NOAR

23. veebruarini saab Tallinnas Draakoni galeriis tutvuda vabakutselise kunstniku Tiiu Rebase loominguga näitusel “Atlas”, mis on autori sõnul kui maalikunstniku pilk kaasaajale. Tiiu Rebase kunstis domineervad dokumentalismi ja eriilmelise manerismi süntees, teemadeks ruum, inimene ja aeg. Töötab maali, foto, kollazi ja videoga. Lisaks maalimisele veab Tiiu  Muhu Kunstitalu ja on 2018.aastast Eesti Maalikunstnike Liidu esimees. 

Kuidas hakkasid kunsti tegema?

Hakkasin kunsti tegema igavusest.. Pean igavust üheks väga oluliseks ja käimapanevaks jõuks. Mäletan, millist mõju avaldasid 17-aastasena mulle filosoofia loengud ja seminarid, milline ootamatu uks vaimsesse vabadusse nendega avanes ning küllap sellest hetkest hakkasin vaikselt kujunema ka kunstnikuks. Kuigi keskkoolikoolikaaslased mäletavad mind kui hoogsat joonistajat, siis ise ei pidanud end mitte kuidagi kunstnikuks, alles aastaid hiljem tegin selle teadliku otsuse. Dovlatov on öelnud, et kunstnikuks võib hakata juhul kui tõesti midagi muud üle ei jää ehk siis kui seda valikut kuidagi vältida ei õnnestu. Minu puhul on käelisest andekusest alanud kunstnikuteest asi kaugel. Pigem olen siiski eelkõige mõtleja ja kunst on ainus eluala, mis lubab piirideüleselt mõelda ning töötada.

Kui sa poleks valinud kunstniku-teed, siis tegeleksid praegu…

Ilmselt oleksin maailmarändurist fotograaf või fotoreporter. 

Ja elaksin 19.sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses…

Milline näeb välja sinu tavaline päev?

Töö ja veelkord töö. Mul pole nädalavahetusi või kui on, siis süümepiinadega pooleks.

Hommik algab kirjavahetuse kontrollimisest ja tegevusnimekirjade täitmisest. Olen perekonnainimene ja koolilapse ema, see reguleerib mu päevakava ja paneb pingutama.

Ainult kunsti loomisega tegeleda pole võimalik – on perioode, kus maalida ei saagi, kuid toimub tulevaste teoste visualiseerimine, näiteks paralleelselt kruusatonnide kühveldamise või fondikoolitusega. Klassikaliseks maalimiseks vajab kunstnik nädalate ja kuudepikkust vabadust, millest üle poole kulutab ettekujutamisele, häälestumisele ja värvikihtide kuivamise jälgimisele. Minul sellist vabadust senini pole olnud, kuigi otsin järgkuvalt teid, et mitte jääda ainult a la prima tehnikate juurde.

Mälestused tööst. Tiiu Rebane

Mis tähendab kunstnikuks olemine?

Olemuslikku paratamatust. Kunstnik on sisuliselt maadeavastaja, visionäär, kes võib liikuda nii üles kui alla, vasakule-paremale ja vajadusel tulistada igas suunas.

Teete Muhus ka kunstiresidentuuri – mida see täpsemalt tähendab?

Alates 2014. aastast oleme  Karl-Kristjan Nageliga arendanud EKL Muhu Kunstitalu tegevust.

Kunstitalul on ajalooline foon – taoline kunstnike vaba liikumine ja ajutine loomelaagritena ümberasustumine on pärit impressionismi– ja ekspressionismi õitseaegadest, mil Läänemere rannik Saksamaast Leedu ja ka Lätini, oli kui paljude suviste kunstikolooniate paradiis. Kunagised populaarseimad kunstnikke vastu võtnud kuurortkülad ja -asumid tutvustavad end senini ammuste kuulsate külaliste loomingu kaudu.

Tänapäevane kunstiresidentuur ühendab endast hotelli ja komandeeringu. See on puhtalt tööalane tegevus, mis vaid väliselt erineb näiteks inseneri või kaubareisija lähetusest. Kunstiresidentuure korraldavad üle maailma pea kõik riigid, isegi Aafrikas leidub residentuure. Peale riiklike või suuremate kunstiinstitutsioonide peavad residentuuride omavalitsused ja ka eraisikud, sageli teenivad need kohaliku kogukonna elu ja enesepildi elavdamise huve.

Kunstnikud vajavad resideerumist uute otseste kogemuste saamiseks, puhtalt loomingule pühendumiseks ehk ajutiseks eemaldumiseks tavarutiinist ja keskendumiseks. Residentuuride pidajad on aga huvitatud kunstielu rikastamisest, kõrvalpilgust kohalikku  konteksti. Omavalitsuste ja ettevõtete huvi on seotud ka nö kultuuriturismiga või efektiga. mida kunstniku tegevus loob, sest sisuliselt suudab üks autor asukohale teha väga head reklaami.

Minu jaoks on residentuuri töö Muhus, alates selle sisulisest väljamõtlemisest kuni igapäevase talutööni meie vanades muinsuskaitsealustes hoonetes, eelkõige huvitav isikliku potentsiaali teostamise võimalus. Oleme saanud end realiseerida analüütiliste pragmaatikute ja realistidena, olla intuitiivsed visionäärid või restaureerijad, ehitajad, koristajad ning tegutseda kunstikuraatoritena. Kõrvaltvaatajale on enamus tegevustest nähtamatud taustatööd suvistele kunstitegevustele.

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled kunstnik.

Kas kunstist on võimalik ära elada… Ei, esialgu on võimalik hingitseda. Kuid hea toon ei ole mul seni lubanud nii vastata.

Kes on sinu suurimad eeskujud?

Eeskujuna saan nimetada vaid oma esivanemaid, isa näiteks. Kuid see on metafüüsiline seos ja mitte lihtsalt ning lühidalt selgitatav.

Millist muusikat kuuldes, raamatut lugedess tulevad parimad mõtted?

Muusikaliselt mõjuv on vaikus, mida on linnas vähe. Mind inspireerib Klassikaline muusika, nii ajalooline kui kaasaegne: Pärt, Shostakovitch, Rahmaninov, Bach, Mozart. Eriline „nunnu lemmik on väikevorm nagu La Folie, mida on lõputult interpreteeritud ja mille muusikakauge inimesena suudan ise oma kõrvaga tuvastada. Kaasaegsetest meeldib The Fall, kui absoluutselt elupäästev muusika, ja Jegor Letov.

Raamatutele on aina vähem aega, kuid suviti on väga meeldiv tõmmata loosi Loomingu Raamatukogu riiulites ning lugeda, mis kätte satub.

Millal sa viimati näitusel käisid? Kas meeldis?

Viimati käisin just oma näitusel… see peaaegu meeldis, kuid mitte täielikult.

Praegu ootan huviga Noora Nio ja Urmas Lüüsi näitusi. Olen ka absoluutne Karl-Kristjan Nageli tööde austaja.

 

Vaata Tiiu Rebase töid