fbpx
NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

MalleLeis

Evald Okase muusemis avatakse 11. augustil kell 16 näitus “Klassiku varju all”. See on perekond Malle Leisi, Villu Jõgeva ja Sandra Jõgeva ühisnäitus.

See näitus on eesti kunstiklassiku Malle Leisi tööde näitus, lisatud on mõned tema pereliikmete tööd.

Malle Leisi abikaasa Villu Jõgeva eksponeerib oma kineetilisi objekte ning tütar Sandra Jõgeva uut installatsiooni “Softcore”, mis on valminud koostöös fotograaf Jaak Kikase ning graafilise disaineri Teet Raudsepaga.

Malle Leis on 50 aasta jooksul maalinud üle 1000 õli- ja suurema akvarellimaali, kusjuures viimased ei ole vähem tõsiseltvõetavad ega isegi mitte väiksema töömahuga. Peale selle on ta trükkinud üle 2000 originaalses siiditrükitehnikas graafilist lehte. Tal on olnud üle 50 personaalnäituse, neist viis USA-s. Kaks tema maali on müüdud Sotheby oksjonil. Tema töid on ostetud 14 muuseumi kogudesse, Zimmerli muuseumis Rutgersis USA-s, maailma suurimas Nõukogude Liidu mitteametliku kunsti kogus on 44 tema tööd. Ta oli 15 aastat Inglismaa Botaanilise Kunsti Ühingu välisliige asutajaliikme õigustes (OVFSBA).

Kõik selle näituse tööd on kogu aeg olnud kunstniku ateljees, nad on olnud kunstnikule tähtsad, on mõjutanud tema loomingut ja on mõjutanud eesti kunsti. Samal ajal on nad vähem tuntud kui tema tuntumad, muuseumide püsiekspositsioondesse kuuluvad tööd. Nad on jäänud justkui klassika varju, eesti kunsti klassiku Malle Leisi varju. See vari on mõjutanud paratamatult ka meid, tema pere liikmeid ja meie loomingut.

Malle Leis on alates maist 1969 pea kogu oma loomeelu olnud vabakutseline kunstnik. Enne seda oli ta kaks aastat televisioonikunstnik, see oli kohustuslik töölesuunamine pärast ERKI lõpetamist. Ta on teinud täpselt neli riigitellimust ja ehk teist samapalju eratellimusi. Nii et kogu tema looming on vabalooming selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ta on terve elu tegelenud ainult maalimisega ja ta on maalinud nii nagu on õigeks pidanud ja ainult seda, mida ta ise on tähtsaks pidanud. Meie koostöös valminud arvukas graafikatoodang kindlustas vene ajal perekonnale piisava sissetuleku ja Mallele oma aja kohta maksimaalselt võimaliku rahalise sõltumatuse riiklike institutsioonide omavolist.

Tahaksin siinkohal meelde tuletada paari juba ununema kipuvat asja omaaegse sotsialistlikuks nimetatud ühiskonna kohta.

Tollane riik pidas kunsti tähtsaks, sellele anti ohtralt raha, aga seda püüti ka igati kontrollida ja suunata. Kuna ka kõigi kodanike igat sammu püüti samuti kontrollida, siis sai igaüks ilma igasuguse kunstiteaduseta väga hästi aru, milline kunst oli vabalt tehtud ja milline ei olnud.

Kunstnikud jagunesid täiesti selgelt riigitruudeks ja nendeks teisteks, dissidentideks, mässajateks, vabadusvõitlejateks – heal lapsel on ikka mitu hellitusnime. Ega mitteriigitruu olemine ei tähendanud tingimata pildi sisse riigivaenuliku loosungi või sinimustvalge peitmist. Iga vabalt tehtud kunstitöö tunti ära, sellised tööd toetasid ja innustasid üldrahvalikku vastupanu võõrale võimule ja nende kohalikele teenritele.

Selline kunst oli paljudele tähtis, seda tunti ja hinnati. Malle Leisi põlvkonna noorel kunstnikul oli kaks suurt valiku tegemise kohta. Esimene oli see, et kas lasta ennast rakendada siseriikliku propaganda tegemise hästitasuvale tööle või jääda oma loomingus sellest vabaks. Loomulikult oli see vabadus suhteline, sellel olid omad piirid, väga kindlad ning hästivalvatud piirid, mille ületamisele järgnes karm karistus.

Peaaegu iga kunstnik pidas võimalust oma tööd teha tähtsamaks aust nende piiride ületamise eest represseeritud saada, need repressioonid tähendasid ju peale muude ebamugavuste ka loominguvõimaluste kaotamist. Veel veidi edasi ja loovast kunstnikust oleks saanud vaata et elukutseline vabadusvõitleja, kõikvõimalikul viisil tõrjutu ja represseeritu.

Siin oligi teine suur valiku tegemise koht. Neid, kes valisid vabadusvõitluse okkalise tee, siiski oli, vähe küll, aga oli. Ka kunstnike hulgas oli üdini ausaid inimesi, kes ei suutnud valele ja vägivallale mitte vastu hakata. Kogu lugupidamise juures on mul kahju, et reeglina jäi neil oma kunst tegemata. Kui räägivad relvad, siis muusad vaikivad. Kui vaikisid metsavendade relvad, siis hakkasid muusad rääkima, ka tollases ENSV-s. Nüüd jällegi on raha rääkima hakanud, muusad on hakanud vait jääma.

Malle Leisist ei saanud elukutselist vabadusvõitlejat. Eesti kunstil on tema looming, mis teeks au iga rahva kultuurile. Kahju ainult, et koos endise ilmakorra tagasitulekuga kadus igasugune nõudlus institutsionaalsetele käskudele ja keeldudele vastuhakkava kunsti järele. Sellega kadus kogu hiigelsuure Ida-Euroopa kunstil justkui pind jalge alt, kadus ju seda kunsti aastakümned toitnud sotsiaalne angažeeritus. Vaatamata Sorose rahadele ei ole Ida- ja Lääne-Euroopa kunst üheks saanud, nii nagu ka Euroopa ise ei ole üheks saanud. Lääne-Euroopa hindab väga kõrgelt oma kunstiklassikat, nii peaksime ka meie siin idas tegema.

Villu Jõgeva
Allikas: http://www.laanlane.ee/2017/07/31/31501/