NOAR

14. aprillini on KUMUs avatud näitus „Salatoimikud“, mis lisaks huvitavale kunstilisele sisule pakub ajaloolist sisevaadet 90ndate kunstimaastikule. Näitusel on eksponeeritud Hanno Soansi 3 videoteost, mis on maiuspaladeks melomaanidele. Hanno Soans on vabakutseline kunstnik, kunstikriitik, tõlkija, kuraator, produtsent, kirjastuse Skaala asutaja ja Eesti Kunstiakadeemia lektor.

Milline on kunstniku lemmik hommikune ärataja, ilusaim armastuslaul või parim norutamislugu? Oma muusikaeelistuste jagamiseks pani Hanno kokku playlisti, mis avaldati ka Eesti Päevalehes. Esimene lugu võib küll ehmatada, kuid tervikuna list mitmekülgse muusikavalikuga  erinäoline ja sürrealistlik.

“Ma kardan, et mul oli kusagil teadvuseunkas soov asja mitte liiga angloameerika keskseks ajada, seega igipopid-deividbõuid, 2 Live  Crew ja The Streets ning The Knife kippusid välja jääma, samuti jäid kõrvale ka mõned eriti selgelt angloameerika mõjutuste ja saundiga eesti lood, näiteks Jim Arrow and the Anachrones’i “Steeltown Puppet” ja Ultramelanhooli “Oopiumiingel”. Seejuures katsusin kujutada ette muusikat, milleta minu elu poleks minu elu või milleta minu elu oleks oluliselt vaesem,” selgitas Hanno Soans.

Hanno Soans selgitamas oma muusikavalikut:

1) Ave Luna, eesti naispungi lipulaeva hitt “Tule lähme ära”, mida kunagi ragisevatelt kassettidelt kuulatud sai ilmus hiljuti youtube’i.

2) Dead Can Dance, “Song of the Stars. Pina Version” – parim hommikune ärataja nii helis, aga eriti pildis.

3) Richard Butler, muusik, maalikunstnik ja tagasihoidlikkuse ülempreestriks kutsutud poeet üllatab youtube’is DJ Westbamiga produtseeritud peolooga “You Need the Drugs”, mis äratab visuaalis – tegu on dokfilmiga – ellu Kreutzbergi post-punk skeene enne Berliini müüri langemist.

4) U2, “Numb” ilma selle hüpertrofeerunud egoga Bonota, aga samas ka kogu “Achtung Baby” –see oli mu ooperilauljast pinginaabri Priit Velmre lemmik.

5) Kogu Björk, ka varaseim looming on mind sügavalt mõjutanud. Videotest “Big Time Sensuality” ja “Hyperballad”, esindavad staarieheduse eri tasandeid. Mulle seostub see mõistega mikrotonaalsus, Pan Sonicu ja Arvo Pärdiga. Filosoofias Timothy Mortoni, ühe Objektile Orienteeritud Ontoloogia (OOO) juhtfiguuri muusa. Vaadatagu ka Björki tehtud muusikadokke.

6) Georg Otsa eestikeelne versioon Tennesee Ernie Williamsi kuulsast hitist “Sixteen Tons” on siiani mu isa lemmik õllelaualaule. Kummitab.

7) Metro Luminal “Laupäeva öö”. Rainer Jancise ja Mait Vaigu koostöös kõlab üllataval kombel ka heledam-avantüristlikuma faabulaga tundevarjundeid – meenub Tõnu Trubetsky ja Anti Pathique’i genereeritud võluri naasmise mütoloogia, mis tõi suht stereotüüpsesse eesti pungi stilistikasse “seiklusjutte maalt ja merelt” fiili, bensulõhnase rokkariromantika ja Fernando Pessoa “Anarhistist pankuri” ideoloogia, mis tipnes kauboikapitalismis “Insener Garini hüperboloidi” hüperboolse eduga. Rainer Jancise loomingul hoian alati silma peal.

8) Vennaskond, “Disco”. Minust palju muusikateadlikuumad isendid on osutanud, et tegu on äärmiselt masinateadlikult komponeeritud looga. Autoriks klassivend Kaspar Jancis.

9) Minimalismi eri staadiumid Meredith Monki, Steve Reichi ja hiljem ka soomlaste industriaalbändi The Insult That Made Man Out of Mac. See on muusika mis käib minuga kaasas, olen neid kasutanud videote helindamisel. Ka loengutes on minimalismi lähteprintsiipe – seriaalsust, kordusi, mehhaanilisust – hõlpsam vahendada kui raamatutarkust.

10) Throbbing Gristle, “United” – nii industriaalmuusika kui Turku helieksperimentalistika-skeene juurde juhatas mind umbes milleeniumivahetuse paiku režissöör Marko Raat. Karmi bändi ainuke pehmo lugu, mille siiani kunstnikuna tegutsev Genesis B Orridge olevat kirjutanud oma ema palvel, et oleks nunnu. Unistab siiamaani sellest, et tuua bänd kusagil korraks taas kokku – Genesis, Cosey Fanni Tutti ja Chris Carter – lihtsalt selleks, et nad venitaksid tunni või poole jagu seda unustamatult lohutut lugu.

11) Raptori, MA Numminen, Dingo kui soome suure algustähega ja lisaks ka Stupido Twins’i panus eesti roki arengusse.

12) Dynoro & Gigi D’Agostino, “In My Mind” toonis kogu viimast sügis-suve – ammu pole ühelegi raadiohitile sellist tähendust omistanud.

13) Caetano Veloso post-psühhedeelne, emigrandi-igatsusest pakatav “Transa” (1972). Vastanduses plaadi ingliskeelsetele hittidele valin laulu “Triste Bahia/Kurb suudlus”

14) Jimi Tenor, “My Mind” albumilt Organism on siiani ilusaim armastuslugu.

15) Bizarre, “Mona on Snow”, parim norutamismuusika.

16) Pan Sonic & Alan Vega, “Endless” – soome saundivõlurite duo Vainio & Väisänen, kes moodustasid algselt Panasonicu nime kandnud kollektiivi tuli minu ellu eesti helikunsti uue laine algusaegadel nullindate alguses. Isegi nende kontserti sai koos sõber Anders Härmiga Tallinna Kunstihoones korraldatud. Olgu see legendaarse Vega vokaaliga mõru lugu siinkohal viimane – Mika Vainio mälestuseks!

Näitusest “Salatoimikud” loe pikemalt NOARist