitu teost, mis samuti tARTu poodi sobinuks, otsustasin teha viimse jõupingutuse, et näha selle kõige viimase lõuendi taha ning „Jõuluvana“ oligi leitud. Jagasin seda lugu ka oma Facebooki seinal ja nõnda tekkis omamoodi legendki, et Eestis on sedavõrd väekad vanad talud, mille pööningutel elavad Jõuluvanad.

Peeter Allik on minu mäletamist mööda ka esimene, kes omal ajal visualiseeris tARTu, nii et nüüd, kus ta ise on lahkunud parimatele jahimaadele, võime öelda, et poe nimi on pühendatud muuhulgas ka talle.

Kairole tegime me juba ise ettepaneku panna tARTu oma maali sisse ja olles mõne tunni mõelnud, saatis ta küsimuse, et kas tARTu võib ka tissidega olla? Vaatasime Kailiga teineteisele otsa ja nentisime, et Tartu võib olla ju küll nagu ema – Alma Mater – ja pealegi poleks me nagunii suutnud kunstniku loomepuhangut kuidagi kärpida, nii vastasimegi, et tissidega Tartu on vägagi ok. Mõne päeva pärast nägime Kairo „Kentauri“ ja pidime nentima, et tARTu on taas saanud ühe uue vaatenurga juurde.

Kristel Sergo. Foto: tARTu pood

Avastame ka ise koos oma publikuga Tartut ja nii asusime otsingule, et kes on Kroonuaia kõige värvilisema maja taga, mida kõik tartlased ja kaugemaltki teavad, aga mida kahjuks ei saa öelda maja maalinud autori kohta. Saime teada, et seal elab kunstnik Kadri Kosk ja loomulikult käisime tal külas, et tema loominguga lähemalt tuttavaks saada. Valisime mõned teosed ka tARTu poe jaoks ja ühega neist tuli kaasa väga tore lugu. Mõned aastad tagasi leidis Kadri ühe Supilinna prügikasti juurest suure ruudukujulise lõuendi, mille autori nime oli ta kahjuks juba unustanud. Kuna kunstnikul lõuendi jaoks raha nappis, maalis ta selle üle, nii et praegu näeb lõuendil Kadri teost „Leda ja luik“. Galeriis sai uudishimu meist võitu ning püüdsime siiski välja uurida, et kelle teose Kadri üle maalis ning õige nurga alt lõuendit uurides leidsimegi üles üsna tuntud eesti kunstniku nime. Et Kadi otsustas meeskunstniku teose üle maalida just Leda luigega, lisab maalile kihte, mille puhul võib juba lausa ette ennustada, et teose tähendus muutub omamoodi feministliku aktsiooni tõttu ja see teeb ajas teda veelgi hinnalisemaks. Neidsamu ridu kirjutades mõistsin, et peamegi ilmselt ise „Leda ja luige“ ära ostma. Et keegi ei solvuks, jätame ülemaalitud kunstniku nime avalikustamata, kui aga uudishimu ei anna rahu, tulge tARTu poodi ja näitame teile Kadri maali ja sosistame nime ka juurde. 

tARTu poes on veel esindatud järgmised autorid – Urmas Vadi, Meiu Münt, Onu Bella, Marge Nelk, Jüri Kolk, Kalli Kalde, Marge Pärnits, Wrupk Urei, Ruudu Rahumaru, Kristiina Põllu, Martti Ruus, Silja Truus, Mart Kadastik, Marja-Liisa Plats, Madis Kats, Epp Mardi ning nimistu täieneb pidevalt. Hiljuti on lisandunud tARTlaste hulka Albert Volkov ja Karl Pärtelpoeg, kes on omanäoliste valgustite loojad ning lisaks saab kaasa osta Paula Maueri plakateid, mida ta aja jooksul Elektriteatrile on loonud, ja Tartu Uue Teatri näidendiraamatuid.

Silja Truusi ja Karl Pärtelpoja skulptuurid. Foto: Kiur Kaasik

Paaril pühapäeval on teie ruumides toimunud hommikudiskod, mis pole mõeldud sugugi reedel startinud piduliste jaoks, kes baarirallile punkti ei taha panna, vaid justnimelt hommikutüüpidele ja pereinimestele. Millised on muljed?

Uue kohana tuleb paratamatult tegeleda sellega, et oma publik üles leida. Pealegi pole mõtet teha juurde veel ühte kunstipoodi, mille vaateakendest mööda jalutatakse, võib-olla küll piilutakse uudishimulikult sisse, aga siseneda ei julgeta või ka ei taheta, sest läbi akna nähti kõik juba ära. Meie kujutluspildis on tARTu pood koht, kuhu võib tulla ka niisama aega veetma, kus toimuvad raamatuesitlused, laivis maalimised, näituste avamised, õpitoad, sünnipäevad, kontserdid ja miks mitte ka hommikused tantsupeod. Pealegi teame Voronja galerii kogemusest, et galeriisse sisenemisel võib inimestel olla väga palju hirme. Sündmused aitavad need maha võtta ja kui kord ollakse tARTu poes juba käidud, leitakse ka edaspidi tee üles.

Mis puutub pühapäeviti toimuvasse hommikutantsu, siis meilegi üsna üllatuslikult on alati kell 10, kui uksed avanevad, esimesed tantsijad kohal ja tantsupõrandalt ei saa energia enne otsa, kui pidu läbi. Ning tantsijaid on tavaliselt igas vanuses, see sündmus ühendab erinevaid generatsioone, mis samuti haakub tARtu poe kontseptsiooniga. Ja publik mitte ainult ei tantsi, vaid samal ajal ka vaatab väljapanekut. Väga tore on näha, kuidas ühe maali juurest teise juurde hüpatakse – nii et vahel on tantsupartneriks kunstiteosed ise, ehk siis tantsitakse tARTus, koos Tartuga. Võib-olla see ongi Tartu vaim?

Maari Soekov. Foto tARTu pood

Ja nüüd, 29. veebruaril on teil tulemas stencil art töötuba. Kas töötoa järel võib ennustada uusi nimesid Tartu tänavakunsti rikkalikul areenil?  Kas ja kuidas ise tänavakunsti kui kultuurinähtust oma poes eksponeerite ja nö ära kasutate?

tARTu pood poleks tARTu pood, kui siin poleks vihjeid tänavakunstile. Mäletan, et isegi sügaval nõukogude ajal kõneles Tartu linnaruum hoopis teistmoodi kui Valga oma, kus mina olen üles kasvanud. Küllap minuealised mäletavad Ülo Kiple mällusööbivaid tekste Tartu tänavatel – „Haiguste ravi. Kontrollitud …“. Ma ei saanud väga neist teksidest aru ja seepärast mõtlesin rongiga tagasi Valka sõites tihti, et mida sellega öelda taheti? Nii nad mällu sööbisid. Ühe Ülo lause asemel on Tartu vanalinnas siiani tekst „Pole midagi olulisemat, kui see lause“, see on kuidagi sümpaatne, see ongi tARTu. Tänavakunsti ilmingud on täna muidugi märksa visuaalsemad, aga Tartule omaselt pole neist kadunud võime möödujatega dialoogi astuda. Tartu tänavakunsti teatakse ja seda tullakse ka ekstra vaatama, seepärast saab ka meie galeriis näha Sasha Kheyfetsi Tartu tänavakunstile pühendatud filmi „Lõuendilinn“ ning tARTu kunstnike hulka kuulub loomulikult Eesti kõige tuntum tänavatel maalija Edward von Lõngus. Just neil päevil avasime poe rõdul Mäshroom stuudio esimese näituse. Tegu on rühmitusega, kuhu kuuluvad Tartu tänavakunstnikud, tätoveerijad, naivistid ja kõik teised loomingulised mässajad, keda me galeriiseinte vahel tavaliselt ei kohta. Tartu tänavakunstniku Von Bombi õpituba on samuti üks võimalus tänavakunstiga isiklikumalt tutvust teha. 

Mäshroom. Foto: Kiur Kaasik

Oma raamatus „Kui ma vananen…“ oled ühte imaginaarset vananemiskohta ehk Tartut illustreerinud selliste sümbolitega nagu tviidist ülikond, kulunud uur, paberist ajalehed ning kuivetunud intellektuaalid, kes avalikult vaimustuvad retrost ja nostalgiast, kuid salamisi naudivad kõiki new-age ja post-new-age ühiskonna hüvesid. Kui palju on sellisel illustratsioonil ühist tänase hipsterkultuuriga, mille hälliks on muuhulgas ka tARTu poodi majutav Aparaaditehas. Ja kui palju on siin sõbralikku irooniat? 

Minu vanaduselugudes on kindlasti irooniat, huumorit, võimalik, et ka paras annus nostalgiat ja kohe kindlasti pidevat kohanemist muutustega, mida ajad, ka väljamõeldud ajad, endaga kaasa toovad. Kui ma peaksin kirjeldama Tartus vananemist täna, tuleks sellest ilmselt hoopis teine lugu. Tartust saabki tervikliku pildi kokku alles siis, kui oled kogenud linna pikemal perioodil. Seepärast oleme tARtu poodi kokku kogunud erinevas vanuses ja üsna eriilmeliste loojate nägemused, et anda Tartu vaimu kiirkursus neile, kes alles astuvad Tartu raja alguses või on tulnud sootuks mujalt meie linna. Tartlased, kes aga Tartu vaimuga varemgi kokku puutunud, tunnevad loodetavasti tARTu poes lihtsalt end väga koduselt ja võimalik, et avastavad siit ka mõne seninägemata vaatenurga.