NOAR

Pangandussfääris tegutsev Regina Mets on kodust ja töist atmosfääri täiustanud kunstiga, viimati lisas ta oma kollektsiooni Läti kunstniku Ieva Kampe-Krumholca maali. Mets, kes teeb aeg-ajalt Tallinna vanalinnas giidina ekskursioone, leiab, et kunsti ei pea ostma. Küll aga võiks seda teha, sest kunst lisab elule värvi, ka siis kui teos ise on must-valge.

Kunst on Regina Metsa elu loomulik osa, ta leiab seda enda ümber iga päev ja vahest ka üsna ootamatutest kohtadest. „Paar kuud tagasi, ühel talvisel päeval Patarei vanglakompleksis, olin üllatunud kui palju kohtasin eriilmelist kunsti militaararhitektuuri kõrval – tänapäevane pilkupüüdev grafiti hoone välisseinal (viitena Kumus eksponeeritavale Eesti skulptori Aleksander Elleri kaunile naisfiguurile); nõukogudeaegne fresko sissepääsu väravakaaristu seinal; vangide endi poolt teostatud lopsakad seinamaalingud kongides; kaunilt sepistatud akna- ja varikatuse kaunistused; autasustamispjedestaali meenutav betoonist monument õuealal jne.“

Ka igapäevaselt võib Metsa sõnul linnaruumis silma jääda mõni huvitav hoone, skulptuur, monument, grafiti, installatsioon või lõunasel jalutuskäigul läbi astuda mõnest kunstigaleriist. Muuseumidesse, galeriidesse  ja Kunstihoone näitustele jõuab kunstifänn mõned korrad kuus, „Ja reisides püüan ikka mõnele näitusele jõuda, kui just lausa spetsiaalselt selle pärast pole reis ette võetud. Seda juhtub ka.“

Hea näitus arvestab külastajaga

Nagu öeldud on intervjueeritav sage näitustekülastaja „Vaatan erinevaid näitusi: Kumus ja selle filiaalides, Tallinna Kunstihoones ja selle galeriides, Hausis ja Vaalas. Ka mitmed Arhitektuurimuuseumi, Ajaloomuuseumi, Linnamuuseumi, Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumi näitused pakuvad huvi. Ja fotonäitused: Telliskivis asuvas Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses, Fotomuuseumis ja mujal.“

Hea näitus avardab Metsa sõnul maailmapilti või annab lihtsalt mõne emotsiooni. Kas paneb mingi teema üle mõtlema, annab täiendavaid teadmisi või mõne teise vaatenurga. Viimase näitena toob ta välja EKA galerii näituse „Nõrk monument“. „See vastuoluline sõnaühend oli mulle kuidagi raskesti mõistetav. Kuid näitusel, suhteliselt minimalistlikult, kompaktselt kujundatud väljapanekul,  jõudis teemapüstitus mulle väga hästi kohale. See vaatenurk oli minu jaoks uus ja huvitav ning annab mõtteainet ja seoseid edaspidisekski,“ selgitab ta.

„Mulle meeldib kui näitustega kaasnevad informatiivsed ja väljapanekut täiendavad lisamaterjalid, mis teemat rohkem avavad  – trükised, kuratoorituurid, vestlusringid. Sageli annavad need olulist lisaväärtust  pakutava tõlgendamiseks ja mõtestamiseks. Näitusest saadav emotsioon on siis kordades suurem.  See nõuab küll aega ja süvenemist, kuid on seda väärt.“  

Lisainfo vajalikkust tõestas tema arvates hiljuti ka Kunstihoones külastatud Liina Siibi näitus Paradiisi poliitika, kus esmapilgul tavaline põrandamatt osutus muuhulgas kodeeritud infokandjaks ja näituse eksponaadiks. Mõnes mõttes oli see nagu sümboolne viide, et mõnest teosest on võimalik lihtsalt üle astuda selle tegelikku väärtust või mõtet adumata. Selle loogika saab ka tavaellu üle kanda. Samas võib väga hea näitus olla minimalistlik ja/või traditsiooniline ja ilma täiendavate programmideta. Kõik on suhteline.

„Ootan healt näituselt minu aja väärtustamist. Kui väljapanekul on kasutatud  videomaterjale, siis hindan kõrgelt, kui ära on märgitud ka videoklipi ajaline kestus. On ju väga suur vahe, kas klipp kestab 5, 25 või 45 minutit. Külastaja saab selle info põhjal oma näitusel veetmise aega paremini planeerida – millele, millal ja mis järjekorras keskenduda.“

Viimati soetas Regina endale Läti noore kunstniku Ieva Kampe-Krumholca maali. „Mulle meeldis, et Kampe-Krumholca maalil ei ole taimed täiuslikud. Paar kollakana kujutatud leheäärt tekitasid tunde, et isegi professionaalide käe all kasvavad taimed ei ole alati ideaalsed (maali motiiv on pärit London Kew Gardeni botaanikaaiast). Kuna ma ise ei ole just suuremat sorti rohenäpp, on hea tõdeda, et Ieva maali taimedel väljasuremise ohtu ei ole,“ muigas ta.

 

Kunst kui meelelahutus

Aeg-ajalt Tallinna vanalinnas ekskursioone korraldav Mets leiab, et kunsti annab meelelahutuslikumas vormis tarbida, kuid kindlasti ei sobi see kõigile ja seda ei tohiks võtta omaette eesmärgiks või vahendiks kunsti populariseerimisel, lämmatades ära kunsti(teose) tegeliku olemuse ja võimaluse sellele individuaalselt läheneda. „Läbi meelelahutuse prisma jõutakse ilmselt laiema publiku juurde. Ja kui lisaks majanduslikule kasule õnnestub läbi selle idanema panna ka süvenenum kunstihuvi, on mõju ju mitmekülgne,“ selgitab ta.  

Kuid siiski peab alles jääma hillitsetum, individuaalsem, kammerlikum, ilma liigse „mürata“ kunst. Meelelahutuslik kunsti tarbimine kipub jääma pealiskaudseks ning lahustama/ lahjendama võimalikku saadavat emotsiooni ja teose (tegelikku) olemust. „Mitte väga ammu lugesin teismeliste noorte muljeid kunstimuuseumi külastuse kogemusest Eestis. Üldiselt neile pakutud programm küll meeldis, aga selgus, et liialt oli koordineeritud tegevusi, mis takistasid teostele keskendumist. Kõike serveerima mingis erilises kastmes ja püüdma vaatajale see nö söödavaks teha. Võimalik, et täna minnakse just näituse saali otsima sellist vaikset oaasi, kus rahulikult, omas tempos kulgeda. Ka noori ei tuleks selles osas alahinnata.“

Samas võib ka kunst ise olla meelelahutusliku(ma)s vormis esitletud nagu näiteks Marko Mäetamme tööd ja trükised. Sisu on enamasti tõsine, eluline, ühiskonnakriitiline ja kohati isegi traagiline, kuid vormistus heas mõttes koomiline. „Naer läbi pisarate, äratundmisrõõm või -kurbus, inimlikud elusituatsioonid. Lühikesed, tabavad laused ja sketšid mõjuvad ja jäävad meelde. Ma usun, et igaüks meist saaks mõtteliselt koostada oma enda alphabet of lies, inspireerituna kunstniku samanimelisest raamatust, mis on minu arvates väga vaimukas teos,“ muigab Mets

Huvitava kogemuse osaliseks sai Regina Mets eelmise aasta kevadsuvel EKA tudengite lõputööde näitusel TASE. „Näituseruume läbi jalutades hakkas ühel hetkel koridori lõpust kostuma diskotümpsu. Arvasin, et keegi ehitajatest on raadio mängima jätnud, aga tekkis siiski huvi ja küsimusi – muusika oli päris kutsuv ja sellele järgnemise soov tugev. Ja mis ma siis nägin – laes pöörles ehtne diskokera, ruumi täitis roosades-sinistes toonides, kitšimaiguline suurtes mõõtmetes maal, kujutamas peomeeleoluga seostuvaid esemeid, fragmente ja figuure. Maalieriala tudengi Annabel Janke lõputöö „Lase valla oma sisemine diskoprintsess“, oli akadeemilises kontekstis väga ootamatu ja küsis, kas tegemist on/võib olla tõsiseltvõetava kunstiteosega või liigitub selline lähenemine koheselt halva maitse alla.  Minule jäi see töö oma niivõrd eristuva lähenemise tõttu aga meelde ja pani teemapüstituse üle mõtlema.“ Ta lisas, et on hea, kui on ja jääb valikuvõimalus, millises vormis ja tempos kunsti tarbida.

Annabel Janke. Lase valla oma sisemine diskoprintsess, 2018

Kunstiteos seinal annab võimaluse aeg-ajalt sinna mõttes uitama minna

Nagu öeldud, on kunst Regina Metsa elus loomulik osa. Kontoris jälgib ta pilku töölaualt tõstes Kaido Ole mullpea-mehikese toimetusi. „Kodus on paar aastat tagasi soetatud Riina Kivirüüdi maal “Meri valguses helkiva veega”, mis köitis mind maheda koloriidi ja tuttava rannajoone motiiviga, kuhu kunstnik oli  juurde lisanud fantaasiat, maalides juurde mujal nähtud kohti. Lisaks on ka üks Kadi Kurema armas graafiline leht. Ja nüüd siis ka Ieva Kampe-Krumholca “Mother´s hands”,” loetleb Mets üles töid oma kunstikollektsioonist.

Panganduses tegev kunstifänn leiab, et kunsti ei pea aga võiks osta. “Kunst lisab elule värvi, isegi kui see on mustvalge teos.  „Kunstiteos seinal annab võimaluse aeg-ajalt sinna mõttes uitama minna. Kui seinal on nö õige teos, mis pajatab sulle olulist lugu, pakub see kindlasti sügavat rahulolu ja miks ka mitte, õnnetunnet,“ sõnas Mets.