NOAR

Kui tasuv on paigutada raha kunstiteostesse? Vastus arvutati välja hiljutises Tartu Ülikooli majandustesaduskonna magistritöös.

«Kuna olen viimastel aastatel vaadanud ja nautinud eesti kunsti, loonud oma väikese kogu ja minu igapäevases töös tuleb numbritega tegelda, siis otsustasingi selle investeerimisväärtuse välja arvutada,» rääkis ettevõtja Riivo Anton. «Galeriid ja riiklikud institutsioonid ju alati räägivad, et kunst on hea investeering. Aga kui hea?»

Aastail 1998–2011 toimunud nelja suurema galerii – Allee, E-Kunstisalong, Haus ja Vaal – avalikult kättesaadavate kunstioksjonite andmete põhjal arvutas ta välja, et selle perioodi reaaltootlus, arvestades inflatsiooni, oli 5,18 protsenti aastas.

«See muidugi näitab sarnaselt börsiindeksile ainult seda, et kui mul oleksid kõik need valimisse kuulunud teosed, siis teeniksin aastas keskmiselt nii palju,» lisas Anton. «Samas, nii nagu börsiindeksi puhul on seda keeruline rahasse tõlkida, sest kui mul oleks vaja suur kogus kunsti või aktsiaid kohe realiseerida, siis tõenäoliselt tegelikult sama tootlikkust ei saavutaks.»

Masstoode on kulu

Võrreldes sama perioodi Tallinna börsi ja maa-ameti koostatava kinnisvara indeksiga oli kunsti tasuvus siiski kehvem. Vaid deposiithoiuste tasuvus jäi kunstiinvesteeringule alla.

Muidugi on jutt keskmistest ja selle ajavahemiku sisse mahtus nii buum kui ka majanduskriis, mis tähendas, et kunstituru kasvuperioodil 1998–2005 oli reaalne tootlus 15 protsenti, aga 2009–2010 vähenes väärtus reaalvääringus 19 protsenti. 2011. aastal on hinnad taas tõusma hakanud, kuid tegemist võib Antoni hinnangul olla pigem turu stabiliseerumisega.

Anton nentis, et tööst võib järeldada küll Eesti kunsti suhteliselt väikest investeerimisväärtust, aga oksjoniväärilise kunsti ostmine on siiski tunduvalt kasulikum kui näiteks masstoodanguna tehtud reprode soetamine, mis on selgelt vaid kuluartikkel. Samas tuleb kunsti puhul arvestada ka soetamis- ja hoiukuludega.

«Teenimise eesmärgil on väga palju paremaid võimalusi, aga kunst pakub ainukesena emotsionaalset intressi. See on justkui hobi, mis võimaldab sulle ka teatavat majanduslikku kindlust,» kirjeldas ta.

Soovitud teose nimel

Eesti suurimad kunstikogujad väidavad, et pole kunagi kunsti ostmisest mõelnud kui investeeringust.

Ettevõtja ja kunstimetseeni Enn Kunila sõnul on kunst tema suur armastus ja kunsti ostmine täiesti emotsionaalne, mitte ratsionaalne tegevus.

«Vahel läheb oksjonil lahing täiesti jaburaks, aga sul on otsustada, kas minna sellega kaasa või sinu seinale see töö ei jõua,» rääkis ta. «See ei ole sugugi kindel, et kahe kuu pärast selle töö eest sama hinna tagasi saaksin.»

Kunila tunnistas, et kunstiväärtusega tööde soetamine ei ole küll tõepoolest puhas kulu, kuid Eestis kunsti ainult investeerimise pärast koguda pole ka eriti tulus tegevus.

«Kuna ma ise olen tegelnud sellega aastaid, siis vaadates soetushindasid ja praeguseid oksjonihindu, võib täna küll öelda, et mõni teos on osutunud investeeringuks, aga seal on pigem mänginud rolli see pikk aeg. Tavaliselt mõeldakse investeerimisotsuseid tehes ikkagi oluliselt lühemale perioodile,» rääkis ta.

Ettevõtja Jaan Manitski pole samuti enda sõnul kunsti kunagi kasumipüüdlusega kogunud.

«Kunst on minu jaoks pigem ikka kirg ja hobi, enda harimine,» lausus ta. «Selle tootlikkus ei ole mind kunagi huvitanud.»

Kunstikoguja Rene Kuulmann peab kunsti kokkuostmist investeeringuna suisa emotsioonituks ja hingetuks tegevuseks.

«Mina olen oma kogusse pannud hinge ja kire ning tundnud iga teosega emotsionaalset sidet, mis on olnud ka ajendiks nende soetamisel,» kirjeldas ta.

Eesti kunstiturul valitseb aga Kuulmanni sõnul madalseis, kuna paljud head teosed on leidnud oma koha kogudes juba mõnda aega tagasi.

«Nende jaoks, kes soovivad oma mahukat kogu täiendada, jõuab huvitavaid teoseid turule harvem ning juba kollektsioonis olemasolevatest töödest nõrgema kunstilise tasemega teose omandamine ei pruugi olla mõttekas,» rääkis ta.

Kunsti soetamisega on probleeme Kuulmanni hinnangul tõenäoliselt just investori tüüpi kollektsionääridel, kes on liiga kinni akadeemilises ja Pallase koolkonnas, ning neil, kes ei ole kunstiga ise piisavalt kursis ja peavad kasutama nn asjatundjate arvamusi ja hinnanguid.

«Tõelistel kunstisõpradel ja kogujatel selliseid probleeme ei ole, sest nemad soetavad kunsti vastavalt saadavale emotsioonile ja vabale rahale,» lisas ta.

Allikas: Postimees

SAMAL TEEMAL
Riivo Anton rääkis kunsti investeerimise mõttekusest lähemalt ka ETV majandussaates “Kapital” – klippi saab vaadata SIIT.