NOAR

Norra väikelinnas Mossis toimuv Põhjamaise kaasaegse kunsti tähtsündmus Momentum viib 10. aastapäeva puhul vaataja rännakule läbi biennaali ajaloo. Ootuspäraselt saab kogeda retrospektiivi mõjukamatest töödest ent vürtsi lisavad ka mitmed põnevad uued tööd ühtekokku 29 kunstnikult.

Momentumi asukoht on kahtlemata märkimisväärne – vaid 50 000 elanikuga Põhjamere-äärne Norra linnake Moss on piirkonna üht tuntuimat biennaali võõrustanud juba 20 aastat. Idee sai alguse 90ndatel, kui kohalik kultuurikommuun ja poliitiline eliit võtsid nõuks Mollebyeni piirkonda läbi kultuurisündmuste arendama hakata. Mõte osutus edukaks ning 1998. aastast alates on Momentum just selles paigas aset leidnud, sel perioodil olid just Põhjamaad kunstimaailma tähelepanu keskpunktis. Nimi Momentum oli mõeldud tähistama äkilist edasiliikumist, läbimurret uute kõrguste püüdmiseks. Tänaseks on biennaali panustanud ühtekokku 350 erinevat kunstnikku, mis on kahtlemata märkimisväärne arv.

Momentum10 näituste külastajal on soovitatav eelnevalt heita pilk peale biennaali kataloogile Reader, kus tegevjuht Dag Aak Sveinar ning kuraatorid Marti Manen ja Anne Klontz selgitavad oma valikuid näituse kokkupanekul. Intervjuud eelnevate kuraatoritega annavad ühtlasi suurepärase ülevaate muutustest ja arengutest Põhjamaade kaasaegse kunsti maailmas viimase 20 aasta jooksul.

Mida sõnad ei suuda edastada aga kunst läbi emotsioonide suudab

Biennaali kontseptsiooni iseloomustab kuraator Marti Maneni sõnul olevikutunnetus, kus kogemuse kirjeldamiseks sõnadest ei piisa. Seetõttu vajame me konstantselt alternatiivseid võimalusi reaalsusega suhestumiseks. Kunst on alati avatud mitmetahulisele tunnetusele, kus puuduvad grammatikareeglid ning kus fookus on vaid olulisel. Hetkes, kus sõnad on liiga keerulised või küündimatud nüansside ja suhestumise kirjeldamiseks, saame kunsti abil maailmaga paremini ühenduses olla. 

Kuraator Marti Manen ja Anne Klontz

Peamiselt esindabki Momentum10 mittelingvistilist ning emotsionaalset lähenemist. Küll aga üllatab külastajat uudne vaatenurk kunstihalli sisenedes, kus kunstnik André Alvesi teos “Teksti eelne” (“Pre-text”) toob vaatajani maalid raamatute lehtedest, mida autor on läbi aastate pidanud vajalikuks alla joonida. Pidevalt reisides on Alves seisnud paljudele tuttava probleemi ees, kus pagasisse mahub vaid piiratud arv paberkandjaid. Hoolimata sügavast kiindumusest oma raamatute vastu otsustas kunstnik sooritada brutaalse teo ning rebida füüsiliselt välja kõik talle olulised leheküljed, luues nõnda isikliku kaasaskantava raamatukogu. Vaatamata sellele, et Alves teab peast kõikide tsitaatide päritolu, ei leia teostelt raamatute pealkirju, mis viitab allika kaotamisele. Töö idee on näidata laenamise olulisust – kunstnik laenab raamatutest kogemusi ja mõtteid muutes neid enda omaks. Näituse külastaja omandab omakorda nähtud informatsiooni ning kannab seda läbi enese kogemuse maailma edasi. Me laename pidevalt ja lõputult kelleltki midagi – küsimus on selles, mida me saadud kogemusega peale hakkame ning kuidas seda kasulikult rakendada.

 

Raamatulehtedele lisaks on nii kunstisaalis kui linnaruumis valgustatud välimeedia kastid, mis suunavad vaatajat mõtlema loetud fraasidele ja nende tarbimisele. Kas me näeme neid pinnapealselt nagu igapäevaseid arvukaid välireklaame? Või peatume ja mõtleme hetkeks sügavamalt? E-lugerit meenutavad teosed suunavad vaatajat heitma pilgu sügavamale läbi meelelahutusäri pinnakihi ja püüavad hetkeks peatada igapäevase tühise tundetu kiirustamise.

André Alves “Pre-Text”

Aeg ja ruum, tunded ja emotsioonid

Kuraatorite eesmärk on taas avastada mineviku teosed tänapäevases kontekstis, et biennaali paremini lahti mõtestada ilma minevikku unustamata. Osalevate kunstnike nimekiri on silmapaistev ning igal juhul väärt reisi Mossi. Kui aga otsida kohti kriitikaks leian, et kõik näituse osad ei moodustanud ühtlast tervikut. Kuigi teosed ruumis olid peensusteni läbi mõeldud, jätsid ühendused erinevate kunstnike teoste vahel õhku küsimärgi. Taaskogedes erinevaid läbi aastate biennaalil väljas olnud töid, kombinatsioonis uutega, tekkis huvi, kuidas kunstnikke valiti ning mismoodi minevik ja olevik kokku sulavad.

Oli töid, mis moodustasid ühendava joone, nagu näiteks Sissel Tolaasi teos Molecule MOVX_01 Kunsthallis, mis suhtleb vaatajaga üksnes läbi lõhnataju. Esimeselt teisele korrusele suundudes tunneb külastaja vaid lõhna ning ei näe ühtki objekti. Konkreetse lõhna lõi Tolaas esmakordselt Momentum8 jaoks aastal 2015. Samas on töö pidevas dialoogis, kuna inimmeel otsib automaatselt objekti, millega lõhna seostada. Tekivad küsimused ja emotsioonid juhatavad vaataja sujuvalt edasi järgmiste objektide juurde.

Mida üldse tähendab Põhjamaine ja Põhjamaisus?

Põhjamaisuse olemus ja tähendus on alati olnud biennaali üks olemuslikke küsimusi. Sel aastal saame teemat lahti mõtestada läbi Soome kunstniku Hannaleena Heiska tööde “Stargazer”. Soomet tuntakse kui raskemuusika  kantsi ning ka graffiti-taustaga Heiska tööd peegeldavad heavy metal ja gooti stiili. Tema maalidel näeb tätoveeringutega kaetud koletislikke pool inimesi – pool loomi, mis liidavad kokku primitiivse ja kaasaegse mütoloogia, lisades kompotti kunstniku isiklikku spirituaalsust.

Erik Öbergi skulptuurid

Rootsi kunstnik Erik Öberg üllatab vaatajat oma kaunilt poeetiliste skulptuuridega, mis on liialt otsekohesed ja mõneti vastumeelsust tekitavad. Äärmiselt ligitõmbavad ja mõtlemapanevad skulptuurid toovad vaatajani vaikelu, mis on tihkelt täis peidetud tähendusi ja sümboleid, vihjates ahnusele ja liigtarbimisele. Skulptuurid on tehniliselt keerukad meistriteosed, mille valmistamisel on kasutatud õrnasid ja sooje materjale. Tulemusena kogeb külastaja kummalist vastuoludest tingitud ebakindlust – objekt võib olla samaaegselt pehme ja tugev, elus ja surnud, ajutine või alaline.

Swedish artist Erik Öberg sculpture

Pornograafiakoomiksite raamatupood

House of Fun, 2019 on Francesc Ruizi loodud raamatupood, kust võib leida vaid üht tüüpi koomikseid – pornograafilisi. Arusaadavatel põhjustel palju tähelepanu pälviv raamatupood uurib tänapäevaseid fetisheid ja seksuaalse alatooniga kujutisi. Fefetishid on kategoriseeritud erinevate pealkirjade alla ning kuigi esikaan koomiksitel vastavalt sellele varieerub leiab koomiksist täpselt sama raamatu, mis sobib üllatavalt mitmesse konteksti. Kunstniku sõnul on tegu turvalise keskkonnaga, kus uusi ideid avastada ning jagada, samal ajal sõnavabaduse kui eneseväljenduse piire kombates.

Pornographic bookshop by artist Francesc Ruiz.