NOAR

Koostanud: Andra Orn

Kinoteatri ja Paavo Piigi humoorikas lavastus uurib, kuidas erinevad kunstiliigid mõjuvad inimestele.

Gesamtkunstwerk on popiliku ülesehitusega, meelelahutuslik ja hoogne ülevaade kunsti mõjust ühiskonnale, seda populaarses kiirloengu formaadis. Lavastust iseloomustavad tabavad ja meeldejäävad nopped kultuurimaastikult – muusikast,  raamatutest, tantsust, skulptuuridest, mis on ühiskonda mõjutanud ja seda kõike väga mängulises võtmes ning lavalt kiirgamas entusiasmist.

Lavastuse kõige kandvam osa on psühholoogiliselt pingestatud episood Ingmar Bergmani teosest „Stseenid ühest abielust“, mida etendavad Teele Pärn ja Sander Rebane. Bergmani legendaarsest teosest võetud lõik on keskendunud kohale, kus mees teatab naisele, et ta jätab ta teise naise pärast maha. Paavo Piigi lisab pingelisele stseenile vahemärkused, kus näitlejad kirjeldavad publikule laval asetsemise nippe. Lava on kriidiga jaotatud sektoriteks, kus siis Bergmani taustal kõnnitakse läbi lava erinevad sektorid ning  mängitakse läbi emotsioonid, vastavalt õigele paigutusele. Lavastuse huvitava ülesehitusega stseen õnnestub tänu suurepärasele näitlejatööle. Meeldejääv on ka suhtedraamat illustreeriv kaasaegne tants, mis on loogiline jätk pingelisest stseenist edasiminekuks muude kunstiliikidega. 

Filosoofiast tuuakse meieni Platon, Aristoteles, Kant, Schopenhauer, Strindberg. Vahepõikena hüpatakse kirjandusse, uurides sõna mõju ja seda illustreerides Goethe romaaniga „Noore Wertheri kannatused“, kus osatäitja Martin Tikk peale lõigu ette lugemist ennast korduvalt laval maha laseb. Muusikast kõlab loomulikult Wagner, lisaks hüpe Ameerika popmuusikale ning kogu lava muutub kontsertpaigaks, mille vallutab Iggy Pop Martin Tikk esitluses, kes mõjub Iggy rollis palju usutavamana kui noore Wertherina. See metsik energia ja lavastuse mängulisus jõuab publikuni ning jääb tunne nagu oleks teatrietenduse eest saanud ka kontsertelamuse. Lisaks meelelahutuslikele faktidele, kes kellega muusikamaailmas käisid, saame teada, et USA kinnipidamislaagris Guantanamo Bays kasutati piinamismeetodina Ameerika popmuusikat,  milleks oli väidetavalt Bruce Springsteeni lugu „Born in the USA“ ning seeläbi demonstreerides heli suurt mõju meie psüühikale.

Pealkiri Gesamtkunstwerk on minu meelest ainuke möödalaskmine, sest kuigi viide erinevatele kunstiliikidele nagu muusika, kirjandus, visuaalne kunst on õige, siis mõistel on väga tugev Wagneri esteetiliste tõekspidamiste pagas. Samuti kannab pealkiri endas saksakeelset kultuuriruumi, mida küll annab etenduses edasi välja toodud Wagneri muusika kõrval ka saksa kirjaniku Goethe romaan „Noore Wertheri kannatused”, kuid seda loetakse ette inglise keeles. Pigem on kogu etendus väga popilik, mistõttu oleks võinud pealkiri olla pigem eesti keelde tõlgituna “Ühendkunstiteos”, mis on ka laiemale publikule mõistetavam ning käepärasem hääldada.

Illusoorse maailma võib lahti seletada ja tehnilisteks substantsideks teisendada, kuid tõelises kunstiteosel on miski veel, miski mida ei ole võimalik täisulike tehniliste lahenduste, publiku manipulatsiooni või alateadvusega manipuleerides tekitada. Miski, mis kõnetab ja haarab, see miski mis on omane vaid tõelisele kunstiteosele, olenemata teose raskusastmest.

Etendused veel märtsis, piletid leiab Kinoteatri kodulehelt