Isekeskis. Naine kujutamas naist

Tartu Kunstimuuseumis avatud näitus “Isekeskis. Naine kujutamas naist” vaatleb kas ja kuidas on muutunud naise kujutamine kunstis naiste pilgu läbi. Väljapanek on kui ajalooline tagasivaade Eesti naiskunstnike loomingule 1920. aastate algusest kuni 1980. aastate lõpuni, peatudes peamiselt just Tartu kunstnikel. Naiste omavaheline sõprus ja tihe läbikäimine on olnud teineteise portreteerimisele ning isekeskis kunstiküsimuste arutamisele aluseks, sellest pärineb ka väljapaneku pealkiri. Näitus jaguneb kolmeks: (auto)portreed, avalik ruum ja n-ö privaatne ruum. 

“Me näeme siin naist portreteeritavana, me näeme teda kohvikus ja tänaval, me näeme naist kui sõbrannat ja ema,” tutvustab Signe Kivi näitust saates OP+

Iga kümnendil on oma eripärad

Esimese maailmasõja järel tõusis kogu Euroopas, sh Eestis, jõulisemalt ja massilisemalt esile n-ö moodne ja eneseteadlik naine. Ta omandas kõrghariduse, huvitus moest, eelistas koduseintele avalikku ruumi ja astus ühte sammu naisliikumistega. Järgmiste kümnendite lõikes tõusevad naiskunstnike loomingus naiste kujutamisel esile teatud tüüpi sarnasused. See naine on idealiseerimata ja ajastutruu nii linnaruumis kui ka koduses interjööris, olles loomult pigem kinnine ja tagasihoidlik.

Radikaalne nihe ilmneb 1950ndatel, mil pildile tulevad jõulised ja eesrindlikud töölisnaised, kes aga juba järgmisel kümnendil astuvad esiplaanilt sammu tagasi. Domineerima jäävad naiskunstnike isikupärased tõlgendamisviisid ja käekiri. 1990. aastatel jõuab Eesti kunstiellu ja siinsesse konteksti kohandatud feministlik teooria ja kunstipraktika. Naiskunstnike tegevus omandab kontseptuaalselt uue tähendusvälja, algab uus ajajärk. 

Näitusel on eksponeeritud on 69 teost 35-lt autorilt: Larissa Abõševa, Ellinor Aiki, Ann Audova, Aino Bach, Helmi Herman, Valve Janov, Silvia Jõgever, Saskia Kasemaa, Linda Kits-Mägi, Epp-Maria Kokamägi, Erna Kreischmann, Kaja Kärner, Malle Leis, Silvia Leitu, Karin Luts, Lydia Mei, Natalie Mei, Marju Mutsu, Leili Muuga, Ella Mätik, Tiiu Pallo-Vaik, Sirje Petersen, Sirje Runge, Helju Sarnet Zauram, Ludmilla Siim, Olga Terri, Evi Tihemets, Vive Tolli, Salome Trei, Anna Triik-Põllusaar, Lüüdia Vallimäe-Mark, Maara Vint, Benita Vomm, Marje Üksine, Hilda Üprus

Allikas: https://tartmus.ee/naitus/naine-kujutamas-naist/

__

Näituse kuraator, kunstiajaloolane ja õppejõud Kadri Asmerit on näitust kommenteerinud järgmiselt:

Milline tähendus on sinu jaoks pealkirjal „Isekeskis“?

Paljud kunstnikud, kelle looming on ka näitusel eksponeeritud, on olnud omavahel suures sõpruses, sageli maalides ka teineteist (näiteks Kaja Kärner, Lüüdia Vallimäe-Mark, Valve Janov, Silvia Jõgever jne). Pealkiri tähistab omavahel olemist, kas siis maaliateljees, kohvikus või eemal avalikust ruumist.

Kas on mõni iseloomustav näide, mis võiks seda vahet näitlikustada?

Kindlasti on kõige vastuolulisemaks rubriigiks tööd, mis langevad nõukogude perioodi algusaega. Isegi kui kujutatud on eesrindlikke töölisnaisi (nt Aino Bach, „Töölt“, 1945), siis näevad nad välja nagu iga teine koduperenaine. Ütleme siis, et naised on superkangelased nii linnavaremete ülesehitamisel kui ka laste kantseldamisel. Olga Terri maal „Naise pea“ (1951) mõjub selles komplektis ehmatavamalt – kujutatud on naist öises linnas, kelle ilmes on midagi õudustäratavat ja olemuses haiglaslikku. Vaadates töö loomisaastat, siis saab silmadest peegelduvat hirmu tõlgendada kui ajastumärki. Need on vaid paar näidet, aga illustreerivad seisukohta, et naiskunstnikud on naisi erinevas kontekstis kujutanud ilustamata, loomulikult, suuremate liialdusteta.

Kuraator: Kadri Asmer

Allikas: Naine kujutab naist“ – KesKus, 20.12.2018

Loe lisaks näituse kohta Müürilehest: Uus Tartu kunst: Kadri Asmer“ – Müürileht, 09.12.2018