NOAR

Fotograafial kui materiaalsel protsessil oli küllaltki lühike eluiga, selle algus- ja lõpp-punktideks võiks märkida vastavalt dagerrotüüpia fotoplaatide mürgised elavhõbedaaurud ja arvuti abil loodud T-1000 kujumuutmise stseenid filmis „Terminaator 2“.

Nüüd on fotograafia ise elavhõbedasarnaseks saanud. Vedel, muutlik, teisenev ja voogav. Maagiliselt peegeldav ning hakkab ka kergeimast puudutusest tukslema. See on oma juurtest eraldunud ning vabanenud vastutuse ja füüsilisuse koormast. Digitaalne fotograafia on pigem andmekogumine kui pildi tegemine. Suuremat osa meie klõpsudest ei vaata keegi mitte ühtegi korda, ka me ise mitte. Tegu polegi otseselt piltide, vaid magavate andmetega, mis samal ajal on olemas ja ei ole. Tänapäeval teeme fotosid enamasti telefoniga, st seadmega, mis sai oma nime võimest edastada audiosignaale. Kas fotokujutised, mida me loome, on ehk isegi lähedasemad suulisele keelekasutusele kui analoogfotograafiale?

Oma hiljutistes tekstides ning näitustel on kunstnik Simon Dybbroe Møller tõstatanud argumendi, et fotograafia kui selline on lakanud eksisteerimast ning on taandunud vaid võrdluspunktiks. Nüüdseks iidne tehnoloogia; abtraktne termin asjade nimetamiseks; asi, mida kanname endaga ning mille suhtes loome seoseid kõigega. “Elavhõbe” on visuaalne essee, mis kasutab kunstiteosed kõrvuti oma tähendust saladuses hoidvate tehisesemetega, käsitledes seeläbi kujutisi ja objekte, mis pole otseselt fotograafia, kuid ometigi sarnanevad sellega.

Näitus keskendub sellele, kuidas me tajume ümbritsevat maailma, ajalugu ja materiaalset keskkonda tehnoloogia arengu mõjul. Või veelgi täpsemalt, kuidas juba iganenud või oma kasutusperioodi lõpul olevad tehnoloogiad annavad värvi oleviku tajumisele.

Galerii nimi: Tallinna Kunstihoone

Aadress: Vabaduse väljak 8, Tallinn

Lahtiolekuajad: K-P 12:00 - 19:00

Avatud: 14.09.2019 - 17.11.2019