NOAR

Kunst on üks neid kohti, kus ei tunta riigipiire sõltumata sellest, kas valitseb sõda või rahu - ja see asjaolu omakorda on üks põhjuseid, miks nii kunsti teha, kogeda kui omada on väärtus iseeneses. Leidub kunstnikke, keda kisub ikka ja jälle tagasi just konkreetsesse välisriiki ning kellest saavad seeläbi justkui kahepoolsed kultuurimisjonärid ja rahvaste sõpruse siirad saadikud. Skulptor Tiiu Kirsipuu esindab sellist telge Hiina suunal ning räägibki alljärgnevalt sealsest kunstist ja partnersuhete taimelavast, aga ka isiklikust inspiratsioonist ja kodusest skulptuurikogust.

Kavandasid hiljuti hiigelsuure skulptuuri Hiinasse, täpsemalt Chengdusse. Palun räägi lähemalt sellest protsessist – kuidas kõik algas, millised olid tellijapoolsed ootused, kuidas kulges teostus?

Eelmise aasta kevadel sain pakkumise Tallinna linnavalitsuselt kavandada skulptuur sõpruslinna Chengdu´sse, mis asub Hiina keskosas paiknevas Sichuani provintsis. Chengdu linn nimelt oli võtnud ühendust oma üle maailma asuvate arvukate sõpruslinnadega ning teinud neile ettepaneku kavandada avalikku ruumi monumentaalskulptuurid. Olin pakkumisest huvitatud, sest mul on olnud mitmeid huvitavaid kogemusi Hiinaga ja sellist väljakutset ning võimalust kavandada suuremõõtmelist skulptuuri avalikku ruumi ei tule just iga päev. Põhiliseks tingimuseks oli, et sõpruslinnade skulptorid teevad kavandid, saadavad augusti lõpuks Hiina ning nemad teostavad ja paigaldavad tööd oma linnaruumi.

Chengdu korraldas oma sõpruslinnade poolt valitud skulptoritele aprillis nädalase reisi, mille raames nad tutvustasid linna ja selle vaatamisväärsusi, planeeritavate skulptuuride võimalikke asukohti ning kus arutati tööde teostamise võimalusi. Reis oli muljeterohke. Chengdu on suur – ca 14 miljoni elanikuga – moodne linn, mis linnapilti arvestades armastab kunsti ja skulptuuri. Hiina haare on võimas ja kui seal midagi tehakse, siis minu kogemuste põhjal väga suurelt. Töödele mingeid suuruse ega materjalide piiranguid ei seatud, vaid öeldi, et nad on võimelised teostama ka mitmekümnemeetri kõrgusi töid.

Chengdu-Tallinn_autoriga

Millised olid sinu esimesed mõtted ja tunded, kui töö kallale asusid? Mis sind inspireeris?

Tagasi koju jõudes mõtlesin, et mis küll võiks olla see, mis ühendaks ühes skulptuuris nii Eesti kui Hiina, nii Tallinna kui ka Chengdu. Ühel päeval kesklinnas jalutades märkasin seal ekslevaid turiste, kellel linna kaart käes ja siis mul järsku plahvatas – tahaksin teha skulptuuri, kus kasutaksin siduva elemendina mõlema linna kaarte. Kujutasin linna kaarte ette kui monumentaalset graafikat, mis võõrale ja linna mittetundva inimese pilgule omamoodi koodi ja abstraktse süsteemina mõjub. Otsisin mõnda aega skulptuurile vormi ja jäin pidama suurtele poolkaartele, mida ühendavad väiksemad kumerad vormid.

Planeeritud materjalideks olid algselt roostevaba teras ja must graniit, mis küll hiljem teostuse käigus asendati roostetatud metalliga. Kui makett oli valmis, lasin teha sellest 3D mudeli koos kõigi mõõtude ja seletustega ning saatsin Hiina. Aasta lõpus sain kirja, kus tänati ja vastati, et neile kavand väga meeldib ning et minu skulptuur saab olema üks esimesi, mis teostusele läheb. Suve alguses võeti minuga uuesti ühendust ning paluti saata vastavas stilisatsioonis ja teostusvõtmes Tallinna kaart, mida kujundada ja vormistada aitasid mind lahkelt linnakaartidega tegelevad spetsialistid Tallinna linnavalitsusest.

Chengdu-Tallinn

Kas teosed moodustavad ansambli või soleerivad igaüks omaette?

Kuna skulptuure plaaniti Hiinas teostama hakata ükshaaval ja järjest, siis mingit ühist avamise aega välja ei pakutud ja võimalusega, et ma saaksin uuesti Hiina sõita oma valmis skulptuuri vaatama, ma ei arvestanud. Saatus aga otsustas mulle teha kingituse ning minu järgmine sõit Hiina toimus äsja ehk selle aasta septembris. Nii õnnestuski mul koos tõlgiga Chengdu´s ära käia ning oma tööd näha. Rõõm oli väga suur! Töö on hästi teostatud ning tema asukoht suurepärane, kuigi selle ülesleidmine võttis veidi aega, sest park on tohutu ja teiste skulptuuride otsimiseks aega ei jäänudki. Chengdu plaanidest, millal ja kuhu skulptuurid täpselt paigutatakse, mul ülevaade puudub.

 

Chengdu-Tallinn

Kõik väljavalitud skulptuurid paiknevad rohealal, mis plaanide järgi veelgi laieneb. Kas tajud seda asukohta pigem loodusliku keskkonna või siiski linnaruumina?

Skulptuur, millele panin nimeks “Chengdu-Tallinn”,  paikneb suurel Tianfu rohealal GuiXi ökoloogiapargis. See park on osa Chengdu linna kavandatavast maailma pikimast Tianfu rohealade süsteemist. Tulevikus saab sellest kolmetasandiline rohealade süsteem, mis hõlmab 1920 kilomeetrit ning kõiki piirkondi, linnaosasid ning kogukondasid.

38 skulptori tööst valis Chengdu välja 21, mis leiavad esmajärjekorras koha Tianfu rohealal Junchengi järve ääres, GuiXi ökoloogiapargis, Zhonghe, Jiangjia Yiyuan ja Yushi märgaladel. See osa pargist, mida nägin ja kust läbi jalutasime, on kaunis ning esteetiliselt hästi mõjuv kõrghaljastusega roheala – puud, põõsad, lilled, kergliiklus- ja jalutusteed, istepingid jms. See on kindlasti üks väga oluline linnaruumi osa, oaas suure kõrghoonetega linna sees.

Hiina pole sinu jaoks võõras, oled varemgi osalenud näitustel nii seal kohapeal kui esindanud sealset kunsti siin, Euroopas. Võimalused on avanenud ja kontaktid kujunenud loomulikus jadas?

Praeguseks olen Hiinas käinud viis korda. Minu esimene Hiinaga tutvumine toimus aastal 2011, kus võtsin osa kolm kuud kestvast rahvusvahelisest skulptuuri-sümpoosionist Hiina kirdeosas asuvas linnas nimega Changchun – endine ajaloolise Mandzuuria pealinn, mida tänapäeval kutsutakse hellitavalt ka Hiina skulptuuripealinnaks. Sümpoosionist võttis osa üle 100 skulptori erinevatest maailma riikidest. Saatsin tookord Hiina kolm kavandit – ühe figuraalse ning kaks abstraktset ning korraldajad kutsusid mind tegema figuraalset tööd. Üritusel osalejad olid mõtteliselt jagatud kolme ossa: pronksist, kivist ning metallist skulptuuride tegijateks. Selle kolme kuu jooksul modelleerisin oma töö savist, sellest võeti vormid ning töö valati pronksi ning nende rohkem kui 100 tööga avati teine hiigelsuur skulptuuripark Changchuni linnas. See on minu esimene suurem töö, mis Hiina avalikus ruumis eksponeeritud on. Skulptuuri nimi on “Ema”, ta on 4,3 m kõrge ning on valmistatud pronksist ja metallist.

“Ema” valmimisjärgus

Tookord Hiinas olles tekkis mul kontakt Qu Art galeriiga Brüsselis, kes pani just Euroopa-Hiina koostööprojektina kokku suurt rändnäitust, mis pidi algama Hiinas Xian´s – kuulsas terrakotasõdalaste linnas. Mind kutsuti oma tööga näitusele esinema kui Eesti esindajat. Veel Hiinas olles pidasin nendega läbirääkimisi, millist tööd eksponeerida ning koju jõudes saatsingi oma skulptuuri teele. Näituse nimi oli “Dialogue with Emperor Qin’s warriors” (“Dialoog keiser Quin´i sõdalastega”), osalesid 33 kunstnikku Euroopast ning 3 Hiinast. Käisin ka näituse avamisel Xian´s. Näitust eksponeeriti Hiinas aasta jooksul 8 suures näitusesaalis ning pärast seda tulid tööd Euroopasse. Tallinna Kunstihoone  oli esimene koht, kus näitust Euroopas näidati, mina korraldasin ja kureerisin näituse toomise Eestisse ja kujundasin ekspositsiooni. See kõik sai teoks tänu Tallinna Kultuuriväärtuste ametile, kes näituse Tallinnasse toomise ja ülespaneku rahastas ning näituse avasime 15. mail 2013 ehk Tallinna päeval. Meie näitust eksponeeriti veel Gruusias, Portugalis, Rumeenias ja Bulgaarias ning viimased ekponeerimiskohad aastal 2017 olid London, Edinburgh, Brüssel ja Antverpen.

Lisaks oled osalenud ka Pekingi kunstibiennaalil. Võib-olla midagi veel seoses Hiinaga?

Kaks korda – aastatel 2013 ja 2015 – on mu tööd valitud Pekingi biennaalile ning esimesel korral käisin Pekingis ka biennaali avamisel. Biennaaliga tutvumine oli väga huvitav kogemus. Kõige suurema elamuse sain seal Hiina kunstnike töid imetledes. Nad olid eri stiilides, vähem-rohkem traditsioonilised, suuremõõdulised ja väga professionaalsed ning huvitavad.

Aastal 2013 korraldas Brüsseli Qu Art galerii – sama galerii, kes korraldas ka meie suure rändnäituse – Creative & Design Cultural Industry Expo raames minu tööde näituse Suzhou´s. Eksponeerisime seal Lõuna-Korea kunstnikuresidentuuri ajal valminud 53 riisipõldude fotodega patja.

Sel aastal viibisin terve septembri Hiinas ning osalesin VI Chuama rahvusvahelisel kunstifestivalil. Meid oli kokku 14 kunstnikku Euroopast, keda kutsuti kultuurivahetuse programmi raames Hiina, et tutvuda nende kultuuri, vaatamisväärsuste ja kunstiga. Joonistasime-maalisime selle kuu aja jooksul koos Hiina kunstnikega ning meie töödest avati vahetult enne ärasõitu näitus Jingchen´i linnas.

Eestis oled laiemas avalikkuses tuntud pigem ehk figuratiivsete töödega, olgu selleks siis kaks Vildet või jääst siga! Mis on sulle südamelähedasem või intrigeerivam – kas kellegi konkreetse kujutamine või mõne universaalse idee väljendamise jaoks abstraktse kujundi leidmine?

Olen läbi aegade teinud nii figuratiivseid kui ka abstraktseid töid. Näiteks Skytte mälestusmärk Tartus või „Estonia teater 100“ mälestusmärk Tallinnas on ju ikkagi abstraktse vormiga. Töö vormikeele ja materjalid otsustab küll autori soov, aga tihti ka vajadus või tellimuse olemus. Mõlemad vormilised variandid on paeluvad ja ma ei eelista ühte teisele.

Millise teise skulptori teose paneksid endale kaminasimsile ja miks?

Neid autoreid, kelle töid oma koju tahaksin, on kindlasti mitmeid. Minu kaminasimsi ehivad hetkel skulptuurid, mida olen kaasa toonud oma reisidelt erinevatele kontinentidele ja riikidesse ning mis siis seda konkreetset reisi meenutama jäävad. Olen lähtunud oma valikutes eelkõige nende kultuuride omapäradest. Veidi suuremaid ja väiksemaid skulptuure olen kaasa toonud Norrast, Lõuna-Koreast, Indiast, Mehhikost, Ecuadorist, Vietnamist, Omaanist, Laosest, Peruust, Mauritaaniast, Egiptusest, Hiinast ja mujalt, kuhu mu rännuteed mind viinud on.

 

Tekst: Triinu Soikmets

Fotod: Tiiu Kirsipuu