NOAR

„See lugu on nagu filmist,“ räägib Varvara Guljajeva õhinaga digikunstiduo Varvara & Mar koostööst rahvusvahelise finantsgigandi Bloombergiga. Ta soovib, et üha enam ettevõtteid, ka Eestis, väärtustaks ja panustaks kunsti. Nii saaksid nad näidata, et on innovaatilised ja intellektuaalsed, hoolivad ja julged.

Varvara, neli aastat tagasi tudengina sinu ARSi majas asuvat stuudiot külastades tegelesid sa parasjagu 3D printimisega. Siis oli see uudne ja moodne, tänaseks juba ajalugu. Mida täpselt sa selle ajaga jõudsid ära printida ja kas kasutad seda veel tänagi?

Kasutan ikka. Eelkõige prindime ebastandardseid kinnitusi ja detaile oma kunstiinstallatsioonide tarbeks. Oleme printinud näiteks tosin kudumismasinat, mille ise leiutasime. Projekti nimeks on Circular Knitic, mis räägib pehmest digitaaltootmisest. 3D printerid ei pea tingimata ainult ennast reprodutseerima, neid võib kasutada ka teiste masinate tootmiseks.

Uue tehnoloogiaga on ikka nii, et alguses kõik ainult sellest räägivadki ja ei kujuta elu ilma selleta ette. Pärast mull raugeb ja valdkond stabiliseerub. 3D printimine ei ole üldse uudne, see on nüüd lihtsalt tavakasutajale kättesaadav, nagu ka tehisintellekt (AI). Masinad on muidugi paremaks läinud ja juba saab ka kvaliteetset kraami printida, aga need printerid on kallimad ja materjal veelgi kulukam.

Samuti oled viinud läbi mitmeid töötubasid, näiteks elektroonika ja programmeerimise teemal nii Eesti Kunstiakadeemia tekstiiliosakonnas kui Tallinna Tehnikaülikooli innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses Mektory. Kas see oli rohkem hobi-leiutajate nurgake või sündis seal ka realiseeritavaid ideid, mis (kunsti)ettevõtlust arendaks?

Ma ei oska öelda, kas otseselt töötoa tulemusena valmis mõni kunstiprojekt. Mektory töötoas, mis kestis kõige kauem, valmis küll paar projekti, millel olid nii ärilised kui hobilised eesmärgid. Tean, et üha rohkem loovinimesi tunneb elektroonika, Arduino ja masinakoodi vastu huvi ning tasapisi nokitsetakse oma ideede realiseerimise suunas. Kuid uue õppimine võtab aega ja 6-tunnise töötoa raames on osalejatel ülikeeruline mõne reaalse tulemuseni jõuda. 

3D printimise töötuba

Mitmel pool maailmas ringi rännanud installatsioonis Data Shop on kaupluseriiulitele rivistatud konservides talletatud veebisaitide kasutamisel salvestatud andmed. Nii tõstatasite küsimusi personaalse teabe väärtusest ja müümisest. Samas toetub suur osa teie loomingust erinevatele andmevahetuslahendustele. Kust maalt algab ja lõppeb andmete jagamise vastutus ja vabadus?

Data Shopi konservide seeria ei ole ainult veebipõhine, see on personaalandmete ja enesejärelevalve põhine, mis tähendab, et konserveeritud on ainult meie endi isiklikud andmed ja mitte kellegi teise omad. Näiteks üks konserv Data Beans sisaldab nii meie une, südametöö, kehalise aktiivsuse ja tarbitud kalorite infot.

Oma töödega tahame juhtida tähelepanu sellele, et post-digiajastu ei ole ainult veebis, vaid igal pool, see on osa meist ja meie elust. Ja mis kõige hullem, kasutajal puudub kontroll oma personaalandmete üle, mis ulatuvad like’idest sinu majaplaani ja lapse veregrupini.

Meie kui kunstnikud juhime läbi oma kunstiprojektide tänapäeva paradigmadele ja kättesaadavatele andmetele tähelepanu ning püstitame just selliseid küsimusi, mis räägivad vabadusest ja vastutusest. Võime Facebooki näitel näha, et isegi nii suur tegija nagu Mark Zuckerberg ei soovi mitte mingisugust vastutust võtta. Samas nii mõnigi poliitiline sündmus või valik on sündinud läbi Facebooki mõjutuse ilma et kasutajad oleksid olnud sellest teadlikud.

Data Shop

Kas ja milliseid soovitusi sellisel andmeturul ellujäämiseks võite anda ühele tavalisele inimesele, näiteks noar.eu lugejale?

Ega me palju teha saagi. Sellepärast see teema ongi ülitume ja depressiivne. Mind ennast häirib see, et Eestis on nii vähe kaitset andmete üle. Piisab ainult inimese või ettevõtte nime sisse toksimisest, kui kättesaadavaks muutub peaaegu kõik. Minu arvates piirab see privaatsust, mida kõike Eesti riik ja avalikud asutused avalikuks teevad.

Kui anda paar nippi, siis need oleksid järgmised: väldi nutikaid asju (eriti kodutehnika puhul), loe tingimusi enne „accept” nupu vajutamist, ära nõustu andma igale poole juurdepääsu, vaata üle oma privaatsuse sätted ja ära avalikusta kõike. Seda loetelu võiks veel päris pikalt jätkata.

Praegu tiirutate WasteArt projekti raames ringi videoskulptuuriga PlasticLand, mis räägib teisest suurest murest – üleilmsest prügiprobleemist. Kuidas see projekt on publiku poolt vastu võetud?

Kahjuks ei tea, kuna näitust ennast pole veel näinud. Esimesel näitusel Cesises oli üle 3400 külastaja, varsti avaneb järgmine Tartu Loodusmajas. Ma väga loodan, et mitte ainult meie töö, vaid kogu näitus läheb inimestele korda.

Prügi teema on kriitiline ja meie ühiskond ei saa ilma oma harjumusi muutmata edasi elada. Me peame mõtlema keskkonnale, mitte suuremale kasumile, odavusele ja mugavusele.

Skulptuur Plastic Land

Mis värk selle kudumisega on? Jaanus Samma lasi nobenäppudel kududa terve seeria graffititest inspireeritud kampsuneid, teil kudusid neid iseenda väljatöötatud masin, mustriks spam-meil.

Kuna rämpspost on esimene digisaast ja elektrooniline kudumismasin on esimene digitaalne tootmisvahend kodus, otsustasime meile annetatud rämpspostist genereerida luulet ja esitada kõike seda kootud vormis. Sarnaselt spamile on ka luule masina poolt kokku pandud.

SPAMpoetry projekt, mis sai alguse 2012 aasta alguses, sundis mind ka masinal kudumise ära õppima. Nii et nobenäpuks olin ma ise. Lisaks sellele tuli vana masin ümber programmeerida, et saaksime mustrisisestamise automatiseerida. Öösel sisestas süsteem piksel-silmuse haaval mustrit ja päeval kudusin mittefunktsionaalseid rõivaid – nii nimetame me SPAMpoetry kudumeid, mida ei saa seljas kanda. Nagu teistegi teoste puhul, on protsess kunsti lahutamatu osa. Seetõttu oli meie jaoks tähtis ise kududa ja masinat vastavalt muuta.

Ja nagu aru saan, on see programm teistelegi kättesaadav?

Lasime oma arenduse – vana kudumismasina arvutisõbralikuks muutmise – välja vabavarana Knitic nime all, mis pälvis kudujate kogukonnas suurt tähelepanu. See omakorda viis meid uue projekti Circular Knitic juurde, mis ühendas digitaaltootmise valdkonda tekstiiliga. Kõik see viis selleni, et innovatiivsed Fablabid ja Maker Space-id hakkasid ka tekstiilimaailma avastama. Näiteks viime läbi ühte kursust Fabricademys, kus inspireerime osalejaid leiutama uusi masinaid, mis lähevad pehme digitootmise alla.

Käsitöö juurde on pöördunud mitmeid kunstnikke ja aktiviste, näiteks tuntuks on saanud guerilla knitting ja craftactivism. Viimase nimelise raamatu on kirjutanud Betsy Greer, kus on ka meiega tehtud intervjuu sees.

Circular Kniting

Olete teinud protsendikunsti raames Katusepoisid Nukuteatrile ja eritellimusel Neuronaalsed maastikud Ajaloomuuseumile. Kas on mingi erinevus nö puhta kunsti ja tellimustöö vahel?

Nii ja naa. Kõik oleneb tellijast. Katusepoisid on kindlasti nii meie kui NUKU nägu. Selliste tellimuste puhul käitub kunstnik arhitektina püüdes aru saada, mida tellija soovib, mis sinna sobiks, mida saab teha ja mis on üldse lubatud. Kunstiteost üle andes võtab tellija projekti ette ja kontrollib, kas kõik sai tehtud nii nagu lubatud. See protsess on kunstnikule natuke võõras, kuna tavaliselt ei tea kunagi, kuhu sind algne idee viia võib. Selliste tellimuste puhul tuleb aga kõik enne peas läbi mängida ja juba valmis töö paberile panna.

Ajaloomuuseumiga oli koostöö teistsugune. Nad tutvustasid oma kuratoorivisiooni, millele me loovalt reageerisime. Selles projektis olid meil väga vabad käed, kui välja arvata tähtaeg ja eelarve, mis on tavapärane peaaegu igas olukorras.

Google’i ja Barbicani poolt omakorda telliti teilt teos näitusele Digital Revolution. Tulemuseks osalejate salasoovidest välja koorunud digitaalsed liblikad. Millised olid siin tellija tingimused?

Tingimusi oli mitmeid. Mõnedest olime me teadlikud, mõnedest mitte. Kõige tähtsam oli, et installatsioon oleks nii tehniliselt kui visuaalselt ja kogemuslikult jalustrabav. Kuna näitusel oli veel teisigi töid, siis meie installatsioon ei tohtinud sarnaneda ühegi teisega. Seda me kuulsime alles hiljem, kui algne idee oli juba kinnitatud ja töö käis. Aga jah, idee leidmine võttis tookord parajalt aega.

Teos Wishing Well näitusel Digital Revolution

Koostöös finantsmaailma gigandi Bloombergiga sündis ka aktsiaturgude aktiivsust visualiseeriv installation Speed of Markets. Kuidas see projekt alguse sai, kelle initsiatiivil?

See lugu on nagu filmist. Pärast Digital Revolutioni näituse avamist Londonis astus meie juurde galerist, kes avaldas soovi meid esindada. Ekspankurina talle kohe väga meeldis idee installatsioonist, kus metronoomid tiksuvad maailma turgude rütmis. Tuli kohe tööle asuda, kuna esimest korda esitlesime teost kunsti ja disainimessil London PAD oktoobris 2014, millele järgnesid New York Salon, Miami ja Art Basel, London Art 15.

Lisaks metronoomi valmistamisele ja tiksuma panemisele, oli põhimureks, kuidas kõige kallimale infole ligi pääseda – meid huvitas tehingute arv. Saatsime Bloombergile emaili tutvustades meie projekti ja huvi nende andmete vastu.

Pärast pikki läbirääkimisi ja nende arendajatega suhtlemist, saime ligipääsu peaaegu reaalajas maailmaturgude tehingutele, mis andsid rütmi ja elu seitsmele metronoomile, mis märkisid börside aktiivsust.

Bloomberg tegi meiega koostööd, kuna neid endid huvitas uus arendus, nad olid ise motiveeritud tegemaks midagi, mida keegi polnud neilt veel küsinud. Seega nende jaoks oli see väga innovatiivne projekt.

Mis juhtus edasi? Milline oli tagasiside?

Kui me näitasime Speed of Markets installatsiooni Shannon R. Stratton poolt kureeritud grupinäitusel In Time (The Rhythm of the Workshop) New Yorgis Museum for Art and Design (MAD) muuseumis, oli meil au isiklikult tutvuda Bloombergi arendusjuhiga, kes tuli ise meie töö jaoks terminali installeerima.

Koostöö raames külastasime nii Londoni kui New Yorgi Bloombergi kontoreid, mis mõlemad olid kaasaegset kunsti täis. Tekkis hea tunne ja soov, et enam ettevõtteid tähtsustaks kunsti väärtust ja toetaks tegusaid kunstnikke. Tahaks väga loota, et ka Eestis hakkab erasektor kunsti vastu huvi tundma.

Speed of Markets

Milliste ettevõtetega olete veel koostööd teinud või plaanite teha? Mida sellised sümbioosid mõlemale poolele täpselt annavad?

Vist rohkem ei olegi teinud. Oleme väga paljudega läbirääkimisi pidanud, aga väga vähestest saab asja, eriti kui reklaamagentuur on vahel. Ausalt öeldes, ma ei saa aru, miks reklaamile kulutatakse nii palju raha!

Samas ma arvan, et ettevõtetele annab kunsti kaasamine väga palju. Nad saavad näidata, et nad on innovatiivsed, intellektuaalsed, hoolivad, julged, ajaga kaasas käivad, you name it.

Lisaks klientidele hakkavad ka oma maja töötajad ettevõtet rohkem väärtustama ning koostöö kunstnikuga motiveerib neid teistmoodi mõtlema. Kunstnikule endale aga annab see tavalisest parema sissetuleku, uue kogemuse, tunde, et kellelegi läheb tema töö korda, võimaluse teha koha- ja inimesespetsiifilist tööd

Ja mida kunst sulle endale annab?

See on hea ja samas raske küsimus. Kui on süsteemist frustratsioon peal, siis küsin endalt sama. Aga siis tuleb jälle hull mõte, mis sunnib tööle ja protsess haarab endaga kaasa. Ilmselt näha oma mõttemaailma ja kujutlusvõime muutumist millekski on nii ainulaadne kogemus, et paneb mind tegutsema. Samuti hoiab mind kunstipraktika juures võimalus teha väga eripalgelist tööd, erineda, ennast väljendada, pakkuda publikule uusi kogemusi, püstitada küsimusi ja isegi olla provokatiivne. Ilmselt on miskit veel, mida ma sõnadega edasi anda ei oskagi!

 

Fotod: var-mar.info