XENOS

Mõiste “võõras” ja sellega seostuv “piir“ on inimkogemuse süvakihtides istuv tunnetus; ja samal ajal taju, et see võõras ei ole tegelikult ju võõras ning piir on rumal ja inetu asi, mida ei peaks üldse olema.
Olle Lauli

Elada koos teisega, koos võõraga, seab meid silmitsi võimalusega olla võõras. Asi pole ainult – humanistlikult – meie võimes teist aktsepteerida, vaid olla tema asemel, mis eeldab enesest mõtlemist ja enese nägemist teisena.
Julia Kristeva 

Võõras, “see vihkamise ja teisesuse kehastus”, nagu ütleb Julia Kristeva, “elutseb meis”. “Ta on meie identiteedi peidetud pale” ja “tundes ta ära meis endis, säästame end vihkamast teda temas eneses”, sest “siis pole küsimus enam võõra vastuvõtmisest süsteemi, mis ta annulleerib, vaid nende võõraste kooselamises, kelleks me kõik ennast peame.”(1)

Võõruse probleem on niisiis mingis mõttes universaalne, globaliseeruva/nud modernsuse probleem, kus kõik on kõigile võõrad. See on neoliberaalne kapitalistlik maailm, mille peamiseks tunnuseks ongi võõrandumine kui selline: autonoomsete üksikindiviidide kogum (Gesellschaft) vs traditsiooniline kogukond (Gemeinschaft). Paradoks seisneb aga selles, et pime ja raevukas natsionalistlik reaktsioon võõrusele on võimetu tajuma, et mingit tarastatud territooriumit, eraldatud kogukonda, kuhu tagasi pöörduda pole olemas ning samas kui on ka selge, et globaalse kapitalismi jätkuvaks raevukaks ekspansiooniks jääb ühest maast väheks. Niisiis Giorgio Agambeni maksiim, et me kõik oleme Põgenikud maailmas, mis on üks suur Laager, ei ole tõest väga kaugel.(2)

Kõiki teoseid sellel näituse seob suhe võõruse motiiviga, olgu siis võõruse kogemusega psühholoogiliselt või poliitiliselt või ka võõruse ületamisega, oma singulaarsuse ehitamisega väljaspoole mina/meie – võõras dihhotoomiat. Samas ei ole see üldiselt aktivistliku pretensiooniga näitus, kuigi ta sisaldab ka otsese aktsiooni elemente. Pigem on tegemist mõtisklusega, esseenäitusega võõruse teemadel tema erinevates avaldumisvormides, mis püüab osutada, et ksenofoobiat ei ole võimalik ületada üksnes poliitiliste vahenditega, vaid see vajab ka psühholoogilist tööd.

(1) Julia Kristeva “Võõrad iseendale” (1988)

(2) Girorgio Agamben “Tulevane kogukond” (1990)

Anders Härm on Tallinnas elav ja töötav kuraator, kunstiteadlane ja esseist. Ta on töötanud aastatel 2002-2012 Tallinna Kunstihoone kuraatorina ning olnud Eesti paviljoni kuraator Veneesta arhitektuuribiennaalil 2000. ja kunstibiennaalil 2003. aastal. Ta on üks EKKMi asjutajaliikmetest ja selle juht aastatel 2009-2015. Alates 2017. aastast on ta kaasaegse kunsti ning kureerimse lektor ning kuraatorluse õppesuuna juht Eesti Kunstiakadeemias.

Pildil: Kaader Vito Acconci videost “Centers” (1971). Autoriõigused kuuluvad Acconci Stuudiole, Chicago Kunstiinstituudi videopanga loal.